Otse põhisisu juurde

Naisest, kes istus minu käe peal ja kõdunevate lehtede lõhnast, mis mulle meeldib

Pika ja põhjaliku üheteemalise teksti kirjutamiseks pole viimasel ajal piisavalt aega ja inspiratsiooni, seega jagan oma mõtetest üksikuid fragmente:

Esiteks, ma ei tea, kas seda saab/võib/peab friikluse alla liigitada, aga ma julgen välja öelda, et mulle meeldib sabistav vihm. Mu Perthis sündinud ja terve elu siin veetnud töökaaslased väidavad, et sellist ilma pole nad oma eluea jooksul Perthis näinud: meil on viimasel ajal olnud päris räige õhuniiskus, tugev vahelduv tuul ja äikesevihmad. Kliima on peaaegu troopiline. Kõige selle tõttu on õhus üsna palju mädanevate-kõdunevate puulehtede lõhna. Ja äsja pügatud muru lõhnab meelierutavalt. No ja märg asfalt ka muidugi. Vanasti käisime koguaeg pärast vihma teed nuusutamas. 

Teiseks, meil läks üks pikka aega töötanud inimene ära. Ta oli firmas umbes 17 aastat ja kogu tema lahkumine ja töökoha vahetamine oli firma juhtkonna poolt nii ebameeldivaks ja piinlikuks tehtud, et tema lahkumisõhtul otsustasin mina ohjad enda kätte võtta: küsisin küsimusi, tegin nalja, mõtlesin välja tooste, pinge läks veidi maha ja suutsime rääkida naljakatest seikadest, meenutada jaburaid olukordasid. Saatsime inimese ilusti ära, seda küll konkurendi juurde. Ma läksin tollel õhtul jalutades koju, sirvides oma telefoni playlisti, otsisin vist mingit laulu taga... Ühel hetkel avastasin, et olin pargis jalutades ühele jalakäijate ja jalgratturite väikesele ringteele kaks korda tiiru peale teinud. Mida narri? See on see, kui su pilk on nii telefonis kinni, et ei pane tähele, mis ümberringi toimub. 

Üks naine ühistranspordis. Ta oli nii paks, et ei mahtunud ühele pingile ära, aga kus sa sellega, et ta seisaks ja kulutaks selle tegevuse peale kaloreid! Ta istus minu kõrvale, ma ei näinud, et ta minu kõrvale istuda tahab, lugesin süvenenult raamatut, üks käsi veidi teise istme peal toetumas. Ja see 150-kilone tädi maandus täpselt minu käe peale. Kuna selle naise perse oli nii kogukas, siis ta ei tundnud, et ta minu käe peal istus!!?

WTF-olukord. "Vabandust, kas te saaksite oma tagumenti üles kergitada, et ma selle alt oma käe kätte saaksin?" või "Sa kuradi moor istud mu käe peal," kaalusin ma mõttes erinevaid kõnetamisvariante, kuid viisaka inimesena otsustasin lihtsalt järgmises peatuses maha minna. Kuna istusin akna all, siis minu välja laskmiseks pidi armas kaasreisija nagu nii ennast kergitama. Ei tahtnud kellelegi põhjendamatult erilisi hingetraumasid tekitada. Õnneks tuli järgmine rong juba viie minuti pärast, nii et sain oma sihtkohta päris väikese ajakaotusega kohale. 

Kirjutasin ühele austraallasele sünnipäeva puhul mingi kolmelauselise õnnitluse, mille peale tšikk läks minu kirjutamis- ja väljendamisoskusest nii pöördesse, et lubas mind enda kohalikele ajakirjanik-sõpradele tutvustada ja mind erialase tööga aidata. Et seesugune talent ei tohiks raisku minna! Uskumatu maailm, kuhu me jõudnud oleme? Vanasti pühendasid inimesed teineteisele nii palju aega ja kirjaruumi, nüüd kui kirjutad miskit enamat kui "palju õnne" tembeldatatakse sind andekaks kirjutajaks :) 

Õnneks saab järgmise nädala lõpust tööst veidi aega maha võtta ja oma pinges kaela ning ülaselja maha maandada. See on ikka uskumatult ebaaus, kui suur osa meie elust läheb tööl käimise, tööle sõitmise, sealt ära sõitmise ja selle jaoks ettevalmistamise peale. Eriti, kui töötad veel kuus päeva nädalas. Tulen väsinuna, tujutuna, kurnatuna, mõttetuna koju, lähme teeme pool tundi kuni tund aega intensiivset trenni, puhkepausidel räägime kõik oma tööpinged ja -mured ära, jätame need parki, jalgrattateele, basseini. Teed koos õhtust, räägid huvidest, hobidest ja kõigest muust, süütad küünlad, lülitad ennast häirivast teleka ja raadio mürast välja, oled lähedane ja intiimne, puhastad oma pea kõikidest võimalikest muredest, mõtetest ja ideedest. Naudid. Naudid igat sekundit. Igat hingetõmmet. Elad ennast välja.  

Ma olen täheldanud, et mida vanemaks ma saan, seda komplitseeritum on enda "mõtetest tühjaks tegemine". See on ebaõiglane, et Andres näeb nii palju vaeva ja kulutab päris palju energiat, et mind maandada ja õnnelikustada, aga järgmisel päeval pärast tööd olen jälle nagu tössis tühi kumm. Otsustasime, et uuest aastast hakkame mõlemad tõsisemalt ja pühendunumalt jooga ning meditatsiooniga tegelema. Mina eriti, olen päris halvasti stressiga toimetulev elukas, aga stress on elule umbes sama iseloomulik nagu lehed puule. Ma okaspuu olla ei tahaks. Seega, kuidagi tuleb ju kohuste ja tööga toime tulla. 

Siin väike pildireportaaž ühest kiiresti mööduvast pühapäevast: 


"Kallis, kas sa tead, kuidas jõulupuud joonistada?"
Idee: "Joonistame kunstisõpradele jõulupuu aborigeenide täpitehnikas" ehk kuidas koos pool õhtut erivärvilisi samas suuruses täppe toksida ja mitte tülli minna
Andres arvas, et pildile vürtsi lisamiseks peaksime kuusepuu alla joonistama väikese põdrakaka hunniku. 
Mida me hiljem tegimegi. 


 Täpid pole muidugi ühesuurused ja korrapärased, võiks isegi öelda, et asi on väga  kaugel täpitehnikast, aga nagu paljude nähtustega siin ilmas, loeb mõte, emotsioon mitte teostuse perfektsus. 


Meie poolik projekt ehk kuidas kvaliteetselt pühapäevasid veeta :) 

50 sinise varjundit- kuidas mu pusa kollase värviga kokku sai!?

Valge värviga täppide tegemine polnud eriti loominguline tegevus. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust