Mõned päevad pärast seda, kui olin Andrese Austraaliasse tagasi saatnud, otsustasime emaga külastada Helsingist 225 km kaugusel asuvat Lappeenrantat, kus elab minu isapoolne vanaema ja tädi. Etteruttavalt võin juba hoiatada, et minu ema on selline Schumacher, et isegi kõige suurema väsimuse ja une korral ei suudaks ma tema auto kõrvalistmel olles magama jääda. Aastaid tagasi, kui me Tallinnast Tartusse pimedal talveõhtul sõitsime- kui lund ja muud määramatut ollust taevast alla sadas- sõitis ta umbes 85-ga ning kõik sõitsid temast mööda.
Nojah, mu emal sai villand sellest, et kõik temast mööda sõidavad ja ta ütles: "Mis ma olen teil mingi aeglane või?", lisas gaasi ja hakkas kihutama. Ema on liikluses väga emotsionaalne.
Kui me nüüd Helsingist Lappeenranta poole sõitsime, tegime tee peal jalapuhkepeatusi (jalg väsib ju gaasi vajutamisest ära): ostsime kohvi, pirukaid, maasikaid, võileivamaterjali, vett ja muud söödavat-joodavat. Jutustasime nii kaua kuniks tund aega enne kohalejõudmist ma ära kukkusin, langedes suurimasse autounesse, mis mind eal tabanud.
Ärkasin selle peale, et ema keeras mingisse parklasse sisse ja hõikas mulle äratuseks, et tema ei suuda enam seda WC häda kannatada! Tema meelest oli see parkla, minu meelest oli see turuplats, kus veel mõned telgidki püsti. Ütlesin emale, et siin küll parkida ei tohiks.
No, mida manöövre! Vajusin oma istmel allapoole, et jumala eest mind keegi ei näeks.
Ringlesime turuplatsil, vasakule-paremale ja ei suutnud väljasõidukohta leida. Õnneks oli see turuplats inimtühi ja pärast mitmendat autiiru suutis ema ikkagi sealt välja saada. Leidsime sobiliku parkimiskoha ja jooksime läbi vihma kaubanduskeskusesse. Esimene asi, mida me leidma pidime, oli muidugi tualett. Suutsime selle leida ja avastasime, et sinna pääsemiseks peab üheeurose mündi ukse sisse panema.
Mida kuradit? Ema rahakott jäi autosse parklasse ja mul pole peaaegu kunagi sularaha rahakotis. Läksime tualeti kõrval asuvasse riietepoodi ja palusime väga hästi inglise keelt rääkival noorel soomlannal minu sendid üheks euroks vahetada. Hakkasin neid leti peal lugema, kuid peagi selgus, et ema tualetirõõmust jääb täpselt viis eurosenti puudu. Ma ei oska piisavalt hästi seda situatsioonikoomikat edasi anda, aga kui ma emale ütlesin, et mul jääb viis eurosenti 1 eurost puudu ja et me peame sularahaautomaati otsima minema, hakkas ta nii hüsteeriliselt naerma ja see oli nii nakkav, et ma ei suutnud enam poemüüjale midagi asjalikku öelda.
Naersin nagu segane, mitu head minutit , pisarad voolasid, mõtlesin selle peale, kuidas ema juba mitukümmend minutit tagasi häda pärast ohtlikke manöövreid tegi ja üritas turuplatsile ennast ära parkida, kuidas me jooksime siia-sinna, leidsime tualeti, aga see on TASULINE ja mul on rahakotis ühest eurost puuduolevad viis senti Eesti ühestes, aga Soomes need ei kehti. Naersime seal leti juures ja ma kahtlustan, et soomlanna arvas, et oleme hea kanepiauru all, sest sellist naermist koos pisaratega, peaaegu põrandal maas kõveras, pole ta oma elu jooksul näinud.
Ma ei ole ise kunagi niimoodi kõveras olnud. Mida olukorda ka muidugi?
Lõpuks suutsin ennast kokku võtta ja poemüüjalt lähima pangaautomaadi asukohta küsida. Küsisin emalt enne, kas pärast sellist naermist enam üldse vaja?
Ikka oli veel vaja!
Jooksime sinna, emal jalad ristis, võtsin kohe varuga sularaha välja ja kuna olime esimesest tualetist üsna kaugel, otsustasime selle riski võtta ja uut WC-d otsima hakata. Õnneks oli kohe lähedal mingi kohvik, kus kõigepealt pidin 50-eurose kupüüri väiksemaks vahetama ja alles siis sai ema rutata selle söögikoha tasulisse tualetti. Kui raha vahetamisega seotud protseduurid tehtud, läksime jala kolmandale korrusele, et põie tühjendamisega seotud rõõme nautida. Sel hetkel, kui ma olin valmis oma eurost loobuma ja selle ukse sisse panema, avanes uks teiselt poolt, inimesed tulid välja ja me saime tualetti täiesti tasuta.
Mida Murphy seadust?!
Kommentaarid
Postita kommentaar