Otse põhisisu juurde

Pildikesi meie rikkalikult söögilaualt


Siin pildil on Andrese poolt koju kaasa võetud töö. Esiplaanil juulikuu Nat Geo. Kuigi vahepeal tungisid, pressisid, surusid "teisejärgulised" asjad ellu liiga intensiivselt, siis praeguseks hetkeks oleme suutnud leida püsiva normaalsuse. 

Tema teeb ületunde sel ajal, kui ma olen (laupäeviti) tööl. 


Ikea bread mixist tehtud must teraleib. Maitses ülihästi ja sobib minutaolistele kokkadele, kel vähe aega, kuid SIISKI palju tahtmist. Ostad bread mixi lähimast Ikea toidupoest, toimetad selle koju, teed pakendi otsast lahti, valad sooja (oma kehatemperatuurist veidi kõrgemat) 600 ml vett otse pakendisse, raputad seda 45 sekundit, valad segu vormi, lased kupatusel ahjuväliselt kerkida, küpsetad umbes tund aega. Toimib! 


Meie peremenüüs on juba pohmaka-peojärgse päeva piduroog Omelette A La Sepu, mille mu  abikaasa on leiutanud ja pärast mitmeid eksimusi, katsetamisi parajaks ja ülivingeks roaks timminud. Andres on sellega mind juba mitu aastat hellitanud :)

Nüüd oli minu kord midagi leiutada. Tegin toorjuustukoogi maasikate, eripärase mascarpone kihi, mandlilaastudega. Põhimõtteliselt segasin täiesti suvalised kogused suvalisi asju kokku, lasin küpseda ja käkil öö läbi külmikus seista. Nime pole veel välja mõelnud, aga nii heale koogikäkile peab mingi suursugune nimi tulema! 

Söögitegemine on ikka uskumatult loominguline tegevus. 

Selle manustamine pakub muidugi suuremat naudingut. Kuigi see protsess on üsna füüsiline. 

Oh, need pühapäevad, hea ilma ja linnulauluga, sooja päikesega! Istume terrassil ja sööme hommikust. Räägime maailmast, tunnetest, ideedest, plaanidest, filmidest...tunde!


Ma ei tea, kas see on kuidagi seotud vanusega või kliimaga, äkki hormoonidega, aga järjest rohkem, tugevamalt ja tihemini avastan ennast mõtlemast: appi, ma ootan, et see töönädal saaks läbi, aga kurat võtaks, see on ju üks nädal minu elust?! 

Elust, mis saab ükskord otsa. 
Tõesti, kas ma tahan kiiremini oma elu ära elada? 
Palun-palun. EI. EI. (MUNA.MUNA.)  

Kommentaarid

  1. See koogikatsetus näeb nii isuäratav välja. Anna siis teada, mis nime panid ja mis maitse oli ja mis võiks olla umbkaudne retsept :)

    Teie pühapäevi kadestan - ei, mitte aja võtmise pärast, vaid terrassil istumise. Siin seda luksust eriti ei ole - kaks-kolm korda aastas ehk. Ilm, teadagi... Aga pühapäeva hommikud on tõesti maailmaparimad :)

    VastaKustuta
  2. Aeg, koht ja muud asjaolud pole tähtsad, tähtis on kalli-sooja-hea inimese lähedal olemine, eksju!? Soe inimene käeulatuses teeb ka pahura ja vihmase sinise esmaspäeva eriliseks päevaks.

    Nimeks on Viki-hea-tuju-kook! Kui järgmine kord seda teen, siis jagan sinuga retsepti :) Kuigi kõige parem oleks seda sinu meile külla tulemise puhul küpsetada!

    VastaKustuta
  3. See lisandub nüüd eelmisele 100-le põhjusele, miks tuleb külla tulla :) Eks ma pean Jackile rääkima, et ühel päeval on tal ehk lootust oma Austraalia liigikaaslast näha (st külastada või külla vastu võtta). Austraalia on endiselt plaanides - one Day! :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust