Ei tea, kuidas SELLISE päikesepaistelise ja hea ilmaga kliimas on üldse võimalik D-vitamiini puuduse käes kannatada, kuid nagu selgub viimasest vereproovist on mul lisaks sellele ka kõikvõimalike muude vitamiinide puudus.
Sööd lõuna ära ja peale haigutamise enam ei suuda midagi muud teha. Ühistranspordis olles on olukord kõige hullem- lihtsalt tahaks igale poole, kellegi külge nõjatuda ja natuke tududa. Kui paar kuud tagasi oli koju tulles tavaliseks rutiiniks kiirelt trenniriided selga ja parki hüplema, siis nüüd on energiat kõige rohkem kontoriroti riiete ära võtmiseks ja pooleks tunnikeseks voodisse jäämiseks.
Asi läks täitsa käest, kui käisime Andresega kolm nädalat tagasi verd loovutamas. Tavaliselt taastun vere doneerimisest väga kiiresti, aga isegi nädal aega hiljem pärast loovutamist jooksma minnes, ei jagunud jaksu, et isegi mõned üksikud kilomeetrid ära teha. Pärast lõunasööki kadus pilt vahepeal ära ja silmade ees läks mustaks. Nagu selgus, siis paljude hädade põhjuseks on madal raua tase, D-vitamiini, kaltsiumi ja muude eluks vajalike mineraalide-vitamiinide puudus. Huvitav, kuhu nad läksid? Või kes kõik vajalikud ained minust välja imes?
Lisaks kõikidele nendele mõtetele paikneb minu peas veel umbes mustmiljon mõtet. Teatud olukordades - hormonaaltasemetes - kerkivad mõningad nendest eriti esile, aga mingi kahe-jalaga-maas olev osa minust (mis moodustab üldmassist umbes 25%) suudab nende vastu võidelda ja aeg-ajalt isegi kõik pahaloomulised mõttealgatused alla suruda.
Näiteks: mul oli mental breakdown. Freudil oleks olnud väga põnev minuga samas toas viibida. Alles see esmaspäev! Väljakutse teadlastele, mis põhjustab selliseid hoogusid: kas hormoonid või aju? Või mõlemad?
Stsenaarium: naisel on vaba päev. Ilm on ilus, kodutöid pole palju. Mida siis veel oma päevaga peale hakata, kui see lihtsalt minema nutta.
Midagi ei ole valesti, ausalt, asjad sujuvad, probleemid ja mured lahenevad ning on lahendatavad, ma olen oma praeguse elukorraldusega väga rahul ja inimlikust aspektist võiks öelda, et olen päris õnnelik ning rahulolev inimene.
Mingi suurem enesehaletsushoog tuli peale, ma ei tahtnud kardinaid lahti teha ja korrakski toast välja minna, nutsin enda silmad peast välja. Mini-ühe-päeva-depressioon.
Kui poole päeva peale suutsin pessu minna, siis nägin enda koledaks nutetud nägu ning silmi ja ei suutnud uskuda, et see õudsalt õnnetu ning kole naine seal peeglis, olen mina?!
Appi, miks ma nutan? Ja miks ma ei suuda seda lõpetada? Kust need pisarad tulevad?
Stabiilsus ise (loe: mees) tuli koju, kaisutas, rääkis mind rahulikuks, ajas tagajalgadele ja voodist välja. Käisime jalutamas, viie kilomeetri jooksul ei lasknud tema soojast käest kordagi lahti. Vaatasime pargis hängivaid pubekaid ja mõtlesime, et lähme nädalavahetusel autoga mõnesse parki tagaistmele suudlema.
Sõin šokolaadi, tegime koos õhtust. Lugesin naisteajakirja. Hoidsin kätt tema soojal ja karvasel keskkohal ja siis tuli jälle: nimeta kümme asja, mis sulle enda juures meeldib ja pane need väikesel post-it märkmepaberil peegli ümber, et enda väärtuslikke aspekte endale koguaeg meelde tuletada. Kas üldse ükski inimene siin maamuna peal usub nii palju endasse, et kümme erilist ja meeldivat asja enda juures täheldada?
"Mul ei ole koledad ja suured, esilekerkivad kõrvad."
"See ei ole küll midagi erilist," ütleb minu kaasvõitleja, minu igavene toetaja ja austaja, kes väidab, et armastaks minu sama palju ja isegi rohkem, kui ma kasvõi ratastoolis oleksin.
Jäin mõtlema, mõtlesin selle peale, kuidas teised võiksid minu välimust ja iseloomuomadusi kõrvalt näha, mõtlesin selle peale, mis/kes on mind selleks teinud ja kujundanud, mis inimene ma olen täna.
Minu huumorisoone ja jutukuse tõttu leiavad päris mitmed, et ma olen kuradima enesekindel inimene. Aga tegelikult?
Mu järgmine projekt oleks panna seda blogi lugevaid inimesi- aeg-ajalt, hooti, pidevalt- koguaeg või kroonilise ebakindluse ning madala enesehinnangu käes vaevlevaid inimesi oma 10 uhkustunnet ja rahuldust pakkuvaid omadusi kasvõi enda jaoks loetlema, võimalusel jagama, raskel hetkel kuskilt ajusoppi igaks-elujuhtumiks- kõvaks argumendiks "Ma armastan ennast" salvestama.
Ma proovin lähipäevadel enda 10 asja välja mõelda ja teiega jagada.
Minu huumorisoone ja jutukuse tõttu leiavad päris mitmed, et ma olen kuradima enesekindel inimene. Aga tegelikult?
Mu järgmine projekt oleks panna seda blogi lugevaid inimesi- aeg-ajalt, hooti, pidevalt- koguaeg või kroonilise ebakindluse ning madala enesehinnangu käes vaevlevaid inimesi oma 10 uhkustunnet ja rahuldust pakkuvaid omadusi kasvõi enda jaoks loetlema, võimalusel jagama, raskel hetkel kuskilt ajusoppi igaks-elujuhtumiks- kõvaks argumendiks "Ma armastan ennast" salvestama.
Ma proovin lähipäevadel enda 10 asja välja mõelda ja teiega jagada.
Meil kõigil on aeg-ajalt selliseid hetki, kui äkitselt tuleb täielik enesehaletsuse- ja depressioonihoog peale. Mul on viimase kolmveerand aasta jooksul olnud selliseid hetki küll ja rohkemgi veel. Mul endaga oli raskusi, aga sinu kohta tuli küll kohe kuhjaga omadusi meelde:
VastaKustutaSa ei valeta ega vusserda ega poe, oled otsekohene, kuratlikult aus ning siiras inimene.
Piiritult truu ja lojaalne inimene.
Hoolitsev, armastav, soe.
Südamlik ja hooliv, kaastundlik.
Lõbus, seltskondlik.
Teadmistejanuline, intelligentne.
Eluterve, kaine mõtlemisega.
Loov, ideederikas.
Lahke.
Aktiivne, pealehakkaja, tegutseja.
Võitleja natuur, ellujääja.
Õiglane, kaastundlik.
Kõigele sellele lisaks oled sa kaunis, naiselik ja seksikas naine.
Eks ma ürita enda kohta ka mõelda. Millegipärast on teiste kohta oluliselt lihtsam häid omadusi leida. Tuleneb vist liigsest enesekriitikast.
Igatahes, pane need sõnad endale peegli juurde ja alusta igat hommikust nii nagu see väike tüdruk videos :D
http://www.youtube.com/watch?v=qR3rK0kZFkg
T. Helin
Kuule... kus selliseid mehi jagatakse?
VastaKustutaMa võtaksin kah heameelega ühe
Oi, Helin!!!
VastaKustutaTahaks sinuga oma päikesepaistelise-päeva-Martinit jagada ja sind kallistada.
Seda on teisedki pidevalt öelnud ja isegi mu mees korrutas seda pärast T&T pulmas koos viibimist, et Helin huvitav ja südamlik ja ilus inimene, aga aga elu toob koguaeg tõendeid selle kohta, et sa oled ka väga empaatiavõimeline ja suudad teisi ergutada ja toetada.
Su kirjad on nagu väljavõtted elust, ma alati naudin neid ja loen mitu korda üle, sest sa oskad oma emotsioone, elulisi situatsioone edasi anda, oled põhjalik, analüüsiv ja emotsionaalne naine :)
Sa oled mulle alati sügavalt meeldinud, aga nüüd sa meeldid mu mehele ka :D
Mäletad, kui me kunagi Lõuna-Eesti kursa saunapeol jumal-teab-mis-asjad ära rääkisime!? Novot, alates sellest hetkest sa meeldid mulle, sest sa mõtled, tunned ja elad asju läbi/üle/sisse, oled kirglik, vallatu, siiras, üldse mitte tuim ja ükskõikne.
Ma ei oodanud sellist reaktsiooni oma kirjatükile, hoogudevälisel ajal tean väga hästi missugune ma olen ja kes minust lugu peavad ja miks ma väärtuslik olen, vahepeal tead ju küll, unustad ära ja ei jõua ennast ära haletseda ja silmi peast välja nutta. Olles praktilise laadiga naised saame aru, et ka halvad kogemused ja rasked eluperioodid on vajalikud!?
See SINU kommentaar ja paar teist, mis ma meilile sain, läksid hullult hinge! Ja tead, kui palju energiat, eluvaimu ja positiivsust annavad kellegi soojad-head sõnad? :)
Ma isegi lugesin neid mitu korda üle, natuke nutsin õnnest, tõdedes, et mõned inimesed võiksid tõesti midagi taolist minu kohta arvata.
Nii KUUM hakkab seest. Paneb vere keema ja mõtted tööle!
Anett, ma võin seda küll emotsioonihoos öelda ja hiljem kahetseda, aga mu mees ongi üks miljonist, Eestis pole nii palju mehi ja see koguarvu ainuke kõige-parem juba kinni :) Vahepeal saab ka kõige parem mees oma naise käest natuke vastu pead, mida naine hiljem muidugi sügavalt kahetseb.
Mul oli täpselt sama reaktsioon Viki postitusele, mis Helinil. Et loetleks hoopis tema enda häid omadusi! Aga nüüd tundub, et see töö on tehtud. Kuigi tegelikult, kui ma veel natuke seda Helini nimekirja vaatan, saaksin siia veel lisada:
VastaKustutatugev
ergas - ehk küsid endalt pidevalt, kas elu liigub õiges suunas, kas see on see mida ma tahan ja mida ma veel saaksin enda elu jaoks ära teha - ehk sul on kontroll enda elu üle ja sa ei kavatse sel lasta llihtsalt mööda kulgeda
samas sa ei ole kontrollifriik, vaid spontaanne ja vabameelne, mis on vist ühed mu lemmikomadused Viki juures
julge!
Kõige muuga saan ainult nõustuda - üks otsekohene, lõbus ja maailmast huvituv noor naine! Nutuhood ja episoodiline emotsionaalne ebastabiilsus on meile y-kromosoomi puudumisega kaasa antud ja see teeb meid ainult tundlikumaks ning empaatiavõimelisemaks, et maailm ei läheks liiga karmiks ja ratsionaalseks!
Tegelikult mul on tihti kahju, et mu parimad inimesed mööda ilma laiali on ja neid nii harva füüsilisel kujul näeb. Või hoiabki see meie vaimustuse üksteisest üleval ja kui elaksime kõrvaltänavatel, tülpiksime üksteisest kiiresti ja ei jaguks aega nagunii? Vot ei tea!
Kallid teile mõlemale põhja ja lõunasse, päikeselisest Tartust!!
Kadri
Ma tean, et see on palju raskem, aga te peate enne uue aasta algust enda headest omadustest ülevaate tegema/andma. Või kui ei, siis ma kirjutan ise ja saadan lamineeritud-prinditud-raamitud kujul Euroopasse :)
VastaKustutaTegelikult ma olen südamest õnnelik ja tänulik inimene, et eluteed on meid omal ajal kokku viinud, sest nii toetavaid, südamlikke, vahel maa peale toovaid, analüüsivaid, otsekoheseid, tagumikust torkivaid, mõtlemapanevaid, NII tugevaid emotsioone tekitavaid inimesi annab otsida. Olgu, need emotsioonid, mis iganes tahes, ma olen rõõmus, et te pole tuimad eestlased. Kaugel sellest! Te elate asju läbi, üle, sisse, jagate oma rõõme ja muresid, hetki elust, unistusi. Võtate maskid ja meigi maha, võtate koos minuga paljaks ja lasete enda siseorganeid uurida. Teete komplimente, kutsute korrale ja juhite tähelepanu, kus vajalik, hoiate lähedust ja olete toeks!
Mida rohkem ma eemal olen ja suheldes ainult virtuaalsel moel, seda enam ma janunen inimeste päris-emotsioonide järele. Kas ma lähen sulle korda, kas sa igatsed minu järele, kas me võiksime järgmise puhkuse kuskil koos veeta. Ma arvan, et see on kahjuks tänapäeval väga haruldane ja virtuaalne reaalsus kaotab tihtipeale kõik kirjas sisalduvad emotsioonid ära, aga lähedus-ja kuuluvusvajadus on inimese ühest eluks vajalikust vajadusest.
Ma arvan, et vahemaadest ja elusaatuse keerdkäikudest hoolimata ristuvad meie teed veel nii mõnigi kord! Kui nad loomulikul teel seda ei tee, siis korraldame nii, et nad ristuksid :)
Kuna me Andresega juhindume oma elus väga palju "südame kuulamise põhimõttest", siis ennatlik oleks öelda, et me ei tule enam kunagi Eestisse tagasi:)