Esiteks, ma ei tea, kas seda saab/võib/peab friikluse alla liigitada, aga ma julgen välja öelda, et mulle meeldib sabistav vihm. Mu Perthis sündinud ja terve elu siin veetnud töökaaslased väidavad, et sellist ilma pole nad oma eluea jooksul Perthis näinud: meil on viimasel ajal olnud päris räige õhuniiskus, tugev vahelduv tuul ja äikesevihmad. Kliima on peaaegu troopiline. Kõige selle tõttu on õhus üsna palju mädanevate-kõdunevate puulehtede lõhna. Ja äsja pügatud muru lõhnab meelierutavalt. No ja märg asfalt ka muidugi. Vanasti käisime koguaeg pärast vihma teed nuusutamas.
Teiseks, meil läks üks pikka aega töötanud inimene ära. Ta oli firmas umbes 17 aastat ja kogu tema lahkumine ja töökoha vahetamine oli firma juhtkonna poolt nii ebameeldivaks ja piinlikuks tehtud, et tema lahkumisõhtul otsustasin mina ohjad enda kätte võtta: küsisin küsimusi, tegin nalja, mõtlesin välja tooste, pinge läks veidi maha ja suutsime rääkida naljakatest seikadest, meenutada jaburaid olukordasid. Saatsime inimese ilusti ära, seda küll konkurendi juurde. Ma läksin tollel õhtul jalutades koju, sirvides oma telefoni playlisti, otsisin vist mingit laulu taga... Ühel hetkel avastasin, et olin pargis jalutades ühele jalakäijate ja jalgratturite väikesele ringteele kaks korda tiiru peale teinud. Mida narri? See on see, kui su pilk on nii telefonis kinni, et ei pane tähele, mis ümberringi toimub.
Üks naine ühistranspordis. Ta oli nii paks, et ei mahtunud ühele pingile ära, aga kus sa sellega, et ta seisaks ja kulutaks selle tegevuse peale kaloreid! Ta istus minu kõrvale, ma ei näinud, et ta minu kõrvale istuda tahab, lugesin süvenenult raamatut, üks käsi veidi teise istme peal toetumas. Ja see 150-kilone tädi maandus täpselt minu käe peale. Kuna selle naise perse oli nii kogukas, siis ta ei tundnud, et ta minu käe peal istus!!?
WTF-olukord. "Vabandust, kas te saaksite oma tagumenti üles kergitada, et ma selle alt oma käe kätte saaksin?" või "Sa kuradi moor istud mu käe peal," kaalusin ma mõttes erinevaid kõnetamisvariante, kuid viisaka inimesena otsustasin lihtsalt järgmises peatuses maha minna. Kuna istusin akna all, siis minu välja laskmiseks pidi armas kaasreisija nagu nii ennast kergitama. Ei tahtnud kellelegi põhjendamatult erilisi hingetraumasid tekitada. Õnneks tuli järgmine rong juba viie minuti pärast, nii et sain oma sihtkohta päris väikese ajakaotusega kohale.
Kirjutasin ühele austraallasele sünnipäeva puhul mingi kolmelauselise õnnitluse, mille peale tšikk läks minu kirjutamis- ja väljendamisoskusest nii pöördesse, et lubas mind enda kohalikele ajakirjanik-sõpradele tutvustada ja mind erialase tööga aidata. Et seesugune talent ei tohiks raisku minna! Uskumatu maailm, kuhu me jõudnud oleme? Vanasti pühendasid inimesed teineteisele nii palju aega ja kirjaruumi, nüüd kui kirjutad miskit enamat kui "palju õnne" tembeldatatakse sind andekaks kirjutajaks :)
Õnneks saab järgmise nädala lõpust tööst veidi aega maha võtta ja oma pinges kaela ning ülaselja maha maandada. See on ikka uskumatult ebaaus, kui suur osa meie elust läheb tööl käimise, tööle sõitmise, sealt ära sõitmise ja selle jaoks ettevalmistamise peale. Eriti, kui töötad veel kuus päeva nädalas. Tulen väsinuna, tujutuna, kurnatuna, mõttetuna koju, lähme teeme pool tundi kuni tund aega intensiivset trenni, puhkepausidel räägime kõik oma tööpinged ja -mured ära, jätame need parki, jalgrattateele, basseini. Teed koos õhtust, räägid huvidest, hobidest ja kõigest muust, süütad küünlad, lülitad ennast häirivast teleka ja raadio mürast välja, oled lähedane ja intiimne, puhastad oma pea kõikidest võimalikest muredest, mõtetest ja ideedest. Naudid. Naudid igat sekundit. Igat hingetõmmet. Elad ennast välja.
Ma olen täheldanud, et mida vanemaks ma saan, seda komplitseeritum on enda "mõtetest tühjaks tegemine". See on ebaõiglane, et Andres näeb nii palju vaeva ja kulutab päris palju energiat, et mind maandada ja õnnelikustada, aga järgmisel päeval pärast tööd olen jälle nagu tössis tühi kumm. Otsustasime, et uuest aastast hakkame mõlemad tõsisemalt ja pühendunumalt jooga ning meditatsiooniga tegelema. Mina eriti, olen päris halvasti stressiga toimetulev elukas, aga stress on elule umbes sama iseloomulik nagu lehed puule. Ma okaspuu olla ei tahaks. Seega, kuidagi tuleb ju kohuste ja tööga toime tulla.
Siin väike pildireportaaž ühest kiiresti mööduvast pühapäevast:
 |
| "Kallis, kas sa tead, kuidas jõulupuud joonistada?" |
 |
| Idee: "Joonistame kunstisõpradele jõulupuu aborigeenide täpitehnikas" ehk kuidas koos pool õhtut erivärvilisi samas suuruses täppe toksida ja mitte tülli minna |
 |
| Andres arvas, et pildile vürtsi lisamiseks peaksime kuusepuu alla joonistama väikese põdrakaka hunniku. Mida me hiljem tegimegi. 
Täpid pole muidugi ühesuurused ja korrapärased, võiks isegi öelda, et asi on väga kaugel täpitehnikast, aga nagu paljude nähtustega siin ilmas, loeb mõte, emotsioon mitte teostuse perfektsus.
Meie poolik projekt ehk kuidas kvaliteetselt pühapäevasid veeta :)
50 sinise varjundit- kuidas mu pusa kollase värviga kokku sai!?
Valge värviga täppide tegemine polnud eriti loominguline tegevus.
|
Kommentaarid
Postita kommentaar