Otse põhisisu juurde

Kus lõppeb terve enesehinnang ja algab haiglane eneseimetlus?

Kiiresti-kiiresti mõtted virtuaalpaberile! Umbes poole tunni pärast lõpetab pesumasin pesemise, tunni aja pärast tuleb Andres jalgpallitrennist koju. Seks ajaks peab kanasupp valmis olema, pesu pestud ja kuivama riputatud ja mõtted kirja pandud. 

Kaasaegse naise elu on täis väljakutseid: kuidas säilitada ergas mõistus, prink keha ja laiendada oma silmaringi eraelu arvelt aega näpistamata?

Vaatasin eelmisel nädalal ABC-st ühte saadet eneseimetlejate teemal. Paar kuud varem olin veel ühte sarnast saadet, seda küll teisest telekanalist, näinud. Pani mõtlema, kas äkki minagi olen üks nendest maniakaalsetest eneseimetlajatest, kes arvavad, et kogu maailma tõsiselt huvitab, mida nad söövad, kus nad on, kellega nad on ja kui tihti?

Saade keskendus põhiliselt 80-ndatel ja hiljem sündinud inimestele. Sest sotsiaaluurijate meelest  toimus sel ajal suur generatsiooniline nihe, mida toetasid uued laste kasvatamise teooriad ja tehnoloogiline areng. Seda ja sellele järgnenud põlvkondi võiks iseloomustada järgmiste sõnadega: konkurents, mina kui maailma keskpunkt, isikupärasus, materialism,  individualism. 

Uurijate meelest on maailmas ennegi nartsissistlikke perioode esinenud, kuid praegust aega nimetatakse isegi "nartsissismi epideemiaks". Igaüks, suvaline, täiesti keskpärane ja andetu inimene saab endale oma meediakanali luua ja ennast kui "toodet" või "brändi" promoda.  
Saates oli mitmeid külalisi, kes olid muidugi eriliselt tõsised juhtumid. Tüübid olid tõsimeeli arvamisel, et neil on oma kindel fännkond, kes ei saa nende uuendusteta elada. Olgu need siis blogipostitused uute ripsmetuššide teemal, youtube playlistid või Facebookis jagatud staatuseuuendused.  



Teile teadmiseks, et nartissism on tegelikult psüühikahäire, mida võiks/peaks ravima, aga kuna piir terve enesehinnangu ja haiglase eneseimetlemise vahel kohati raskesti tajutav, ei oska keegi seda õigel ajal diagnoosida. Megalomaania, egotsentrismi, nartsissismi all kannatab umbes 1% maailma rahvastikust ja see väljendub eelkõige kõrgendatud materialismis, väheses huvis kommuuni ja teiste indiviidide käigu teemal, piiritus püüdlemises täiuslikkuse poole ja ebaobjektiivses reaalsustajus. 


To love oneself is the beginning of a life-long romance, nagu ütles Oscar Wilde. 

Kõige selle peale mõeldes ja rongis telefonis "nartsissismi epideemia" teemal artikleid lugedes sattusin pealt nägema ühte kokkupõrget: üle keskmise kaunis tüdruk, kes perroonil kõndides vaatas ennast nii palju ja kaua rongiakna peegeldusest, et ei suutnud enda võlu kõrvalt talle kiiresti lähenevat posti tähele panna, koperdas täiskiirusel selle otsa. 

Teisel päeval, mingi kella 16 paiku Perthi kesklinna rongijaamas kargas minu vaatevälja pikkades litsisaabastes tüdruk, imenappide lühikeste pükstega, kauboikaabuga ja heledate päikeseprillidega. 

Kaugelt oli näha, et tegemist oli vaese Eesti kaluriküla tüdrukuga, kel pole mingit riietumismaitset ja kes alles sai suurde linna ning vaevles väikesest peale kroonilise tähelepanupuuduse all.

Kuigi ma arvan, et suurema tähelepanuvajaduse all vaevles tema ülekaalukas lühike kergelt kiilanev heledapäine meesterahvas, kes ütles tüdrukut jõllitavatele möödujatele (täiesti äratuntava aktsendiga) inglise keeles, et saab tüdrukut kino külastuseks või muuks sündsaks tegevuseks laenutada. Kas rahuldamatu tähelepanuvajadus ja edevus on halb ning mis hetkest alates võiks seda haiglaseks sündroomiks diagnoosida?

Ja siis on mul umbes 250 "sõpra" Facebookis, kes panevad enda kehast, juustest, uutest küüntest, tehtud trennidest, söödud söökidest pilte. Tegelikult, kui nüüd aus olla, siis mind ei häiri see olemasolev informatsioon, sest meediumitel on tavaliselt sellised lahendused, mis võimaldavad tüütuid inimesi igaveseks kuskile nähtamatusse puhverruumi panna. 

Need tüütud oma keha- ja küünepiltide inimesed panevad hoopis mõtlema selle peale, kust see tuleb ja mida üritatakse selle virtuaalse tähelepanuga kompenseerida? 

Noorte egotsentrilise põlvkonna vohamist soodustavad Lääne maailmas laialt levinud kasvatusmeetodid, kus varakult soodustatakse isiksuse ja oma arvamuse kujunemist: mina ja minu arvamus, minu isiksus, mina ennekõike, mina, mina, mina, väidavad mitmed sotsiaalteadlased. Nartsisistlikke noori tuleb nii lõhkistest perekondadest, kus vanemad ei pööranud lapsele piisavalt tähelepanu ja ei näidanud tundeid välja, kuid ka perekondadest, kus laps on olnud kogu unversumi keskpunktiks.  

Ma olen mõnede nartsissistidega lähemalt kokku puutunud ja leian, et probleemiks pole nende persoonide lõppematu eneseimetlemine ja -armastus, vaid täielikult empaatiavõime puudumine ja pidev rahulolematus ümbritsevate inimeste ja keskkonnaga. 

Need inimesed võivad lõpmatult rääkida oma asjadest, uhkustada oma uue telefoniga ja kiidelda saavutatud vormiga, kuid praktiliselt mitte kunagi ei huvita neid teiste mured-rõõmud. Nad ei tee kunagi ühtegi komplimenti, ei kiida, ei jaga sooje sõnu, ei küsi ja huvitu, nad ootavad, et kogu maailm nende ees kummardaks ja taevani kiidaks. Tegelikult, sealt tulebki see, miks nartsissismi peaks ravima: häirega inimesed on kohutavalt kehvad ja püsimatud paarissuhetes. Sest keegi pole nende jaoks piisavalt hea! 

Sotsiaalmeedia populaarsuse ja kasutajate arvu kasvuga lisanduvad sellele temaatikale uued  ja huvitavad nüansid: inimesed ei vaata enam peeglise, vaid küsivad arvamust, hinnangut, nuiavad komplimente virtuaalsetes avarustes. Inimesed loovad oma isiksustest ja elust ebareaalselt glamuurseid ja õnnelikke "muljeid" ning selle tõttu kannatavad eelkõige inimesed, kes ei ole nii edevad ja nartsissistlikud, kellel pole eksklusiivseid peopilte ja profifotograafi poolt tehtud beebipilte, kelle elu on tasakaalustatud heade-halbade päevade, uudiste ja situatsioonidega. Kas kõik, mis hiilgab, on ka kuld? 

Minu mõte on see, et nartsissistlikud isikuomadused on andestatavad ja pole üldse pahaks pandavad, kui tegemist on kujunemisjärgus, puberteediperioodis oleva isikuga. Kriitiliseks läheb asi, kui su 28-aastane sõbranna/sõber ei suuda enda keha eksponeerimisest hoiduda ja ei hooli millestki muust, kui järjekordsest hilbust enda täiuslikul kehal, karjääriredeli uuest astmest...ja mis kõige hullem, kui inimene on nullilähedase empaatiavõimega ja tolerantsiga ümbritseva suhtes!

Veel teadmiseks, et nartsissistlikud omadused on tugevas korrelatsioonis näiteks Facebooki sõprade arvuga. Mida rohkem inimesi listis, seda edevam kipud olema. 

Kommentaarid

  1. Eeeee ...see viimane väide on nüüd natuke mööda (et mitte otse öelda nõmedalt kitsarinnaline). Mul on 700 sõpra ja seda minu hobi tõttu. Facebook on tegelikult ainuke viis kuidas selle inimestegrupi (kes langevarjundusega tegelevad) vahel on normaalselt võimalik hobiga seonduvat infot jagada. Väga vähe on nende 700 hulgas nartsissistlike kalduvustega isendeid (ma oma noored sugulased olen kõik news feed'st blokkinud).

    Muidu aga - hästi asjalik kirjutis :) Tänapäeva minakeskne kasvatus, üksikud lapsed (kes ei pea õppima õdede-vendadega arvestama) ja sotsiaalse vastutuse puudumine viivadki üsna minakeskse maailmapildini, kus nartsissism saab vohada.

    VastaKustuta
  2. Täitsa asjalik jutt, nii see kõik on tänapäeval.

    VastaKustuta
  3. Seda viimast väidet ei mõelnud ise välja ning see ei ole minu subjektiivne arvamus, vaid uuringute käigus saadud tulemus:

    "Do you have tons of Facebook friends and often update your status? If so, you may be a narcissist, a new study suggests. Research from Western Illinois University showed a link between the number of Facebook friends you have and how active you are on the site to the likelihood of being a “socially disruptive” narcissist. Facebook “offers a gateway for hundreds of shallow relationships and emotionally detached communication,” according to study by Western Illinois University professor Christopher Carpenter. "This research suggests that if you have a plethora of Facebook friends, regularly update your status and accept requests from people you do not know – you may be a narcissist."

    Rääkides hobidest, töödest, muudest huvidest ja kõigest muust sellisest, kus sa tutvud uute inimestega, siis minu arvamus on siiani olnud, et sa ei pea igat tööl, peol nähtud nägu Facebookis ülesse otsima ja sõbraks lisama...Kuigi samas nagu sotsiaalteadlased selgitasid uurimuste raames välja on Facebookis jmst kohtades peetav kommunikatsioon nagu nii pealiskaudne, emotsioonitu, pakkudes meile "maailmaga ühenduses olemise tunnet", samal ajal meid tundetusse monoloogi-dialoogi kaasa haarates.

    VastaKustuta
  4. toetan ka CV arvamust. Ei tea, kui suur osa facebooki kasutajatest lisab tõesti sõpru enda listi. Minul on see samuti enda hobiga seotud uudiste lugemiseks. Mul on listis ka ajakirjanikud, kelle artiklid mind huvitavad. Põhimõttelisel ongi minu jaoks Facebook nagu ajaleht, kuhu saan tellida artiklid mind huvitavatel teemadel ja mind huvitavatelt autoritelt. Sõpradega ma siin ei räägi.

    VastaKustuta
  5. Siinkohal vaidleksin vastu ja küsiksin, kas need inimesed, kellel sa sünnipäevadel käid ja kelle lapse saamise uudisest sulle sms saadetakse, ei olegi siis sinu sõprade listis? Mis moodi? Kui nad sind lisavad, ütled, et näed, mul on ainult minu huvidega seotud inimesed nimekirjas.

    Minu meelest on sellised huvidega seotud kontaktide ja nende arvamuste-artiklite kogujad pigem vähemuses, keskmine inimene (näiteks mina, kellel puuduvad mingid esilekerkivad huvid) "omab" nimekirjas ikka väga avara ampluaaga seltskonda :)

    VastaKustuta
  6. Mõnus lugemine...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria