Otse põhisisu juurde

Jõulupuhkus



See video on ainuke jäädvustus Andrese firma eilsest jõulupeost. Tehtud hetkel, kui me väga imeliku ja modernse väljanägemisega laevaga Perthi kesklinnast jõe peale sõitma läksime: 


Peolaev Swani jõe peal
Minu firma reedesest BBQ-st ei õnnestunud sedagi teha või nagu öeldakse: kui üritus on huvitav ja lõbus, siis piltide ja videote tegemiseks aega ei jää. Üleüldse, ma ei tea, kas seda võiks kirjutamata viisakusreegli alla panna, aga inimesed, kes väljas, peol, külas olles oma telefonis pidevalt sorivad ja asju üles laevad, samal ajal teisi inimesi eirates ja reaalset suhtlemisaega virtuaalse peale raisates, sakivad täiega!!! 

Mäletan, kui paar aastat tagasi läksin ühele tuttavale külla, polnud tükk aega näinud ja rääkinud, suhelda saanud. Asi osutus väga piinlikuks, sest tüdruk istus diivanil arvuti süles ja samal ajal, kui ma talle oma tegemistest jutustasin ja teed jõin, suutis see inimene veel umbes kolme inimesega virtuaalses reaalsuses rääkida. Einoh mulle sobib. Üks inimene vähem, kelle peale oma eluaega raisata. Üldiselt juhtub selliseid asju harva. Suurem osa inimestest eelistab hetke, seltskonda ja üritust nautida. 

Minu kauaoodatud jõulupuhkus on kätte jõudnud! Viimane nädal oli nii stressirohke ja pingeline, draamarohke! Kõigest sellest suurest rahvamassist, kes Perthis elab, on väga väike protsent organiseeritud ja plaanipäraseid inimesi. Liialdamata võiks öelda, et 99% inimestest on "viimase hetke inimesed". Kui normaalsed inimesed lõpetavad oma vannitubade, köökide ja WC-de renoveerimistöödega kuskil novembris, siis need viimase hetke inimesed jooksevad nädal aega enne jõulupuhkust paaniliselt kontorisse ja nõuavad, et maailm hakkaks nende pärast teisipidi pöörlema. Inimesed on närvilised, stressis - kõik see avaldub märgatavalt ka liikluses. 

Tahtsime eile kartulisalati materjali Midlandi kaubanduskeskusest osta, aga ei suutnud pärast pooletunnist tiirutamist ÜHTEGI parkimiskohta leida. Sõitsime rõõmsalt koju ja otsustasime komponendid kodu juures olevast pisipoest osta. Hullumaja! 

Meie väike sõber kasvab iga päevaga suuremaks, kuigi endiselt, tema keha ümber olev nahk on talle vähemalt viis numbrit suurem. Esmaspäeval käisime Zaciga esimest vaktsiini tegemas, ussirohtu saamas ja üleüldist kontrolli tegemas. 28.jaanuaril saab kutsikas teise süsti ning pärast seda võib ta avalikesse kohtadesse minna ja teiste koertega sotsialiseeruda. Peangi parima ja lähima kutsikakooli välja valima ja ta sinna kirja panema :) 

Täna hommikul põrandat mopiga pestes rabas Zac tugevalt oma piimahammastega märjast mopist kinni ning ei lasknud sellest lahti kuni töö tehtud. Põhimõtteliselt oli mul tavalise mopi  küljes veel ka "elav mopp". Vähemalt oli tüübil nii lõbus, et pärast aktsiooni lonkis ta oma pessa tunni aja pikkusele lõunauinakule. 

Rocki sõpradele väike meeldiv muusikasoovitus Austraalia bändilt Grinspoon



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust