Elu mujal maailmas

Mul on tõsiseid raskusi raamatukogus või -poes orienteerumisega. Võin nendes tundide viisi ekselda, aeg-ajalt tulemusteta, tühjalt. Raamatukaaned on nii värvilised, kutsuvad, läbimõeldud- tihtipeale on esikaane tegemisele kulunud rohkem aega, kui sisu tootmisele (vastik sõna, aga selles kontekstis ainulaadne, sest teatud raamatute puhul ei ole tegemist loominguga, vaid tootega).   Hoidun seebikatest ja kirglikest naistele mõeldud romaanidest. Ütlen raamatukogutädile, et enda elu niigi kirev! Meeldivad reaalsed inspireerivad lood- erilised saatused, keerdkäigud, läbimurded, teisitimõtlemised, üle-ja ümbersaamised. Raamatud, mille autorid on laia silmaringiga, mahlase sõnakasutuse ja hea huumorisoonega. Ma leian, et inimesed, kes ei oska kirjutada ja kellel pole midagi öelda võiksid oma energia mujale panna ja nad ei peaks midagi avaldama. Mis sest, et ühiskondlik surve on nii tugev. "Ma käisin 10-päevasel eurotripil." "Sa peaksid sellest raamatu kirjutama...

Maailma kõige heam on see, kui külmal sügisõhtul, kui toas on päris jahe ja jäsemed on sama külmad nagu jääs talvituval konnal, on keegi väga sooja südamega ja tulikuuma kõhuga lähedalt võtta, kelle särgi alla oma kämblad sooja pista :) Alguses talle ei meeldi see, puikleb vastu ja kriiksub, lõpuks kui sa tema sooja kõtut veidi masseerid ja kompensatsioonimusi annad, leebub teine!  Veel parem on see, kui keegi tulikuuma keha ja sooja südamega läheb umbes 10 minutit enne sind magama ja kui sina voodisse jõuad, ütleb see elukas oma suurte armastusväärsete silmadega otsa vaadates: "Ma tegin sinu poole ka soojaks." Maandud valmis soojendatud voodis, kindel soe seljatugi terve öö und valvamas. Või kui ta loeb sulle rahulikul tasasel häälel Tammsaare õigust ja tõde... Teate, kui magus uni Tammsaarega üldse tuleb? Oo, maga või viiskümmend tundi järjest.  Ja ta loeb, loeb, loeb, annab sulle vahepeal musi, loeb edasi. Jääd tema kõhu peale rahulikult magama j...

# Üldise karmavõla vähendamise nimel vastasime ühe naise abipalvele ning korjasime peale Perthist ostetud lapsekäru, et see Perthist Sydney poole Australia Postiga teele panna. Korjasime käru ostja juurest eile peale ja kuna mul on täna vaba päev, siis otsustasin kohe kõik asjad ära lahendada ja lapsekäru Sydneysse saata. Lähim postkontor asub meist umbes 800m kaugusel ning kuna käru on ülegabariidiline ja autosse väga ei mahtunud, mõtlesin selle käruga kontorisse jalutada. Suur oli naabrite üllatus, kui ma keskpäeval tühja lapsekäruga muruniitvast naabrimehest mööda jalutasin... Üks naisautojuht võttis isegi hoogu maha ja andis mulle teed ja naeratas laialt, näh, ikkagi lapsega naine. Mina muigasin ja mõtlesin, et mis kõik mõttevad võivad vaesekestel pähe tulla, kui nad näevad, et kedagi polegi sees. See sama naine tuli ka postkontorisse ja piilus uudishimulikult vankrisse, aga ei leidnud sealt kedagi.  Jõudsin postkontorisse ja mõtlesin, et saan juba sellest "tühja...