Otse põhisisu juurde

Lubadused uueks aastaks

Jõulu-aastavahetuse puhkuse eel oli mul suurem plaan: teha kokkuvõtteid ja kirjutada teemadest, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Juhtus, aga vastupidine, praktiliselt millestki pole kirjutanud. Oleme külas käinud, meres ja rannas viibinud, külalisi vastu võtnud, sahtleid, kappe ja garderoobe vanadest ning viskamisväärsetest asjadest puhtaks sorteerinud (mis tuletab mulle meelde, et täna juuksurisse minnes pean ühe suure jalanõusid täis koti endaga kaasa võtma ja selle Salvation prügikasti panema), massaaži ja iluprotseduure nautinud, koera kasvatanud ja temaga tegelenud, filme laenutanud ning kinos käinud ning mõni päev õhtuks vaid puuviljasid söönud. 

Sel korral mingit väljasõitu ei teinud, sest jõulude ning koolivaheaegade ajal Austraalias reisimine, kuid ka Austraaliast ära lendamine on märgatavalt kallim, kui muul ajal ning pealegi nagu me näiteks lihavõttepühade ajal veendusime, on isegi kõige tavalisemas rahvuspargi metsas raske TELKIMISKOHTA leida. Ja kui sa lõpuks leida mingi koha, siis saad aru, miks see varem veel kinni polnud. Sest teisele poole kaunist jõekääru on ennast mingid linna-imbetsillid ära parkinud (kalju otsa) ja lasevad kõige rämedamat mussi, mida üldse metsas lasta võiks! See on ju Murphy seadus, normaalsed inimesed esiteks juba ei sõida metsa, et automakist kõvasti muusikat kuulata, teiseks, kui need ebanormaalsed midagi kuulavad, siis see peab nende tasemeline olema. 

Sel aastal sai niigi palju käidud, nähtud ja ringi sõidetud. Minu üks eesmärkidest järgmiseks aastaks olekski, et me oskaks rohkem puhata, lõõgastuda ja oma ajaga mitte midagi peale hakata. Iga kord, kui me näeme, et kalendris on mõni pikem paus töötamises, saab kolm või neli päeva eemal olla, tahaks kohe kuskile põrutada, aega maksimaalselt ära kasutada: stiilis Lääne-Austraalia kolm kõrgemat tippu ära vallutada või minna kõige kuivemasse kohta, kus sajab kord aastas ja teha üks ellujäämisretk kuskile pärapõrgusse või telkida ning panna kõik õhtusöögilootused Andrese kalastamisoskuse õlule. Aeg-ajalt on aga hea, kui äratuskell ei helise, oled oma mugavas voodis ning jahutatud toas, kallis inimene kõrval veel õndsat und nägemas. Unised hommikupoolikud diivanil hommikumantlites, ühes käes kohv, teises käes teise käsi, silmade ees jooksmas Universumi saladuste film, mis on küll väga huvitav ning hariv, kuid mis siiski ajab pool tundi pärast hommikusööki manustamist väikese lõunauinaku eeluinaku peale :) 

Näiteks, kui peaks veel Eestisse tulema, siis oma viie nädala pikkuse puhkuse ajal tahaks kindlasti rohkem magada, kui 4-5 tundi öö jooksul. Eks see ole eelkõige meie endi teha, mis rütmis me Eestis olles elame ning sel korral juhtus see nii selle tõttu, et me ei teadnud kuna järgmine kord tuleme, tahtsid paljud inimesed lõkke-ja saunaõhtuid jm koosviibimisi hommikutundideni venitada. Tahaks nii palju, aga füüsiliselt jõudis ikka oluliselt vähem. Mäletan ühte unist hommikupoolikut, kui sõime Andresega lõunakeskuse kohvikus hommikusööki ja mõtlesime, et lähme Andrese juurde maale ning ei ütle kellelegi, et me sinna lähme. Telefonid välja...Nii see muidugi tol korral ei läinud. Minu meelest lõpetasime isegi vara, kella ühe paiku öösel. Üsna kohe pärast jalgpalli finaalmängu! 

Elu peaks endiselt seiklus olema, aga selline seiklus, kus sa lased endal vahel kiirustamata hingata, leiad hetke, et asjadesse ning inimestesse süveneda, lille nuusutada. 

Üheks järgmiseks eesmärgiks 2013.aastaks olekski elutempo aeglustamine. Kuna tööeelset ja -järgset aega on meil üsna piiratult, nagu paljudel 8-17-ni töötavatel inimestel, siis oleme oma õhtusöögi valmistamise ning igapäevase trenni tegemise peale kuluva aja sekundi täpsusega kalibreerinud. Andres tuleb tavaliselt hiljem kui mina, kui oleme plaanipärased, siis tavaliselt on lihakraam koju jõudes juba ära sulada jõudnud, sest ettenägelike inimestega võtame hommikul selle külmikust välja. Andres vahetab triiksärgi ja viikarid liibukate ning spordisärgi vastu, mina askeldan köögis. Hakin komponendid ära, eelsoojendan ahju. Valmistan salati. Andres võtab köögitoimkonna üle, mina lähen spordiriideid selga panema. Tema paneb riisi riisikeetjasse, asetab asjad ahju täpselt minut enne majast lahkumist: 30 minutiks, suhteliselt madala kuumuse peale. 

Olenevalt sellest, kas meil on plaanis joosta (pool tundi), jalgrattaga sõita (tund aega) või kiirkõndi teha (45 minutit), valime, mida me sööme. Mõnikord ka vastupidi: olenevalt sellest, mis trenni tahaks õhtul teha, planeerime oma menüüd. Kusjuures, need on logistikuga elamise suured plussid. Ta on alati planeerimises minust kaks sammu ees: kui me lähme raamatukokku teoseid ära viima, siis käime lihapoest läbi ning tee peale jäävast jalgrattapoest, kus ta saab meie rattale varukummid osta. Sest ta ju teab, et meil ei ole enam ühtegi tervet ja järgmisel neljapäeval läheme ühele 25 kilomeetri pikkusele sõidule. 

Ma pean nüüd juuksurisse minema, aga kuna mul pole praegu ühtegi teemat "mida peaks selgeks mõtlema", siis mõtlen juuksuris olles kohe läbisaava 2012.aasta peale ning lisan mõned mõtted, kui "värskema peaga" koju tulen. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr