Otse põhisisu juurde

Duell köögis

Ma tean, et see blogi kaldub rohkem maitseelamusi vahendama, kuid muud liiki elamusi, kuid ma luban ennast lähinädalatel parandada ja sügavamatest teemadest kirjutada. Peas ja hinges toimub liiga palju, et seda mitte tähele panna :)

Praegu peate leppima nii öelda kirjutamise "kiirtoiduga". 

Andres jäi laua alla kinni 2012
Mulle meeldivad õhtud, kui meil on mõlemal aega ja tahtmist, et võrdsete vastastena toidu valmistamise duelle maha pidada. Paar korda nädalas askeldame koos köögis ja naudime kogu protsessi 100%.  Välja arvatud muidugi see nõude pesemise ja kuivatamise etapp! 

Ma mäletan, aastaid tagasi, kui Andres elas Saksamaal ja oli täiskohaga poissmees, siis iga kord, kui ta külmkappi nägin (milles oli tavaliselt isegi hiir ennast ülesse poonud), hakkas mul sellest tüübist nii kahju, et tahtsin kohe teda endale meheks võtta  korralikult sööma õpetada. 

Aga ta ikkagi üritas oma lõhevõileivaga muljet avaldada. 
"Kas see ei ole mitte kõige parem võileib, mis sa söönud oled," nurus ta kiitust. 

Ja ta hommiku-lõuna-õhtusööke nähes mõtlesin, et kaua võib üks inimene kõikidest nendest purgitoodetest ja valmistoitudest toituda? 

"Õun lõunasöögiks? Kas seda palju pole, mees? Kaal läheb käest ära!" norisin mina.   

Siis kurtis Ants, et ta ei oskagi miskit teha- ei praadida, keeta ja üldse ühtegi toorainet söödavaks seguks keerata. 

Bullshit. 

Nagu selgus viimases köögiduellis. Mina pidin magusast kartulist, kõrvitsast ja muudest kollastest-rohelistest juurikatest keelt alla viiva toidu tegema ja tema võttis eesmärgiks valmistada perfektse suus sulava Itaalia kana.

Põikpäise inimesena ei tahaks ma tunnistada tema ülevõimu ja võitu, aga see KANA oli nii hea, et ma pean retsepti siinsete lugejatega jagama. Võib-olla võimendas selle kana maitset tol õhtul valitsenud õhkkond ja tunded: kui sa vaatad seda askeldavat siilikest ja põlved lähevad lihtsalt armastusest (või sellest, et põlved on jooksmisest haiged?) nõrgaks. 

Kuid kindlasti oli oma roll mängida serveeritud toiduainetel. 

Võtad kanafilee, peksad seda natuke. 

Ehk saad raske tööpäeva jooksul kogutud stressi välja peksta! 
Lased naisel ka kana peksta :)

Et siis kana lamedaks. 
Mõistlik oleks ahi 200 kraadi peale panna. 
Määri filee kokku pesto ja Philadelphia toorjuustuga. 
Keera määritud lamedaks pekstud kana rulli. 
Rulli ümber keera viil Prosciuttot.
Et kogu kompositsioon koos püsiks, klammerda hambatikuga sink kana külge kinni. 
Pane 10-15 minutiks 200-kraadisesse kuumusesse. 

Nimeta valmistoodangut "küpsetatud Itaalia kanaks".


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust