Otse põhisisu juurde

Soovid ja soovitused

Mis sest, et kirjutasin "uue aasta lubaduste" all blogis, et viin jalanõud Salvosse ja ma ikka unustasin need maha. Aga ehk saab uuel aastal need kogumiskasti "postitada". Kõik selle väikese juuksurisse lahkumise koera-draama pärast. Zac on selgeks saanud, et iga kord, kui ma võtmetega klõbistan, siis saab ta väikese harva ning vaid õigete asjade tegemise eest antava ampsu, mis tähendab talle seda, et ta peab mõnda aega jälle inimkaaslaseta hakkama saama. 

Seekord andsin talle väikese lambapiimapulga (mis lõhnab nii hästi, et kõlbaks isegi süüa) ja hakkasin köögiukse ette väravat panema, kui ta rabas pulga ja jooksis kõigest väest välisukse juurde, et minuga kaasa tulla. Koos pulgaga. Eks 1,6 kg kaaluvat kutsikat pole raske kööki barjääri ette tagasi tõsta, pigem on asi suhtumises. Me ei taha teda niuksuvana koju jätta, seega pidin viisteist minutit temaga VEEL mängima, et ta haigutama hakkaks ja magama läheks. Võib-olla ma interpreteerin üle, aga kõikide mänguasjade, karvase kleidi (angoora villast kleit, millele koi augu sisse tegi ), hubase pesa ja heamaitseliste snäkkide asemel tahaks koer kõige enam oma kahejalgse sõbra seltskonnas olla.  

Ma tean, et olen Andresele tuhat korda lubanud, et vahetan juuksurit, aga iga kuu kui jälle vajadus tekib, mõtled et küll on mugav, siinsamas kodu juures ja viimasel korral olid salongi õhus huvitavad teemad üleval  ja et mis seal ikka. Lähen jälle. Paar korda on juuksur "üle lõiganud" ja "üle värvinud", aga kuna ma olen päris nõudlik klient, siis viimastel kordadel lepime kõikides sentimeetrites ja toonides eelnevalt kokku. Ei mingit eeldamist. Kui eelmine kord rääkisime kaks tundi kooli vägivalla, ahistamise ja kiusamise teemal, mille käigus selgus, et kolmest juuksurist on kõiki kolme millegi pärast koolis taga kiusatud, siis sel korral arutlesime uue aasta soovide teemal, põletasime sedelikesi, kuhu peale kirjutatud salajased soovid, millest uuel aastal lahti tahad saada. No ja muidugi värvisime, trimmisime ja ravisime. Juukseid ja hingi. Eks ma sellepärast sinna tagasi alati lähengi. 


Mõeldes selle peale, et mida ma uueks aastaks VEEL tahaksin, on oskus "EI" öelda. Julgust öelda "EI" alkoholile, kui teised arvavad ja teavad sinust paremini, et see "tõstab" sinu tuju, oskus öelda "EI" kutsetele igavatele ja mitte sinu tüüpi kohustuslikele üritustele, inimestele, kes pumpavad sind oma negatiivsuse ja pideva kõige/kõigi kriitikaga energiast tühjaks. 

Öelda "EI" inimestele, kes alles Austraaliasse saabuvad ja tahavad kuskilt alustada ja keda sa mingit kaudu tunned. Kusjuures, kui ma nüüd eelmise aasta novembrist alates kõik inimesed kokku loen, kes meie juures peatunud, siis tuleb kokku 9 inimest, kellest paljud on peatunud meie juures kuni kaks kuud. Meile mõlemale meeldib inimesi abistada ja oleme olnud nende Eestist tulevate seljakotirändurite nahas: vahendeid on piiratult ja pead kiiresti tegutsema, leidmaks töö, elukoha, liiklusvahendi. Senine "paariks ööks" kuni endale elamise leiate majutuse pakkumine on põhinenud tundmise kriteeriumil ja ei mingit kasumit. Aga kurjam, ainuükski Perthi tuleb iga kuu NII palju tuttavaid nägusid - kõike ei saa aidata! 

Vaadates "Eestlased Austraalias" foorumit ja lugedes, mida kõike siia tulnud eestlased Austraalias korda saadavad, ei julgeks ühtegi võhivõõrast ja senitundmatut inimest enda juurde võtta. Põhiline vist, miks ei taha enam kedagi enda juurde on see, et selle "abistamisega" teed algajatele siiatulnutele karuteene. Inimesed muutuvad mugavaks, istuvad päevad läbi kodus, ei tutvu inimestega ja otsivad Austraalias ainult teiste eestlaste seltskonda, ei otsi tööd ja ei liigu ringi, kahest ööpäevast saab kaks nädalat, kahest nädalast kaks kuud. 


See on vist paramatus, et inimesed kipuvad sinu juures elades mugavaks muutuma. Sest kui sa elaksid hostelis ja maksaksid iga elatud nädala eest 250 eurot üüri ja sinu Eestis raskelt kokku kraabitud säästud sulaksid kui või päikese käes, oleksid tööotsingutel kindlasti agaram. Seega, uuest aastast tahaks enda pool vaid häid sõpru ja sugulasi näha :) Ja ME ei muutu pehmeks, kui keegi kurva näoga sind Facebookis sõbraks lisab ja küsib aadressi, et sellele pangakaart ja Tax File Number ette tellida. Inimesed mõelge palun enne, kui inimeste käest selliseid teeneid palute, pange ennast meie olukorda: kas te laseksite oma Eesti aadressile Austraalias elava kaaskodaniku posti saata? 

Loetelu on nüüd täiesti sassis ja ma ei teagi mitmes soov see mul on. Ma loodan, et õigluse jumalus, Kreekas on tema nimi vist Dike, täidab 2013. aasta soove oma õiglase silmaga mõõtes. Tahaks veel paksemat nahka, vastupidavat stressile ja pingele, rohkem heategusid teha (läheb muidugi veidi vastuollu, kui enam moosekantidele peavarju ei paku), natuke aega hobide jaoks, kaotada 3-4 kg ja olla paremas vormis, toituda paremini, lugeda rohkem kõikvõimalikel teemadel, arendada inglise keelt ja hoida eesti keelt, osata lõõgastuda ning elust rõõmu tunda, intiimseid ja õnnelikke hetki, head tervist ja no muidugi Eesti kombete kohaselt, siis ka naabritest kiiremat ja ilusamat autot, uhkemat paleed ning rohkem teenijaid. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust