Otse põhisisu juurde

Igas päevas juhtub midagi, mis mäletamist väärt!

#
Üldise karmavõla vähendamise nimel vastasime ühe naise abipalvele ning korjasime peale Perthist ostetud lapsekäru, et see Perthist Sydney poole Australia Postiga teele panna. Korjasime käru ostja juurest eile peale ja kuna mul on täna vaba päev, siis otsustasin kohe kõik asjad ära lahendada ja lapsekäru Sydneysse saata. Lähim postkontor asub meist umbes 800m kaugusel ning kuna käru on ülegabariidiline ja autosse väga ei mahtunud, mõtlesin selle käruga kontorisse jalutada. Suur oli naabrite üllatus, kui ma keskpäeval tühja lapsekäruga muruniitvast naabrimehest mööda jalutasin...

Üks naisautojuht võttis isegi hoogu maha ja andis mulle teed ja naeratas laialt, näh, ikkagi lapsega naine. Mina muigasin ja mõtlesin, et mis kõik mõttevad võivad vaesekestel pähe tulla, kui nad näevad, et kedagi polegi sees. See sama naine tuli ka postkontorisse ja piilus uudishimulikult vankrisse, aga ei leidnud sealt kedagi. 

Jõudsin postkontorisse ja mõtlesin, et saan juba sellest "tühja lapsevankriga mööda linna jalutava naise" kuulsusest lahti, aga... Kontoris selgus, et vankrit ei saa postiga saata, sest see on liiga suur. Igatahes, ma pidin sama targalt tühja vankriga koju jalutama.

## 

Laupäeval vedasime ennast lõpuks välja ja pärast mitmetunnist pubitamist otsustasime oma õhtu Perthi striptiisiklubis lõpetada. Taolised asutused on huvitavad sotsiaaleksperimentide tegemise ja põnevad inimeste jälgimise kohad. Showd tegevad naised olid üllatavalt armilised ja kulunud, väga ebaatraktiivsed ja päris karmi elu näinud, kuid postitantsu osas vilunud ja osavad. Vaatajaskond koosnes enamjaolt hästitasustatud, kuid üksikutest kaevurielu ja fly-in fly-out elavatest poissmeestest. 

Kui me õhtul väga intelligentse omaealise Afganistanist pärit taksojuhiga juttu rääkisime ning Andres teda oma Afganistani-teemaliste teadmistega üllatas, hüppas meie takso ette pisarates mees, kes tahtis, et meie auto tema vaevarikka elu ära lõpetaks. Taksojuht oli väga leidlik ja suutis suitsiidimeelsest mehest mööda manööverdada. Nii ka järgmised autod. 

### 

Ma kasutan igapäevaselt päris palju ühistranspordit, enamjaolt ronge ja busse. Rongid on minu kõige lemmikumad liiklusvahendid, sest nad liiguvad kiiresti, on mugavad ja kaasaegsed ning mis põhiline- neid üldised ummikud ei kõiguta. 

Bussiliin 413, millega ma rongijaamast oma töökohani jõuan, sõidutab lisaks mõnedele üksikutele kontoritööjatele ka kümneid erivajadusega inimesi, nende päevakodusse. Varem ei pannud ma väga minu ümbruskonnas toimuvat tähele, kord olin Tolkieni fantaasiamaal, kord elasin Oksaneni tegelaskujudele sügavalt kaasa, erinevate ajastute muusika doos hommikul võrdub minu jaoks mitme kohviannusega. 

Ühel päikesepaistelisel päeval, kui olin kõrvus klapid bussi sisenemas, koputas keegi mu õlale. 
"Milline imeline hommik! Kas pole?" 
"On tõesti!". 
"Soovin sulle head päeva," ütles lapsemeelse naeratusega väga sõbralik keskealine meesterahvas. 

Sellest ajast saati teretavad suurem osa bussis olijatest mind sõbralikult igal hommikul, küsivad, kas mulle meeldib tänane hommik ja kui ma bussist välja astun, hõikab terve buss mulle "Head päeva, Viktoria!". 

Üks meesterahvas, ta on kõvasti üle keskea, näitas mulle üks päev oma seljakotti, mille peal olid kõik "Cars" multifilmi tegelaskujud. Ta oli selle seljakoti üle väga uhke.
 
 #### 


 

#####





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...