Otse põhisisu juurde

Mina. Paks.

Mul on tõsiseid raskusi raamatukogus või -poes orienteerumisega. Võin nendes tundide viisi ekselda, aeg-ajalt tulemusteta, tühjalt.

Raamatukaaned on nii värvilised, kutsuvad, läbimõeldud- tihtipeale on esikaane tegemisele kulunud rohkem aega, kui sisu tootmisele (vastik sõna, aga selles kontekstis ainulaadne, sest teatud raamatute puhul ei ole tegemist loominguga, vaid tootega).  

Hoidun seebikatest ja kirglikest naistele mõeldud romaanidest. Ütlen raamatukogutädile, et enda elu niigi kirev! Meeldivad reaalsed inspireerivad lood- erilised saatused, keerdkäigud, läbimurded, teisitimõtlemised, üle-ja ümbersaamised. Raamatud, mille autorid on laia silmaringiga, mahlase sõnakasutuse ja hea huumorisoonega.

Ma leian, et inimesed, kes ei oska kirjutada ja kellel pole midagi öelda võiksid oma energia mujale panna ja nad ei peaks midagi avaldama. Mis sest, et ühiskondlik surve on nii tugev.
"Ma käisin 10-päevasel eurotripil."
"Sa peaksid sellest raamatu kirjutama!"

Ja juba hakatakse otsima kirjastajaid, kes seda avaldaks. 

Lõpetasin paar päeva ühe väga halva raamatuga, mille oleks võinud tegelikult päris hästi kirjutada, kui autoril oleks silmaring, sõnavara ja mingisugused elementaarsed loogika-ja järeldamisoskused. "Fat like me" on kirjutatud uusmeremaalase Tania Roxborough poolt, kes on aktiivne mitmel rindel, samal ajal olles põhikohaga kirjanduse õpetaja. Oma raamatus räägib ta sellest, kui palju on ta elus saavutanud ja kui tunnustatud ta teiste poolt on, kuidas ta telekasse paar korda sattunud. 

Põhirõhk siiski tema ülekaalulisusel: kuidas ta pärast rasedust kilosid juurde võttis, nägi rämedat vaeva ja tegi hullult trenni, kuid mis kahjuks oli täiesti kasutu, sest ta ei suutnud õhtul enne magamaminekut liitrist jäätisest või poolest kilost šokolaadist ära öelda. 

Ma nõustun, et normaalse kehakaaluga inimesed on veidi ebatolerantsed ülekaaluliste suhtes. Ma võin vahel ka üsna mürgiseid mõtteid mõelda, kui näen ülekaalulisi hilja õhtul burgereid õgimas või kui ülekaaluline ema toidab oma niigi ülekaalulisuse soodumust omavale paariaastasele lapsele McDonaldsi eineid sisse. Mõnede inimeste puhul sa lihtsalt vaatad ja mõtled, et kui nad ennast NÜÜD ja kohe kätte ei võta, siis söövad ennast surnuks.

Tania oli muidu sale, aga pärast emaks saamist lasi ennast käest ära. Oma ülekaalulise tipphetkel oli ta nii paks, et ei suutnud ise endale tampooni sisse panna (seda tegi tema mees! väkk!!), ta tegi vahepeal igasuguseid asju püksi ja söögiisu aina kasvas- sõi nagu vaal ja võttis 85% voodist ära.

Ta siunab ühiskonda, stressirohket tööd, ilma, massimeediat, poemüüjaid, kolleege, lapsi ja abikaasat. Kõik teised on tema probleemides süüdi. Mitte tema ja tema söömisharjumused ja laiskus ja söögisõltuvus. Mulle valmistas pettumuse eelkõige tema suhtumine, pärast esimese lehekülgi muutus ta mulle nii ebameeldivaks ja vastuvõetumaks persooniks, kõrge egolennuga inimene, kes arvab, et maailm keerleb tema ümber. Kõik peaks tema jaoks kohandatud olema. XXXXXL suuruses.

Ootasin vist raamatust seda söögisõltuvuse kirjeldust, tahaks mõista ja aru saada, mis saab, kui sa seda burgerit ei saa, mida sa tunned, missugused on söögisõltuvuse kõrvalnähud...

Autor ikka jätkab viuviuviu, kuidas ja mida poemüüja temast mõtles (kirjeldab lehekülgede viisi kellegi teise peas toimuvat) ja kuidas keegi tuttav on teda peole kutsumata jätnud (tema meelest ülekaalulise tõttu). Ja siis lehekülgede viisi seda, kuidas ta mehele meeldivadki 150-kilosed ja et nende mõlema libiidod on kaalu tõusuga aina proportsionaalselt suurenenud.

Selle asemel, et ennast kätte võtta ja midagi teha, läheb Tania panka ja võtab 10 000 dollarit reisiraha laenuks. Rõõmsalt sõidetakse laenuraha eest Cooki saartele. Seal öeldakse naisele, et ta ei saa hobusega sõita, sest hobuse selgroog ei pea vastu. Ta jääb lennuki tualetti kinni ja siunab ülekaalulisust ebatolereerivat maailma teise suupoolega koogikesi ja saiakesi sisse ahmides.

Jumal tänatud, et see piinarikas olukord leidis mingisuguse lahenduse. Hea, et need mao vähendamise jms operatsioonid olemas on. Muidu poleks see raamat ehk iialgi läbi saanud. 
Vanemate, sõprade käest laenatakse kokku 20 000 dollarit ja tehakse operatsioon. Siinkohal tekib küsimus, miks ei võiks ühel nn edukal karjeristist perekonnal 20 000 dollarit vaba raha olla?

Tehakse operatsioon, kaotatakse ülekaal. Kõik teevad vau ja kõik mehed LÕPUKS flirdivad ka Taniaga. Minu meelest on see tegelikult naise elu kõige suurem eesmärk- meeldida kõikidele meestele ja koguaeg teate küll mis pilke saada. Liiga palju selle naise aurust läheb mingisugustele ebaolulistele asjadele ja mõtetele. Kuidagi pealiskaudne. Talle läheb rohkem korda võõraste inimeste ettekujutatavad mõtted ja tunded, kui oma liha ja vere ja ka abikaasa arvamised ja tunded. No edu Taniale! 

Issand, kuidas ma klassikokkutulekule lähen ja siis ju kõik näevad, et ma nüüd nii paks olen, mitte ei mõtle selle peale, et ta ei suuda oma lastega ühtegi aktiivset asja kaasa teha oma ülekaalu tõttu ja mees tõenäoliselt kannatab ka naise kaaluprobleemi tõttu.

Igatahes, see oli halb raamat, aga vahel panevad halvad raamatud rohkem mõtlema ja  protestima, kui need, mis on hästi kirjutatud ja mille vaated ühtivad sinu vaadetega.

Kommentaarid

  1. Kuule, Sa kirjutad nii mönusasti, äkki teed ühe raamatu valmis...
    JOKING!!!!!!
    Tegelikult oli hästi mönna lugeda...Ja olen nöus. Need raevuga kirjutatud raamatud on siuksed risky business. Need vöivad super head olla, aga samas vöib ikka väga valusasti ämbrisse astuda. Ise tellisin Amazonist aasta eest ühe noore ja vihase usa mamma raamatu, kes protestis DR Sears'i ja tema jüngrite ja üleüldse igasuguste uute trendide vastu. Aga ta oli nii vihane ja mingi hetk kasvas see protest nömedalt naeruväärseks ja raamat jäigi öökapile, kuni kadus salamisi riiulisse tagasi...

    VastaKustuta
  2. Jaa, kusjuures, mul on oma väga olulise ja märkimisväärse 27 aasta pikkuse elu teemal juba kaks mustandit valmis :D Mõlemad on 550 lehekülje pikkused ja sisaldavad enneolematuid sündmusi koolist, ülikoolist, lapsepõlvest ja eksootilistest reisidest, mida keegi pole varem läbi elanud.

    See naine peksis vingelt üle, aga vihaseid inimesi ostetakse ja loetakse, mis sest, et taoliste raamatute lugemist poole pealt katkestatakse.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust