Otse põhisisu juurde

Vahepeatus Singapuris

See on ikka korralik ajavahehäire, kui ärkad kell 2:45 öösel ülesse (sihtriigis, kust tuled on samal ajal ka kell 5 tundi vähem, aga ka juba tuduaeg) ja ainuke asi, mida oma unetusega peale hakata oskad, on suure Geisha kommipaki lahti tegemine: üritad sellisel moel oma aega surnuks lüüa, magusa söömisest naudingut saada ja üleliigsete pagasikilodega võidelda (homseks pean vähemalt 3 kg kuskile ära panema, ära sööma, selga panema, kaalutuks tegema). Mõtlesin, et kõige lihtsam viis üleliigsest pagasist lahtisaamiseks on see enda külge süüa. Kolm kilo komme!! 


Helsinki lennujaamas hakkas mul ühtäkki nii kurb, et isegi pagasi äraandmise letis ei saanud tatti ja pisaraid pidama. Alguses mõtlesin seda oma ema eest varjata, aga nii pea, kui ma lennujaama uksest sisse astuma hakkasin, läks tõeline pill lahti! Pöördusin tagasi ja ei tahtnud lahti lasta. Nutsin ebaõnnestunud suveilma pärast, emotsioonirohkete ürituste pärast, mind surnuks trügida tahtva R-kioski vanatädi tõttu, Andrese igatsusest, Eestisse jäävate sõprade, sugulaste, kodutute loomade, halbade asfaltteede, väikese palkade, maitsvate koduleibade, tuule käes silledavate viljapeade pärast. 


Kui ma turvakontrollist läbi läksin, kuulsin Singapuri lennu väravate juures tuttavat inglise aktsenti. Kohtasin inimesi Poolast, kes juba kolmkümmend aastat elavad Melbournes, Soome-Rootsi segaperesid, kes alles kolisid Sydneysse, üliarmsat Saksa-Austria juurtega Queenslandis veisefarmi pidavata paarikest, kes olid aega maha võtnud ja Euroopas kolm kuud ringi reisinud. Minu kõrval, taga ja ees istusid inimesed Melbournest, kellega saime juba enne lennuki peale minekut jutu peale. Pinginaabriks oli minuvanuseline kutt Victoriast, kes peab Austraalias alkoholipoodi ja kes reisis Norras, Soomes ja Rootsis ringi ning viibis kahe austraallase pulmas Uppsalas. 
Kõik need elujanulised kroonilised seiklejad igas vanuses loksutasid asjad paika. 
Pealegi, pole need vahemaad midagi nii ületamatud ja suured! Uskumatu, kui palju austraallasi lendab Helsinki-Singapur liinil. Ja kõik nad tahavad sinuga suhelda: ära rääkida oma elulood, vanused, kehakaalud ja lapsepõlvetraumad. 


Hommikusöögini on veel mõned tunnid aega. Peaks üritama veel magada. 
Ja ennast õigesse aega ära harjutama. 


Armastusega! 
Viktoria



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust