Otse põhisisu juurde

Järjejutt: esimesed korvipunujad Lääne-Austraalia pinnal


Kõik laevasolijad imestasid väga, kui nad kuulsid vahimadruse hüüatust sulaselges eesti keeles „Ahhoi maa!“. Loomulikult rõõmustati alles pärast seda, kui see eesti keelest inglise keelde tõlgiti. 

Viimati sai ju musta... maad nähtud Cape Townis (Lõuna-Aafrikas kui keegi ei tea, kus Cape Town asub) . Allesjäänud kanad hakkasid tibutantsu tantsima, sea ruiged muutusid lustakaks ja rotid korraldasid ahtri reelingul rivistuse.  Õhus oli elektrit, laevasolijad muidugi ei teadnud veel seda, et see seal oli, sest elekter polnud tolle aja peale avastatud. 

See laev oli eriline sellepärast, et reisijaskond koosnes üksnes korvipunujatest, nii mees- kui ka naissoost- et korvipunujad võõrsil päris välja ei sureks ja omavahel ikka paljuneda saaksid. 

Kuna vana hea Inglismaa haridussüsteem oli korvipunujaid üle tootnud, siis kõikidele üleliigsetele tegelastele tuli kuskil mujal rakendus leida.  Aga kus siis?

See maa, kuhu korvipunujate laev jõudis, oli eelnevalt märgistatud ja tähistatud hollandlaste ja pranstlaste poolt ning kirjeldatud Euroopa reisialmanahhis „ Imperial Geographic“, kui kivise, kaljuse madala taimestikuga kaetud, põllumajanduseks ebasobiliku maana. 

Sellel maal võis leida küll küttepuid, aga kindlasti mitte kvaliteetpuitu, olid esimesed avastajad veendunud. Kui pranstlased või hollandlased oleksid viitsinud rannikult mõnikümmend kilomeetrit sisemaale liikuda, avanenuks nende ees vaatepilt ennenägematutest hiidpuudest, mida kahjuks korvide valmistamisel kasutada ei saanud.  

Jõudes lähemale selgus, et oldi jõutud korvipunujate paradiisi. Rannikut katsid kidurad madalad tihedalt kasvavad väänikud (võsa põhimõtteliselt) ja kuna korvipunujad polnud saanud juba neli kuud ühtegi toodet punuda, siis hakkasid usinemate ja kannatamatute käed lisaks sügelistele sügelema ka tööootusest.  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust