Otse põhisisu juurde

Minu isiklik kogemus maailma lõppemisega

Ma pole varem ise pikemalt maailma lõpu teemale mõelnud, pole eriti põhjust olnud ja siiani pole isiklikult ühtegi apokalüpsist üle ka elanud. Hiljuti, täpsemalt viimase kuu aja jooksul on aga mitmed inimesed küsinud üpriski stressivabalt ja niisama muuseas jutu sees, stiilis, et mis maailma lõpu päeval plaanis. 

Ma olen kulmu kortsutanud ja küsinud, et mis kuupäeva peale on sel aastal maailma lõppemine siis ennustatud? Ausalt, pole üldse informeeritud. Veebiväljaanded, millest oma  informatsiooni maailmas toimuva kohta saan ei kirjuta sellistest asjadest mitte midagi. 

Eelmise aasta üks saatuslikest kuupäevadest oli meie pulmapäev. 11.11.2011. Ebausklikud filipiinlased küsisid mitmeid kordi pulmade kuupäeva kohta üle, et kas tõesti julgeme sel õudsal päeval nii rõõmsat sündmust pidada. Kohtupäev ja puha! Jajaa, vastasime meie, ja me meelest ongi õige maailma viimasel päeval ennast Filipiinide rummist kurguni täis pumbata ja vahvalt palmide all tantsu lüüa, pere ja lähedastega viimaseid hetki nautida, rõõmustasime maisete piinade lõppemise üle. 

Ma ei saa aru, päriselt ei saa aru, kui sitt ja ebaõnnestunud ja õnnetu peab su elu olema, et ainuke helge päev ja lootuskiir on maailma lõppemise, kohtupäeva, uue ajastu algamise ootamine. 

Tegelikult, ma saan aru! Siinkohal vabandan kõikide fanaatiliselt religioossete inimeste ees. Ma päriselt ei taha teie maailmavaadet üheski suunas kõigutada  ja kellegi vaateid maha teha. 

Mu ema kasvas tugevalt kommunistlikus peres, kus Jumalat ja kõige selle juurde kuuluvat ei tunnistatud. Ühel hetkel kui ta ära kolis, pere sai, hakkas ta sõbraks ühe paduusliku kristlasega, kes arvas ennast maapealse prohvetina olevat. Kuna ema oli tol ajal umbes minuvanune, siis sai teda kergesti mõjutada ja mingite asjaolude kokku sattumisel  hakkas see naine minu ema religioosseks mentoriks. 

Vähe sellest, et ma käisin 6-aastasest peale vanaemaga pühapäeviti luteri kirikus põlvili seismas ( justnimelt seismas, sest sisust oli selles vanuses raske aru saada), mingil hetkel olin kogu oma lapseliku fantaasiaga seotud õigeuslike piiblilugudega, ja mitte ainult nende ilusate ja õpetlikega, vaid ka maailma lõpu teemalistega. 

Novot, elasin Kristusele niivõrd kaasa, et perele teadmata käisin vanaema toas salaja voodi kohal oleva savi-Kristuse juures pisaraid valamas. Mõtlesin kõikide kuuldud piiblilugude peale ja elasin Kristusele väga elavalt kaasa, istusin sooja leso peal ja nutsin, nutsin, nutsin. Ma mäletan, kui siiras oli minu kaastunne, mida tol hetkel tundsin. Inimesed on ikka sellised värdjad, et sinu risti lõid, rääkisin ma savikujuga. 

Minu meelest on Piibli tundmine üks osa üldistest teadmistest, see on väga hea, et Piibel (ses vanuses piltidega!) oli mu üks lemmikutest raamatutest. Aga kogu see maailma lõpu kartmine ja kohtupäeva temaatika võiks ikkagi puhtalt täiskasvanute pärusmaaks jääda. Lapsi ei tohiks sellega hirmutada. Neil elu alles ees! Ema meid/mind ei hirmutanudki, ema külastanud mentor küll. 

Ükskord, kui ma olin neljandas ja õde teises klassis, juhtus minuga selline lugu. Algkoolis käisime 7 km kaugusel Tartu-Koidula liinibussiga. Elasime üpriski tee ääres, kuid bussijaam asus ligemale 1-1,5 km kaugusel. Seega pidime kahekesi rasked koolikotid seljas vantsima mööda teeäärt, et kaks korda päevas sõitva bussi peale saada. Sellist varianti väga ei olnud, et me bussist maha jääksime. Bussijuhid olid samad ja isegi kui me olime alles poole tee peal, teadsid nad, et need kaks päkapikku peavad bussi peale saama ja kooli minema, seega vahepeal, kui hilja peale jäime, peatus sõiduk peatuseväliselt meie pärast ükskõik kus. 

Ühel väga päikselisel päeval vaatasin ma väga palju päikest. Õega bussijaama minnes. 
Päike on oma olemasolult mind alati paelunud, võlunud, kutsunud, hirmutanud. Ma ei ole kindel paljud teist on seda "mustade ringide efekti" kogenud? Et kui vaatad hästi palju päikest, siis tekivad mustad ringid. No nüüd ma tean, et su aju tekitab neid musti laike ja tegemist polegi Piiblis ennustatud maailma lõpuga: päike läheb mustaks, kuu on kummuli, tuleb kohtupäev, maailm saab otsa ja surnud tulevad haudadest välja. 

Tol hetkel, kui mustad ringid minu vaatevälja ja silmade ette ilmusid, arvasin ma oma 4.klassi teadmiste ja koduse religioosse kasvatuse põhjal, et nüüd ongi SEE PÄEV käes. 
Kiirustasin oma arvamuse- ja visioonivaba õega kiirelt teeäärsesse kraavi, et jumala eest bussijuht meid maailma lõpu päeval kooli ei viiks. 

Istusime õega tükk aega kraavi torus enne kui buss oli kindla peale meist mööda sõitnud. Ronisime sealt välja ja mõtlesin, et tahaksin kindlasti maailma viimasel päeval ema ja isa kõrval olla. Küll nad mõistavad, et see PÄEV on käes, kõik märgid ju tõendavad seda ja olin täiesti veendunud, et ei pea kodus olevatele vanematele midagi seletama, miks me kooli ei jõudnud. 
Jalutasime eufooriliselt kodu poole tagasi, ma isegi kahtlustasin, et ema pole oma koduste tööde kõrval saanud aega päikese poole vaadata. Aga kui ta vaatab, siis ta kohe saab aru...

Jooksin kiiruga tuppa, et emale maailma lõpu uudisest rääkida, aga armsa kaisu ja musi asemel tabas meid ema üsna üllatunud ja kurjavõitu pilk. Miks te koolis ei ole, stiilis. Mismoodi, tabas mind ahastus, mismoodi ema ei näe, et maailma lõpp on käes! Ja miks ta ei taha meiega olla? 

Ma kohmetusin, õde ei saanud vist nagu nii palju aru ja pidin kiiresti veelgi enam kurjaks saavale emale mingi hädavale välja käima, et teda esmastest meiega pahandamisega seotud emotsioonidest vabastada. 

Küll ta hiljem mõistab, et see oli õige otsus, et me koju jäime...
Ütlesin vist, et jäime bussist maha, mida Sherlock Holmsele sarnase pilguga ema keeldus lõplikult uskumast. Ootasin tol päeval pikisilmi seda kuramuse Piiblis kirjeldatud apokalüpsist, et emale tõtt rääkida.
Aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. 

Jätkub. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust