Otse põhisisu juurde

Kuidas me mitmeid milliliitreid pisaraid maha naersime!

Mõned päevad pärast seda, kui olin Andrese Austraaliasse tagasi saatnud, otsustasime emaga külastada Helsingist 225 km kaugusel asuvat Lappeenrantat, kus elab minu isapoolne vanaema ja tädi. Etteruttavalt võin juba hoiatada, et minu ema on selline Schumacher, et isegi kõige suurema väsimuse ja une korral ei suudaks ma tema auto kõrvalistmel olles magama jääda. Aastaid tagasi, kui me Tallinnast Tartusse pimedal talveõhtul sõitsime- kui lund ja muud määramatut ollust taevast alla sadas- sõitis ta umbes 85-ga ning kõik sõitsid temast mööda. 
Nojah, mu emal sai villand sellest, et kõik temast mööda sõidavad ja ta ütles: "Mis ma olen teil mingi aeglane või?", lisas gaasi ja hakkas kihutama. Ema on liikluses väga emotsionaalne. 

Kui me nüüd Helsingist Lappeenranta poole sõitsime, tegime tee peal jalapuhkepeatusi (jalg väsib ju gaasi vajutamisest ära): ostsime kohvi, pirukaid, maasikaid, võileivamaterjali, vett ja muud söödavat-joodavat. Jutustasime nii kaua kuniks tund aega enne kohalejõudmist ma ära kukkusin, langedes suurimasse autounesse, mis mind eal tabanud. 

Ärkasin selle peale, et ema keeras mingisse parklasse sisse ja hõikas mulle äratuseks, et tema ei suuda enam seda WC häda kannatada! Tema meelest oli see parkla, minu meelest oli see turuplats, kus veel mõned telgidki püsti. Ütlesin emale, et siin küll parkida ei tohiks. 
No, mida manöövre! Vajusin oma istmel allapoole, et jumala eest mind keegi ei näeks.

Ringlesime turuplatsil, vasakule-paremale ja ei suutnud väljasõidukohta leida. Õnneks oli see turuplats inimtühi ja pärast mitmendat autiiru suutis ema ikkagi sealt välja saada. Leidsime sobiliku parkimiskoha ja jooksime läbi vihma kaubanduskeskusesse. Esimene asi, mida me leidma pidime, oli muidugi tualett. Suutsime selle leida ja avastasime, et sinna pääsemiseks peab üheeurose mündi ukse sisse panema. 

Mida kuradit? Ema rahakott jäi autosse parklasse ja mul pole peaaegu kunagi sularaha rahakotis. Läksime tualeti kõrval asuvasse riietepoodi ja palusime väga hästi inglise keelt rääkival noorel soomlannal minu sendid üheks euroks vahetada. Hakkasin neid leti peal lugema, kuid peagi selgus, et ema tualetirõõmust jääb täpselt viis eurosenti puudu. Ma ei oska piisavalt hästi seda situatsioonikoomikat edasi anda, aga kui ma emale ütlesin, et mul jääb viis eurosenti 1 eurost puudu ja et me peame sularahaautomaati otsima minema, hakkas ta nii hüsteeriliselt naerma ja see oli nii nakkav, et ma ei suutnud enam poemüüjale midagi asjalikku öelda. 

Naersin nagu segane, mitu head minutit , pisarad voolasid, mõtlesin selle peale, kuidas ema juba mitukümmend minutit tagasi häda pärast ohtlikke manöövreid tegi ja üritas turuplatsile ennast ära parkida, kuidas me jooksime siia-sinna, leidsime tualeti, aga see on TASULINE ja mul on rahakotis ühest eurost puuduolevad viis senti Eesti ühestes, aga Soomes need ei kehti. Naersime seal leti juures ja ma kahtlustan, et soomlanna arvas, et oleme hea kanepiauru all, sest sellist naermist koos pisaratega, peaaegu põrandal maas kõveras, pole ta oma elu jooksul näinud. 
Ma ei ole ise kunagi niimoodi kõveras olnud. Mida olukorda ka muidugi?

Lõpuks suutsin ennast kokku võtta ja poemüüjalt lähima pangaautomaadi asukohta küsida. Küsisin emalt enne, kas pärast sellist naermist enam üldse vaja? 
Ikka oli veel vaja!

Jooksime sinna, emal jalad ristis, võtsin kohe varuga sularaha välja ja kuna olime esimesest tualetist üsna kaugel, otsustasime selle riski võtta ja uut WC-d otsima hakata. Õnneks oli kohe lähedal mingi kohvik, kus kõigepealt pidin 50-eurose kupüüri väiksemaks vahetama ja alles siis sai ema rutata selle söögikoha tasulisse tualetti. Kui raha vahetamisega seotud protseduurid tehtud, läksime jala kolmandale korrusele, et põie tühjendamisega seotud rõõme nautida. Sel hetkel, kui ma olin valmis oma eurost loobuma ja selle ukse sisse panema, avanes uks teiselt poolt, inimesed tulid välja ja me saime tualetti täiesti tasuta. 

Mida Murphy seadust?! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...