#
Üldise karmavõla vähendamise nimel vastasime ühe naise abipalvele ning korjasime peale Perthist ostetud lapsekäru, et see Perthist Sydney poole Australia Postiga teele panna. Korjasime käru ostja juurest eile peale ja kuna mul on täna vaba päev, siis otsustasin kohe kõik asjad ära lahendada ja lapsekäru Sydneysse saata. Lähim postkontor asub meist umbes 800m kaugusel ning kuna käru on ülegabariidiline ja autosse väga ei mahtunud, mõtlesin selle käruga kontorisse jalutada. Suur oli naabrite üllatus, kui ma keskpäeval tühja lapsekäruga muruniitvast naabrimehest mööda jalutasin...
Üks naisautojuht võttis isegi hoogu maha ja andis mulle teed ja naeratas laialt, näh, ikkagi lapsega naine. Mina muigasin ja mõtlesin, et mis kõik mõttevad võivad vaesekestel pähe tulla, kui nad näevad, et kedagi polegi sees. See sama naine tuli ka postkontorisse ja piilus uudishimulikult vankrisse, aga ei leidnud sealt kedagi.
Jõudsin postkontorisse ja mõtlesin, et saan juba sellest "tühja lapsevankriga mööda linna jalutava naise" kuulsusest lahti, aga... Kontoris selgus, et vankrit ei saa postiga saata, sest see on liiga suur. Igatahes, ma pidin sama targalt tühja vankriga koju jalutama.
##
Laupäeval vedasime ennast lõpuks välja ja pärast mitmetunnist pubitamist otsustasime oma õhtu Perthi striptiisiklubis lõpetada. Taolised asutused on huvitavad sotsiaaleksperimentide tegemise ja põnevad inimeste jälgimise kohad. Showd tegevad naised olid üllatavalt armilised ja kulunud, väga ebaatraktiivsed ja päris karmi elu näinud, kuid postitantsu osas vilunud ja osavad. Vaatajaskond koosnes enamjaolt hästitasustatud, kuid üksikutest kaevurielu ja fly-in fly-out elavatest poissmeestest.
Kui me õhtul väga intelligentse omaealise Afganistanist pärit taksojuhiga juttu rääkisime ning Andres teda oma Afganistani-teemaliste teadmistega üllatas, hüppas meie takso ette pisarates mees, kes tahtis, et meie auto tema vaevarikka elu ära lõpetaks. Taksojuht oli väga leidlik ja suutis suitsiidimeelsest mehest mööda manööverdada. Nii ka järgmised autod.
###
Ma kasutan igapäevaselt päris palju ühistranspordit, enamjaolt ronge ja busse. Rongid on minu kõige lemmikumad liiklusvahendid, sest nad liiguvad kiiresti, on mugavad ja kaasaegsed ning mis põhiline- neid üldised ummikud ei kõiguta.
Bussiliin 413, millega ma rongijaamast oma töökohani jõuan, sõidutab lisaks mõnedele üksikutele kontoritööjatele ka kümneid erivajadusega inimesi, nende päevakodusse. Varem ei pannud ma väga minu ümbruskonnas toimuvat tähele, kord olin Tolkieni fantaasiamaal, kord elasin Oksaneni tegelaskujudele sügavalt kaasa, erinevate ajastute muusika doos hommikul võrdub minu jaoks mitme kohviannusega.
Ühel päikesepaistelisel päeval, kui olin kõrvus klapid bussi sisenemas, koputas keegi mu õlale.
"Milline imeline hommik! Kas pole?"
"On tõesti!".
"Soovin sulle head päeva," ütles lapsemeelse naeratusega väga sõbralik keskealine meesterahvas.
Sellest ajast saati teretavad suurem osa bussis olijatest mind sõbralikult igal hommikul, küsivad, kas mulle meeldib tänane hommik ja kui ma bussist välja astun, hõikab terve buss mulle "Head päeva, Viktoria!".
Üks meesterahvas, ta on kõvasti üle keskea, näitas mulle üks päev oma seljakotti, mille peal olid kõik "Cars" multifilmi tegelaskujud. Ta oli selle seljakoti üle väga uhke.
####
#####
Kommentaarid
Postita kommentaar