Eelmises postituses näete sünnipäeva õhtul tehtud pilte. Mõned kommentaarid juurde:
Sünnipäeva eelsel päeval kobisin kella 10 paiku õhtul voodisse, sest pidin laupäeval ehk sünnipäeval kella 9-st 13-ni töötama. Andres ja Juhan libistasid keskkööni õlut ja otsustasid, kell 00.00 oma jorinaga sünnipäevalaps üles ajada:
"Õnne soovime sul, õnne soovime sul," laulsid uljakad poisid pimedas toas küünlad käes, aiast nopitud roosidega, tükeldatud mango ja Kalevi šokolaadiga kandik käes. Täiesti unesegasena võtsin soojad õnnitlused vastu ja ronisin voodisse tagasi, et tund aega hiljem Eestist T&T otseülekandes laulu kuulda. Ma poleks isegi arvanud, et mu tähtpäeva inimesi nii õnnelikuks ja rõõmsaks teeb :)
Kuna mu bioloogiline kell on väga kindla ärkamisaja peale programmeeritud, siis laupäeval ärkasin kell 5:45 üles, vaatasin kella ja otsustasin 6:30 magada. Andres tahtis minust varem üles tulla ja terrassil peene portselanserviisiga hommikusöögi ette valmistada.
Andres hullult toimetas ja ei lubanud mind kööki. Kui mind ühel hetkel edasi lubati, siis oli välilaud sentimeetrise täpsusega kaetud, laual ilutsesid juba uued roosid (keskkööl kingitud jäid magamistuppa) ja laua keskel aurasid pannkoogid. "Ma tahtsin, et su päev oleks täiuslik ja et sa oleksid õnnelik," tunnistas köögitoimkonnas tegutsenud Andres. "Sa oled nii nunnu!"
Pärast tunniajast mõnulemist terrassil käterätt peas ja hommikumantel seljas, oli aeg pea kuivaks föönitada, ripsmed ära värvida ja tööle sõita. Parasjagu, kui ma juukseid kuivatasin, nägin kaltsiumiühenditest blokeeritud dušiotsikut. Teatud pisiasjad võivad mu hinge kripeldama jääda ja et seda välistada, võtsin kiirelt vajalikud keemilised ühendid ja kukkusin dušiotsikut puhtaks hõõruma. Samal ajal helistas ööelu elav väike õde, kes küsis, noh, mida sa sünnipäevahommikul siis teed?
"Praegu kraabin harjaga dušiotsikut kaltsiumist puhtaks, aga poole tunni pärast lähen tööle."
20-aastase peolooma reaktsiooni võite isegi aimata.
Siinkohal lähevad suured tervitused elurõõmsatele Krissule ja Laurile, kes meid viimase kuumima klubimuusikaga kursis hoiavad ja on meie ustavateks peokaalasteks, kui nad siiakanti jälle satuvad. Jee! Me suudame teist kauem järjest tantsida!
Ema helistas ja rääkis oma 28 aasta tagustest sünnitusvaegustest, et kui raske oli mind sünnitada ja kui nõudlik, tähelepanelik ja üliemotsionaalne laps ma olin. Samas tema sõnul suutsin ma mitmeid tunde ühegi pisarata ja täielikus vaikuses oma voodikeses lakke vahtida ja ei-tea-millest mõelda, just niimoodi avastati mind üks kord pärast lõunauinakut rahulikult oma asemes kakat degusteerimas.
Parim-sõbranna-Anna laps Markus tahtis tädi Vikile kaks sünnipäevalaulu laulda: üks eesti, teine inglise keeles, aga tädi tegi pärast tööd õhtustele külalistele süüa ja ei kuulnud telefoni. Hiljem Annaga arvuti taga rääkides tuli juttu saatuslikust Skorpioni-Roti kombinatsioonist ja sellest, kuidas meie iseloomud on läbi aegade suurepäraselt kokku sobinud. Vastandid tõmbuvad. "See pidi nii minema, et mu laps on samasuguse iseloomuga nagu sina."
Veidi enne peo algust helistas teine õde, kes vabandas ette ja taha, et kahjuks täna ei saa nad meie väliüritusel osaleda, aga järgmine kord tulevad kindlasti. Kata on päris pisikesest peale olnud minu üks parimatest sõbrannadest, sest tol ajal kui me sügavas metsatalus elasime ja ümbruskonnas ei olnud teisi lapsi, mul lihtsalt ei olnud valikut.
Ma olen isegi Katat surmasuust päästnud. Mäletan väga selgelt, kui lambanahksesse kasukasse mässitud kubujuss otsustas tiigi jääaugust vett võtta oma gabariitidega arvestamata. Väike paksuke, laius ja pikkus samaväärsed, kummardas vee järele ja kukkus sisse. Tõmbasin välja. Ta on kõikide hulluste ja pättuste vaieldamatu kaasategija. Kahjuks oli ta kaks aastat noorem, mis tõttu osutusin kõikide "vanaisa akordioni juppideks lammutamise" ja "laastukatusesse akna sisseraiumise" eest karistatavaks isikuks alati mina.
Kõne Saaremaalt, maailma eksootilisemalt saarelt ja ühelt südamlikumalt inimeselt, keda mul on au tunda, ja kõne paksu metsa seest matkaliselt, andsid oma panuse sünnipäeva emotsioonidesse.
Ja üleüldse kõik need meelespidamised: soojad sõnad ja tekstisõnumid ning ülevaatlikud kirjad Venemaalt, Taist, Eestist, Soomest, Filipiinidelt, Saksamaalt, Malaisiast, Austraaliast jt. Mul on siiralt hea meel, et kolm aastat välismaal elamine pole teatud sõprussuhetele üldse mõjunud. Kui kõikide nende kirjade pikkused kokku lugeda, tuleb vist oma paar kilomeetrit :)
Kuna sünnipäev oli nii emotsionaalne, telefonikõnede ja tegevuste rohke, siis kahjuks polnud aega Facebooki soovidega ennast kursis hoida. Keskkonna etikett näeb vist ette, et paneksin staatuse, kuidas ma kõiki sünnipäevasoove korraga laigin ja kõiki meelespidajaid tänan :)
Sünnipäevapidu oli väga meeleolukas, kokku tuli väga huvitav, rahvusvaheline (Eesti, Uus-Meremaa, Inglismaa, Mauritius, Rootsi, Šoti ja Poola juurtega austraallased) ja lõbus seltskond ja vananemise puhul sain väga vajalikke ja ägedaid kingitusi: dušikell ja just kooruvate tibudega (pool pead munast väljas) jääkuubikute vormid, üks AAA patarei, kõiksuguste kehaosade kreemid ja digitaalne pildiraam.
Viimased jauramid läksid koju alles kella poole nelja paiku.
Mis kõige tähtsam, ma olen jälle ühe aasta võrra elukogenum ja ühe emotsioonirohke päeva võrra rikkam!
Sünnipäeva eelsel päeval kobisin kella 10 paiku õhtul voodisse, sest pidin laupäeval ehk sünnipäeval kella 9-st 13-ni töötama. Andres ja Juhan libistasid keskkööni õlut ja otsustasid, kell 00.00 oma jorinaga sünnipäevalaps üles ajada:
"Õnne soovime sul, õnne soovime sul," laulsid uljakad poisid pimedas toas küünlad käes, aiast nopitud roosidega, tükeldatud mango ja Kalevi šokolaadiga kandik käes. Täiesti unesegasena võtsin soojad õnnitlused vastu ja ronisin voodisse tagasi, et tund aega hiljem Eestist T&T otseülekandes laulu kuulda. Ma poleks isegi arvanud, et mu tähtpäeva inimesi nii õnnelikuks ja rõõmsaks teeb :)
Kuna mu bioloogiline kell on väga kindla ärkamisaja peale programmeeritud, siis laupäeval ärkasin kell 5:45 üles, vaatasin kella ja otsustasin 6:30 magada. Andres tahtis minust varem üles tulla ja terrassil peene portselanserviisiga hommikusöögi ette valmistada.
Andres hullult toimetas ja ei lubanud mind kööki. Kui mind ühel hetkel edasi lubati, siis oli välilaud sentimeetrise täpsusega kaetud, laual ilutsesid juba uued roosid (keskkööl kingitud jäid magamistuppa) ja laua keskel aurasid pannkoogid. "Ma tahtsin, et su päev oleks täiuslik ja et sa oleksid õnnelik," tunnistas köögitoimkonnas tegutsenud Andres. "Sa oled nii nunnu!"
Pärast tunniajast mõnulemist terrassil käterätt peas ja hommikumantel seljas, oli aeg pea kuivaks föönitada, ripsmed ära värvida ja tööle sõita. Parasjagu, kui ma juukseid kuivatasin, nägin kaltsiumiühenditest blokeeritud dušiotsikut. Teatud pisiasjad võivad mu hinge kripeldama jääda ja et seda välistada, võtsin kiirelt vajalikud keemilised ühendid ja kukkusin dušiotsikut puhtaks hõõruma. Samal ajal helistas ööelu elav väike õde, kes küsis, noh, mida sa sünnipäevahommikul siis teed?
"Praegu kraabin harjaga dušiotsikut kaltsiumist puhtaks, aga poole tunni pärast lähen tööle."
20-aastase peolooma reaktsiooni võite isegi aimata.
Siinkohal lähevad suured tervitused elurõõmsatele Krissule ja Laurile, kes meid viimase kuumima klubimuusikaga kursis hoiavad ja on meie ustavateks peokaalasteks, kui nad siiakanti jälle satuvad. Jee! Me suudame teist kauem järjest tantsida!
Ema helistas ja rääkis oma 28 aasta tagustest sünnitusvaegustest, et kui raske oli mind sünnitada ja kui nõudlik, tähelepanelik ja üliemotsionaalne laps ma olin. Samas tema sõnul suutsin ma mitmeid tunde ühegi pisarata ja täielikus vaikuses oma voodikeses lakke vahtida ja ei-tea-millest mõelda, just niimoodi avastati mind üks kord pärast lõunauinakut rahulikult oma asemes kakat degusteerimas.
Parim-sõbranna-Anna laps Markus tahtis tädi Vikile kaks sünnipäevalaulu laulda: üks eesti, teine inglise keeles, aga tädi tegi pärast tööd õhtustele külalistele süüa ja ei kuulnud telefoni. Hiljem Annaga arvuti taga rääkides tuli juttu saatuslikust Skorpioni-Roti kombinatsioonist ja sellest, kuidas meie iseloomud on läbi aegade suurepäraselt kokku sobinud. Vastandid tõmbuvad. "See pidi nii minema, et mu laps on samasuguse iseloomuga nagu sina."
Veidi enne peo algust helistas teine õde, kes vabandas ette ja taha, et kahjuks täna ei saa nad meie väliüritusel osaleda, aga järgmine kord tulevad kindlasti. Kata on päris pisikesest peale olnud minu üks parimatest sõbrannadest, sest tol ajal kui me sügavas metsatalus elasime ja ümbruskonnas ei olnud teisi lapsi, mul lihtsalt ei olnud valikut.
Ma olen isegi Katat surmasuust päästnud. Mäletan väga selgelt, kui lambanahksesse kasukasse mässitud kubujuss otsustas tiigi jääaugust vett võtta oma gabariitidega arvestamata. Väike paksuke, laius ja pikkus samaväärsed, kummardas vee järele ja kukkus sisse. Tõmbasin välja. Ta on kõikide hulluste ja pättuste vaieldamatu kaasategija. Kahjuks oli ta kaks aastat noorem, mis tõttu osutusin kõikide "vanaisa akordioni juppideks lammutamise" ja "laastukatusesse akna sisseraiumise" eest karistatavaks isikuks alati mina.
Kõne Saaremaalt, maailma eksootilisemalt saarelt ja ühelt südamlikumalt inimeselt, keda mul on au tunda, ja kõne paksu metsa seest matkaliselt, andsid oma panuse sünnipäeva emotsioonidesse.
Ja üleüldse kõik need meelespidamised: soojad sõnad ja tekstisõnumid ning ülevaatlikud kirjad Venemaalt, Taist, Eestist, Soomest, Filipiinidelt, Saksamaalt, Malaisiast, Austraaliast jt. Mul on siiralt hea meel, et kolm aastat välismaal elamine pole teatud sõprussuhetele üldse mõjunud. Kui kõikide nende kirjade pikkused kokku lugeda, tuleb vist oma paar kilomeetrit :)
Kuna sünnipäev oli nii emotsionaalne, telefonikõnede ja tegevuste rohke, siis kahjuks polnud aega Facebooki soovidega ennast kursis hoida. Keskkonna etikett näeb vist ette, et paneksin staatuse, kuidas ma kõiki sünnipäevasoove korraga laigin ja kõiki meelespidajaid tänan :)
Sünnipäevapidu oli väga meeleolukas, kokku tuli väga huvitav, rahvusvaheline (Eesti, Uus-Meremaa, Inglismaa, Mauritius, Rootsi, Šoti ja Poola juurtega austraallased) ja lõbus seltskond ja vananemise puhul sain väga vajalikke ja ägedaid kingitusi: dušikell ja just kooruvate tibudega (pool pead munast väljas) jääkuubikute vormid, üks AAA patarei, kõiksuguste kehaosade kreemid ja digitaalne pildiraam.
Viimased jauramid läksid koju alles kella poole nelja paiku.
Mis kõige tähtsam, ma olen jälle ühe aasta võrra elukogenum ja ühe emotsioonirohke päeva võrra rikkam!
Kommentaarid
Postita kommentaar