Otse põhisisu juurde

Soovid ja soovitused

Mis sest, et kirjutasin "uue aasta lubaduste" all blogis, et viin jalanõud Salvosse ja ma ikka unustasin need maha. Aga ehk saab uuel aastal need kogumiskasti "postitada". Kõik selle väikese juuksurisse lahkumise koera-draama pärast. Zac on selgeks saanud, et iga kord, kui ma võtmetega klõbistan, siis saab ta väikese harva ning vaid õigete asjade tegemise eest antava ampsu, mis tähendab talle seda, et ta peab mõnda aega jälle inimkaaslaseta hakkama saama. 

Seekord andsin talle väikese lambapiimapulga (mis lõhnab nii hästi, et kõlbaks isegi süüa) ja hakkasin köögiukse ette väravat panema, kui ta rabas pulga ja jooksis kõigest väest välisukse juurde, et minuga kaasa tulla. Koos pulgaga. Eks 1,6 kg kaaluvat kutsikat pole raske kööki barjääri ette tagasi tõsta, pigem on asi suhtumises. Me ei taha teda niuksuvana koju jätta, seega pidin viisteist minutit temaga VEEL mängima, et ta haigutama hakkaks ja magama läheks. Võib-olla ma interpreteerin üle, aga kõikide mänguasjade, karvase kleidi (angoora villast kleit, millele koi augu sisse tegi ), hubase pesa ja heamaitseliste snäkkide asemel tahaks koer kõige enam oma kahejalgse sõbra seltskonnas olla.  

Ma tean, et olen Andresele tuhat korda lubanud, et vahetan juuksurit, aga iga kuu kui jälle vajadus tekib, mõtled et küll on mugav, siinsamas kodu juures ja viimasel korral olid salongi õhus huvitavad teemad üleval  ja et mis seal ikka. Lähen jälle. Paar korda on juuksur "üle lõiganud" ja "üle värvinud", aga kuna ma olen päris nõudlik klient, siis viimastel kordadel lepime kõikides sentimeetrites ja toonides eelnevalt kokku. Ei mingit eeldamist. Kui eelmine kord rääkisime kaks tundi kooli vägivalla, ahistamise ja kiusamise teemal, mille käigus selgus, et kolmest juuksurist on kõiki kolme millegi pärast koolis taga kiusatud, siis sel korral arutlesime uue aasta soovide teemal, põletasime sedelikesi, kuhu peale kirjutatud salajased soovid, millest uuel aastal lahti tahad saada. No ja muidugi värvisime, trimmisime ja ravisime. Juukseid ja hingi. Eks ma sellepärast sinna tagasi alati lähengi. 


Mõeldes selle peale, et mida ma uueks aastaks VEEL tahaksin, on oskus "EI" öelda. Julgust öelda "EI" alkoholile, kui teised arvavad ja teavad sinust paremini, et see "tõstab" sinu tuju, oskus öelda "EI" kutsetele igavatele ja mitte sinu tüüpi kohustuslikele üritustele, inimestele, kes pumpavad sind oma negatiivsuse ja pideva kõige/kõigi kriitikaga energiast tühjaks. 

Öelda "EI" inimestele, kes alles Austraaliasse saabuvad ja tahavad kuskilt alustada ja keda sa mingit kaudu tunned. Kusjuures, kui ma nüüd eelmise aasta novembrist alates kõik inimesed kokku loen, kes meie juures peatunud, siis tuleb kokku 9 inimest, kellest paljud on peatunud meie juures kuni kaks kuud. Meile mõlemale meeldib inimesi abistada ja oleme olnud nende Eestist tulevate seljakotirändurite nahas: vahendeid on piiratult ja pead kiiresti tegutsema, leidmaks töö, elukoha, liiklusvahendi. Senine "paariks ööks" kuni endale elamise leiate majutuse pakkumine on põhinenud tundmise kriteeriumil ja ei mingit kasumit. Aga kurjam, ainuükski Perthi tuleb iga kuu NII palju tuttavaid nägusid - kõike ei saa aidata! 

Vaadates "Eestlased Austraalias" foorumit ja lugedes, mida kõike siia tulnud eestlased Austraalias korda saadavad, ei julgeks ühtegi võhivõõrast ja senitundmatut inimest enda juurde võtta. Põhiline vist, miks ei taha enam kedagi enda juurde on see, et selle "abistamisega" teed algajatele siiatulnutele karuteene. Inimesed muutuvad mugavaks, istuvad päevad läbi kodus, ei tutvu inimestega ja otsivad Austraalias ainult teiste eestlaste seltskonda, ei otsi tööd ja ei liigu ringi, kahest ööpäevast saab kaks nädalat, kahest nädalast kaks kuud. 


See on vist paramatus, et inimesed kipuvad sinu juures elades mugavaks muutuma. Sest kui sa elaksid hostelis ja maksaksid iga elatud nädala eest 250 eurot üüri ja sinu Eestis raskelt kokku kraabitud säästud sulaksid kui või päikese käes, oleksid tööotsingutel kindlasti agaram. Seega, uuest aastast tahaks enda pool vaid häid sõpru ja sugulasi näha :) Ja ME ei muutu pehmeks, kui keegi kurva näoga sind Facebookis sõbraks lisab ja küsib aadressi, et sellele pangakaart ja Tax File Number ette tellida. Inimesed mõelge palun enne, kui inimeste käest selliseid teeneid palute, pange ennast meie olukorda: kas te laseksite oma Eesti aadressile Austraalias elava kaaskodaniku posti saata? 

Loetelu on nüüd täiesti sassis ja ma ei teagi mitmes soov see mul on. Ma loodan, et õigluse jumalus, Kreekas on tema nimi vist Dike, täidab 2013. aasta soove oma õiglase silmaga mõõtes. Tahaks veel paksemat nahka, vastupidavat stressile ja pingele, rohkem heategusid teha (läheb muidugi veidi vastuollu, kui enam moosekantidele peavarju ei paku), natuke aega hobide jaoks, kaotada 3-4 kg ja olla paremas vormis, toituda paremini, lugeda rohkem kõikvõimalikel teemadel, arendada inglise keelt ja hoida eesti keelt, osata lõõgastuda ning elust rõõmu tunda, intiimseid ja õnnelikke hetki, head tervist ja no muidugi Eesti kombete kohaselt, siis ka naabritest kiiremat ja ilusamat autot, uhkemat paleed ning rohkem teenijaid. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...