Otse põhisisu juurde

Lemmikutest loomadest. Esimene osa.

Nii! Hoiatan igaks juhuks kohe alguses lühikeste ja üheosaliste tekstide armastajaid. Järgnev mõtetekogum, võiks isegi öelda saaga, on minu peas keerelnud viimased paar aastat ja selgust oma mõtetes pole ikka saavutanud, tundub, et ratsionaalsusele ja ajuga tehtud analüüsile tuginedes ei tasu selliseid otsuseid vastu võtta.

Jutt käib lemmiklooma võtmisest! Hoiatan inimesi, et tekst võib tulla paari meetri pikkune. Ja kui teil on miskit targemat teha oma eluajaga, siis palun lõpetage lugemine NÜÜD. 

Ma ei tea, kas me oleme lihtsalt üleanalüüsijad ja -mõtlejad või lihtsalt keskmiselt vastutustundlikud inimesed, aga kõikides lemmiklooma poodides kolades ja käsi enne kutsikate-kasside-jäneste nunnutamist steriliseerides, avastan end ikka ja jälle mõtlemast, ta on küll nunnu ja tekitab minus mingite ürgsete hoolitsemis- ja hoidmisinstinktide avaldumist, kuid moekalt öeldes:  kas mäng on ikka küünlaid väärt?  

Mitte et ma kahtleksin lemmiklooma omamisest (omamine on ikka väga värd väljend), pigem ikka lemmikloomaga koos elamisest tingitud positiivsetest emotsioonidest, soojusest, rõõmust ja kaka-okse-pissi koristamise mõnudest. Ma arvan, et mu lemmiklooma nälg on nii suur ja üpriski läbinähtav kohalikele pargis loomadega jalutavatele inimestele, et ma ei imesta, kui ma olen kohaliku ümbruskonna loomapervertide nimekirjas. Jõllitan ja ilastan. Tahaks nii väga isegi selle koeraga palli järele joosta! Oi, kui nunnult see hundikoer oma peremeest autorooli taga ootab? Ei tea, miks ma nende võõraste loomadega räägin. Vastust ju nagunii ei tule. Mitte, et omadelt koduloomadelt mingit asjalikku juttu tuleks, eks?

Näed, nii ongi, juba kaldun peateemast eemale! Ma räägin ju, et koduloomaga kokku kolimise teema erinevaid aspekte võiks lõputult lahata. Siiani on meid takistanud Saare pere püsimatu elustiil. Sõbrad on juba aastaid mures olnud. Appi, appi, kuna-kuna abielu, koer, majalaen, autoliising, lapsed?! Meil on jah, asjad veidi teises järjestuses. Suvaline neeger, skilled person, permanent resident, Austraalia kodanik...

Nüüd, koos basiiliku ja peedi taimedega, mida me paar nädalat tagasi oma tagaaia pottidesse torkasime, juurduvad sellesse kanti ka meie endi juured. Mitte, et nad väga sügaval oleksid. Pealegi saab potte alati mingis mõistlikus piires ühest kohast teise transportida, ümber istutada, varju või päikese kätte liigutada. 

Paar nädalat tagasi küsisime oma maja kinnisvaraagendilt ning hiljem ka köögiahju vahetama tulnud maja omanikult luba koera-kassi-kala või mingisuguse muu eluka võtmisest. Lubasime, et hoolimata suurest tagaaiast ei võta me sinna ühtegi bäkkpäkkerit ega hobust.

Omanik kortsutas kulmu ja ütles, et peaksime oma tagatisrahale mõned sajad dollarid juurde lisama ja siis võime endale ühe neljajalgse sõbra võtta. Oh, mis õnne ja rõõmu nagu oleks just "täiskasvanu eluks kvalifitseerunud" tunnistuse saanud. Me olime lemmiklooma võtmise mõttega pealiskaudselt flirtinud, isegi mõnedele Eesti sõpradele rääkinud, mille reaktsiooniks on eelkõige olnud, et kas me siis jäämegi jäädavalt Austraaliasse ja et nii "tõsine otsus" (nagu lemmiklooma võtmine) tähendab, et siis hakkamegi pesa punuma?

Kuni oma päris-kodu ostmiseni ei julgenud isegi loota, et keegi lubaks meil looma üürikodusse võtta, seetõttu ei ole liik, tõug, kõrvade pikkus, karva värv jms paika pandud. Tegelt, olgem ausad, lemmiku neljajalgsega on täpselt sama lugu nagu elukaaslasega: ta kas rabab sind esimesest silmapilgust või võidab sinu südame pika ja järjekindla töö tulemusena. 

Saaga jätkub homme. Head ööd!


Kommentaarid

  1. Sellise kohapealt jätad pooleli?

    T.

    VastaKustuta
  2. esiteks: ei olnud üldse pikk jutt =). ja teiseks: kui sa oled kuskil mujal sellele juba vastanud, siis ma vabandan, sest ma pole märganud, aga mis sa arvad, kas te hakkate kah 'permanent residency' taotlema? ma sain just paar kuud tagasi, uus-meremaa oma, ja vaatan nüüd ringi, et millist koera me endale võtame =)

    VastaKustuta
  3. dziisas kraist see "prove you're not a robot" on kreisi! ma pidin just SEITSE korda proovima seda kommentaari lisada, sest MA EI SAA ARU mis tähed need seal ekraani segapuntras on. holy hell.

    * einojah, normaalne, lähen teisele katsele selle kommentaariga ka nüüd...

    VastaKustuta
  4. Ma lugesin jah sinu blogist, et saite oma Uus-Meremaa PR kätte! Maria, ma ikka hoian sinu tegemistel silma peal. Sa oled selline lihtne ja siiras kirjutaja.

    Tunnete ennast juba uus-meremaalastena? Kas Uus-Meremaal sündinud laps saab Uus-Meremaa kodakondsuse mingil ajal või teil on nagu Austraalias, et laps on alguses vanemate kodakondsusega ja hiljem (Austraalias vist 10-aastaselt) saab laps ise valida, kes ta on?

    Aga nii Austraalia kui ka Uus-Meremaa PR staatuse saamine on suur eluline saavutus, täiesti võrreldav teiste oluliste saavutustega, eriti veel teades, kui keeruliselt need asjad käivad ja palju avaldusi pead ära täitma, dokumente esitama ja kui piinarikas on ooteaeg! Ning kui palju on tahtjaid. Meil on kaks varianti: kas tööandja sponsoreerib meie PR või hakkame omapead ajama. Tundub, et see asjaajamine tuleb 2013.aastal korda ajada. Võtame hoogu :)
    See on kindlasti 2013.aasta to-do-listis.

    Mees tuli koju, selle kohapealt lõppes minu lõbu! :D

    Muidu jutule tuleb järg, õhtul, ja isegi võib-olla mitu, sellepärast ma hoiatasingi!
    Andres eile sadas kell 20.00 koju ja tahtis hoolitsust saada, kirjutamisega samal ajal valmistasin ahjukanahautist ja koristasin kööki ning kui ta koju jõudis pidi serveerima hakkama! Endale märkamatult on minust siledate jalgadega toitu valmistav kodukiisu saanud.

    Vabandan spämmifiltri eest, isegi mitmeid kordi mööda pannud kontroll numbri- ja tähekombinatsioonidega, aga ilma selleta oleks kõik postitused täis kommentaare stiilis: lugesin sinu kodusisustuse, tervise, poliitika teemalist lehekülge ja mõtlesime, et äkki tahaksite oma tekste meie veebilehel (aadress) avaldada :D

    VastaKustuta
  5. Oi kui hea teema, teine lemmik reisijuttude kõrval :)

    Mina suure koeraarmastajana olen igati (teie puhul!) lemmiklooma võtmise poolt! Selle peagi kahe aasta jooksul on tulnud mõned korrad millestki loobuda, need on ka ainus ettekääne, mida mina tean. Samas, oleme oma hetkel ca 30kg kaaluva Sõbraga isegi telgis maganud! Oluline on, et temaga koos elab veel kaks inimest - üksi on raske.

    Aga ma täiesti kujutan ette sinu vaimustust tänaval-pargis armsate loomelukate vahvaid tegevusi jälgides. Ausalt, pole midagi toredamat, kui koju minnes ühe nösinina vastuvõtt. Sellest võiks eraldi romaani kirjutada. Sellest taasnägemise rõõmust... Mitte miski ei suuda seda asendada. Ja olgu, esimene aasta oli tõesti täis koristamisi (samas ka selliseid, millest nüüd võib naljakaid lugusid rääkida), aga täiskasvanud koer on sinu kõige parem Sõber - ta mõistab ja saab ka sellest aru, et pole enam mõtet lollusi teha. Ei taha hakata sind üle trumpama oma romaaniga... Ootan põnevusega jutu järge ja loodan, et see on hästi positiivne.

    PS! Reisimisele-matkamisele annaks üks nelja-jalgne kindlasti lisaväärtust (aga ilmselt siis, kui on natuke õpetust saanud). Norras nt tundsin Jackist väga puudust, kuna mägedes olid pea kõik matkajad just oma koertega (enamasti veel 2 koera inimese kohta). Usun, et Austraaliaski on see tavaline - või siiski mitte?

    VastaKustuta
  6. heihopsti,

    meil on reeglid nagu austraaliaski: alguses on laps vanemate kodakondsusega ja hiljem võib sünnijärgselt uus-meremaa passi saada. nii et praegu ta on meil briti passiga, kuna selle sai lihtsalt postkontoris tellida, eesti passiga oleks pikemalt jändama pidanud.

    mina ja martyn võime uus-meremaa passi saada 5 aasta pärast, kui kogu selle aja uus-meremaal elame. martynil iseenesest lihtne: inglismaa lubab kahte passi, nii et ta jätab briti passi alles ja võtab nz oma lisaks. minul on tiba kehvem: ma peaks eesti passi ära andma, kui nz oma võtan, ja euroopa passi ma ära anda ei taha. vaikselt mõtlen, et ei tea, kas saaks äkki briti passi martyni kaudu kuidagi ja siis saaks ka topeltkodakondsuse... euroopa pass teeb ju nii paljud riigid avatuks ja nz pass kehtib uus-meremaal ja austraalias. siis oleks ju sisuliselt pool maailma valla!

    VastaKustuta
  7. Käthe, nagu ma sulle juba FB-s kirjutasin, siis Austraalias pole üldse nii lihtne koera võtta/leida. Eile jõulukingituste ostmise rallilt koju sõites, sõitsime ühest loomapoest mööda, mille silti nähes keerasime kohe ümber (mis sest, et meil oli vaja poole tunni pärast Skypes olla ja inimestega suhelda), jooksime mõlemad sellesse poodi nagu väikesed lapsed jõuluhommikul kuusepuu juurde, aga...ei miskit! Tõesti, oleme paar korda selles poes käinud, aga ükski elukas ei kutsu: nad on kuidagi ära väntsutatud, uimased ja natuke haigevõitu vist?
    Kutsikad peaksid olema energilised ja püsimatud?!

    Loomadega on vist nagu mõnede eriliste inimestega, sul ei pea põhjalikku dialoogi tekkima, piisab silmavaatest ja su süda on läinud...

    Tegelikult soovitatakse loomapoode vältida, sest kasvava lemmiklooma nõudluse tõttu on Austraalias väga laialt levinud sellised ettevõtmised nagu "puppy mills". Tugevat ja ülevaatlikku järelvalvet nende koerafarmide üle pole ning siin ikka aeg-ajalt meedias avaldatakse lugusid 200 koera ebainimlikes tingimustes pidavatest inimestest. Loomad istuvad puurides ja pideva kutsikate sünnitamise tõttu on neil emakas välja tulnud ning on pooleldi ära mädanenud. Viimati pandi vist 19 koera sellisest "farmist" magama, sest neist poleks enam asja saanud.

    VastaKustuta
  8. Kusjuures, Maria, selle Eesti passist loobumise teemal. Ma olen päris mitmelt diplomaadilt hiljuti pärinud, kui palju see tõele vastab, et Austraalia jms kodakondsuse saades pead oma Eesti passist lahti ütlema ja mulle on mitmed vastanud, et see on mitmeti tõlgendatav ja seaduslikult mitte väga kindlalt reglementeeritud.

    Ametlikult ei tohiks kelleltki sünnijärgset kodakondsust ära võtta ja seaduslikult saab ainult mujal sündinud eestlastel kaks kodakondsust olla? Mis siis meietaolistest saab? Kui ma Eestile ei ütle, et mul on Austraalia pass ja kodakondsus, siis peaks kõik nagu korras olema? Ma tean, et sakslased teevad näiteks koostööd Austraalia immigratsiooniametiga ja kui Austraalias elav sakslane läheb saatkonda oma uut passi taotlema, siis uuritakse immigratsiooniametist, mis staatuses antud sakslane on. Kas ta on resident või kodanik :)

    Sellise väljarände juures nagu Eestis praegu on tuleb see teema jälle päevakavva. Lugesin uudistest, et: rahvuskomitee juhatus toetab välisminister Urmas Paeti seisukohta, et kui inimesel on sünnijärgne Eesti kodakondsus, siis see jääb talle igal juhul, ka siis kui ta omab ühe teise maa kodakondsuse. http://www.postimees.ee/890034/paet-seadustaks-sunnijargse-topeltkodakondsuse/ Eks varem või hiljem tehakse see muudatus ära :)

    VastaKustuta
  9. Aga kas selliseid kodulehti ei leidu, kus keegi tutvustab oma pesakonda või kennelit? Eestis on see üpris tavaline, et kui tegeletakse koerade aretamisega, et siis on koduleht ja tutvustus ja pildid jne jne. Selline kokkusaamine on minu arvates kõige konkreetsem - lähed koju ja kohe selge, kas tekib side või mitte. Nende puhul ei tohiks farmindus ka teemaks olla... See, millest kirjutasid, on ikka väga võigas.

    Hinnad on küll kolossaalselt erinevad, kuigi... ega siingi lugu odav ole :)

    VastaKustuta
  10. Kusjuures, selliseid kodulehti olen leidnud küll netis, aga suurem osa aretajatest (näiteks oleme tahtnud endale taksikoera või Jack Russellit alustuseks) asuvad idakaldal ja kuigi osad lennutavaid kutsikaid paarisaja dollari eest läänekaldale ka, siis ma pigem ei tahaks midagi taolist teha. Ma olen ennast ühe Lääne-Austraalia taksikoera aretaja veebis järjekorda pannud :D Ootame.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria