Otse põhisisu juurde

E nagu empaatiavõimetu Eesti ehk näljaste haide ühiskond

Jumal tänatud, et mul nädala sees aega pole, et emotsionaalses seisundis, vihaleaetuna millestki kirjutada. Kes teab, võib-olla oleks juba ammu kodakondsus ära võetud. 

Kui nüüd meenutada seda Eesti noorte inimeste töö leidmise-otsimise-saamise teemalist artiklisarja ja vastukirjutisi, siis ma tahaksin vaid öelda, et ma ei saa  aru, kuidas Eesti  teatud kontingent on nii empaatiavõimetu, tundetu, kalkuleeriv ja ennast täis? Mina, mina, mina. Kui millestki kirjutada saab, siis kirjutatakse enda "läbilöönud" persoonist: ma olin juba 5-aastasena suur intellektuaal, käisin erikoolis ja kõik õpetajad kiitsid mind lasteaiast peale, et küll sellest tegelasest saab üks edukas inimene. Sellised upsakad ja egoistlikud inimesed tekitavadki laiemas pildis enda ümber õhumullidega täidetud majanduse. 

Ja kui keegi julgeb avalikult tunnistada, et on valesid valikuid teinud, omadega hädas äraelamisel ja räägib tervele Eestile, et tal on raske, siis see inimene osutub pasarahe osaliseks. Seda peab ju hindama, et on veel inimesi, kes julgevad oma asjadest avameelselt rääkida, arutlust tekitada!? 

Kõik inimesed polegi elujuhtimise geeniused, sündinud kindel eesmärk silme ees. Kui nooremate inimestega suhtlete, siis saate aru, et pärast keskkooli lõpetamist ei oska noor midagi valida, oma tugevusi ja nõrkusi objektiivselt hinnata, turuseisukorrast ei teata tihtipeale midagi ja ühiskondlikud kutsetrendid, mis läbi meedia kumavad, mõjutavad eriala valikul ehk kõige enam. Õigusharidusega sõidad viimase maasturiga ja oled prestiižne vend. Samal ajal, kui tuletõrjujana on su nägu pidevalt tahmane ja rahakott tühi. 

Kusjuures, nii kurb kui see ka poleks, siis olen kuulnud Eestis levinud trendist: mis erialade järgi Soomes ja teistes populaarsetes väljaränne sihtriikides puudust tuntakse, valitakse need mujal vajalikud ametid ja kutsed, õpitakse Eesti riigis ära ja pärast töökogemuse saamist tõmmatakse tuld. Me oleme näiteks ka välja uurinud oma perekonnaliikme jaoks, kuidas Eesti elektrikuharidust saab Lääne-Austraalia hariduseks ümber konverteerida. 

Vale eriala, pole rõve lipitseja, kellel oleks igale üritusele minemisel tagataskust visiitkaart ulatada, iga heateo tegemisega ei kaasnegi mõnedel suurt meediakajastust "Malle Porgand annetas oma vanad dressipüksid lastekodule", mis sinu nimega Google otsingus esikohale tuleks. Pealegi, kõik inimesed pole ühesuguste isiksuseomadustega, selles see kogu mitmekesisuse mõte on, nagu siin öeldakse "it takes all kinds to make a world": on intraverte, on ekstraverte, reaalteadusele kalduvaid ja humanitaarsete oskustega. On inimesi, kes on võib-olla väga head liinitöötajad tootmises, kuid olematu suhtlemisoskusega, on inimesi, kes suhtlevad ja jätavad endast hea mulje, aga midagi teha ei oska.  

Ühe puuga kõiki mõõta on väga vägivaldne ja ülekohtune. Mul isiklikult tekitavad teatud tüüpi kõvahäälsed trügijad ja alati pildil olla tahtjad allergilist reaktsiooni nahal. Päris mitmed päevalehe arvamused olid taoliste inimeste kirjutatud. Tihtipeale nad lihtsalt sõidavad teistest üle ja ei oska ümbritsevatega kunagi arvestada. No, nad küll jõuavad kaugele, aga mis hinnaga...Ja siis kaagutavad kõrgelt alla vaadates, endal tühi pilk ees ja külm süda sees.  

Kindlasti peab kooli kõrvalt ka muude asjade ja hobidega tegelema ja huvigruppidesse kuuluma, inimestega läbi käima ja suhtlema, aga tutvusring ei tohiks olla põhiliseks kriteeriumiks, kas sinust saab asja või mitte. Erialaspetsiifilised omandatud oskused ja aus läbipaistev ametikonkurss, konkurentsivõimeline palk (kuulsin kuskilt nalja, et see klausel tähendab "et ka konkurendid naeravad selle peale") hoiaks noori Eestis. 

Mis on aga konkurentsivõimeline palk? Austraalias öeldakse, et su elamiskuludele (üür või pangalaen) peaks kuluma vaid 20-30% sissetulekust. 

Praeguses Eestis on paljud madalapalgalised töötegijad olukorras, kus ei suudeta isegi üüri või laenumakset ära maksta. Aga Eesti "edukate" noorte loogika kohaselt polegi poemüüjad ja raamatupoe töötajad midagi rohkemat väärt, nad pole ju ennast piisavalt liigutanud ja tutvusi loonud. Tundub, et selle trendi kohaselt on kõik päristöö tegijad, kes veavad su õue pealt prügi ära ja panevad kaupa letti, õpetavad lapsi ja küpsetavad saia, mõttetud läbikukkunud luuserid. Täiesti värdjas ühiskond, ma ütlen. Sellisesse kohta peaks ainult jalad ees tagasi tulema. Kui sedagi. 

Ma siiralt toetan neid inimesi, kes on siiani madalat profiili hoidnud, ei ole kriisanud üle ajalehtedeveergude oma edust ja tulevad toime nende miinimumitega, mida neile postimehe/naise, tuletõrjuja, politseiniku, prügivedaja, koristaja, koolikoka, lasteaiakasvataja, medõe, saekaatri operaatori, bussijuhi, õpetaja, tisleri, hotelliadministraatori, ettekandja, lumekoristaja, poemüüja ja paljude teiste tööde tegemise eest makstakse. Kui need tõusikud ükskord saaksid aru, et kõik ei saa olla juhid ja kõrgharidusega osavad suhtlejad ja kui kõik oleksid ettevõtjad, siis keda need edukad ettevõtjad ja geeniused lihttööd tegema palkaksid? Ah, muidugi on alati Aafrikast neegreid konteineriga võtta! Ja Aasia inimesed teevad peotäie riisi eest kaks kuud pühendunult tööd.  

Ma ei saa aru, mis inimesed seal Eestis elavad? Ma arvan, et haid on ka omade suhtes toetavamad. Rõvedad kannibalistid! 

Ja tahaksin kõikidele ennast "ära teostanud" sihikindlatele 23-aastastele bakalaureuse kraadi omanikutele soovitada: vähem möla, rohkem tegusid. Suuga võib tõesti suure linna ehitada, eriti veel siis, kui pole suu peale kukkunud. 

Millal, oo, millal hakatakse Eestis inimressurssi väärtustama ja hindama?

Kommentaarid

  1. Paremini ei saaks kirjutada śiinsest olukorrast. Paljudel eestlastel puudub täielikult empaatiavõime. Ehe näide on see, kui kunagi kusagil väikses kommenaatriumis kirjutasin stiilis, mis pidi olema antud vaesema autori kaitseks, kellel oli elus raske jne jne, sain vastuseks, et ohohh kus tuli siin maailmaparandaja välja ja pmt sõimati anonüümselt nägu täis. Lisaks sellele, et käime siin ringi tänavatel nagu tõesti autistid, suunurgad all ja tühi pilk ees on omavaheline ärapanemine ikka üsna kohutavaks läinud. Kõige hullem on see jah, et teatud erialade töötajaid nimetatakse luuseriteks ja need, kes pole oma väikese palgaga rahul ja ütlevad seda välja, saavad virisea tiitli. Ma kujutan ette ,et lisaks kehvale suusailmale ja olematule palgale, ajavad just teatud eestlaste isikuomadused siit rahvast minema. Ahjaa...kui kusagil keegi kirjutab,et lähen Eestist minema perega, siis oled ka automaatselt luuser ja soovitakse head teed ning kiidetakse otsa,et ongi parem siin,sest on töökohti rohkem jne...sellele ei mõelda, et kes näiteks siin 30 aasta pärast pensionit maksab kui peresid pole...see selleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma saan aru, et see on trükiviga, tegelikult tahtsid öelda viriseja, aga minu see viriSEA tiitel on ka päris auväärne tiitel, mida omada. Eestis võiks olla isegi konkurss: "Aasta suurem virisiga 201#". Kas ma saaksin selle aasta auhinna? Ah jah, me peaagu austraallased...

      Ma ei tahaks kõiki ühe vitsaga lüüa, aga minu meelest nende entusiastlike haritusega intellektuaalide "teeme Eesti korda" inimeste seas on ka päris palju selliseid, kes on kuskil Esimeses Eestis elanud, üles kasvanud, hõljuvad pilvedes ja pole iialgi harituseta ema-isa soonelisi-lihttööst paistes käsi näinud. Ma olen küllalt näinud oma ema rabamist mitmel kohal, meie tuleviku nimel, olematu palga eest ja leian, et inimesed, kes ütlevad, et lihttööd tegevad inimesed pole ise "piisavalt vaeva" näinud, on väga kaugel reaalsusest and a little bit fucked up...

      Kustuta
  2. Esiteks, anonüümseid netikommentaare kusagil nende artiklite all ma üleüldse liiga tõsiselt ei võtaks (see käib siis nt EPLi artiklite kohta). Ja teiseks - suurem osa avalikust tagasisidest arvamusartiklite näol ei ole olnud sellised, et te olete tropid või lollid, vaid et ise peab ka vaeva nägema ning pingutama. Olles viimase aasta jooksul osalenud väga mitmes värbamisringis tööandja poolel, siis tean täpselt, mille peale inimesed vihaseks saavad - see ei ole müüt, et tulevad töökogemuseta bakaga või magistrikraadiga (ja mul suva, millisega)noored ja teatavad kultuurisektoris, et tahavad saada 1500 euri kätte. See on tore küll, aga kust see raha võetama peaks? Ja mille alusel makstama? Äkki ikka enne tõestad, et oskad kõiki neid asju, mida väidad end oskavat?

    Loomulikult võiks olla teenindajate palk parem ja elektrike palk parem (muide, Eestis teenivad suhteliselt äsja kooli lõpetanud elektrikud ka brutos umbes 1700-1800 euri, mis Eestis on väga hea palk, ka omast perest näide) ja kõigi palk parem, aga enne kui palka nõudma asuda, peaks ehk peeglisse vaatama ja mõtlema, et mida ma ise selleks teinud olen, et paremat palka saada. Tihtipeale ei ole siin küsimus hariduses, vaid pigem harituses ning soovis oma organisatsiooni panusteda ja julguses seda oma ülemusele ka välja öelda.

    Seega ma ei nõustu umbes poolega Su emotsionaalsest väljaelamisest, aga meie kõigi õnneks elame vabas maailmas ja kõigil on õigus omale arvamusele. Ja Vik, mõtle neile tüüpidele, kes vahel eeldavad, et Sa neile seal Austraalias kõik ette-taha ära teed - tulevad paluvad paariks nädalaks öömaja ja siis chillivad...

    Triin

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole anonüümseid kommentaare lugenudki! Ausalt-ausalt! Minu jaoks olid vastukirjutisteks need artiklid, mida kirjutati pärast seda, kui üks kõrgharidusega noore töö otsimise ja kassapidajana töötavate tüdruku lood avaldati. Kommentaariumi lehitsemine võrdub üldjuhul prügikastis sorimisega. Ja prügikastis sorimiseks pole aega ega tahtmist.

      Mulle tundub, et me räägime teineteisest mööda. Esiteks, ma ei arva, et iga ülikoolist tulnud noor, kelle ego on niigi päris kõrge, oleks väärt tema peale ressursside (suurt raha ja tähtsat ametikohta) kulutamist, tema ego veelgi kõrgemale upitamiseks. Ülikool võib ju rääkida, kuidas see "lend" on kõikidest eelnevatest peajagu kõrgemal ja teistest hakkajam, seal võib sulle ka eluvõõraste koolitööde eest "suurepärane" panna.

      Reaalne olukord, tööturg, elu väljaspool ülikooli või muud õppeasutust toob inimesi kiirelt maa peale. Mõnedel indiviididel läheb libedalt elus ja nad jäävadki terveks eluks suurte roosade prillidega pilve peale hõljuma, suuremale osale annab elu korraliku õppetunni. See temaatika, elukogemuse teema mind millegi pärast üldse ei paina ja ei pane südant valutama. Küll noored õpivad ja kohanevad päriseluga.

      Mind painab hoopis see, et nii paljud inimesed Eestis, kes teevad pühendunult tööd, on väga hea spetsialistid ja südamega asja juures oma valdkonnas, pole hinnatud, seda materiaalses mõttes. Me oleme täiskasvanud ja saame kõik aru, et eksiteerimiseks on krõbisevat vaja ja vaid tunnustamisest ei piisa.

      Sest nagu me kõik teame, siis "aitähist" kõhtu ka täis ei saa. Ja kui keegi ütleb selle peale, et "mida on nad teind, et paremat palka saada", lähen ma eriti keema ja ei oskagi hädasolijatele inimesele muud soovitada, kui paki asjad, koli minema. Sind ei kuulda-kuulata, sind ei ole vaja.

      Ma/me (ja oskan ka oma abikaasa eest rääkida) tunneme tugevalt kaasa, elame üle Eesti alamkihi (oleme mõningaid lugusid lugedes isegi nutnud), kusjuures meil on päris palju sõpru-sugulasi, kes kuuluvad sellesse rühma, rabavad tööd mitmel rindel, on aktiivsed ja ettevõtlikud, aga näiteks isegi pärast neljakümmend aastat lastekasvatuse sektoris töötamist või 10 aastat tuletõrjujana on kogemusega ja oskustega vaid 400-500 eurot väärt :)

      See on sinu meelest õiglane? Kas sa arvad, et 40 h eest nädalas vaid kommunaalid ja söögiarve makstud saab, on piisavalt hea? Minu meelest see ongi Eesti probleem, et inimeste alamakstust peetakse paratamatuseks ja lihtsalt vaikitakse maha, suletakse silmad, kõrged on liiga kõrgel, madalad maadlevad pidevalt ellujäämise nimel ja ei suuda enda kaitseks lugusid vorpida, pigem näritakse alamakstud inimesel tema enda "ettevõtmatuse" tõttu kõri puruks, kui keegi kuidagi toetaks või lahendusi pakuks.

      Minu jaoks olid see "teise rahakotti" piilumise lood väga kainestavad ja valgustavad ning võimalus näha, ennast selle inimese nahka panna ja mõelda sügava kaastundega inimeste peale. Kuidas nad tulevad 400 euroga toime???

      Teine asi nende tüüpide kohta. Loogiline, et need ajavad sita keema, kes tahavad, et sa neile kõik eest ära teeksid ja nende heaolu vaid paraneks, lille liigutamata. Ma ei räägi nendest inimestest, kes midagi ei tee, vaid nendest, kes teevad 160 tundi nädalas tööd ja ei suuda selle ausa töö eest kunagi endale midagi lubada. Igaüks, kes näeb vaeva ja on töökas, püüdlik ja hea omas valdkonnas, ei peaks/tohiks vaesuses vireleda.

      Muide, ma loodan, et sinu pere elektrik töötab kuskil regionaal-Eestis ja mitte Tallinnas või Tartus, vastasel juhul kinnitab see veelgi enam üldtuntud palgalõhet Esimese ja Teise Eesti vahel :) Kusjuures, seal kuskil pidi isegi Kolmas olema...


      Kustuta
  3. Hetkel on jah kuum teema siin värskelt kõrghariduse saanud inimestest. Eks noored tahavad jah täna kiirelt koha rikkaks saada. Küll nad varsti aru saavad, et nii see elu ei käi. Loomulikult on osad teemad ka lehtede poolt üles haibitud, et rohkem klikke koguda. Isiklikult ma sellistele juttudele suurt tähelepanu ei pööra. Ma arvan ka et 1500 neto palga soovijaid on ikka väga vähe, enamus noortele sobiks sellest ka pool...peaasi, et tööd saaks.

    Mis ajab aga närvi, millest ka blogi kirjutab on see, et alahinnatakse lihtsama tööd tegijaid. Selles suhtes ei saa ma eelmise kommentaariga nõustuda, et kui kõik koristajad, müüjad ja tuletõrjujad peeglisse vaataksid, siis kes meil neid töid teeksid...keegi peab ju siin riigis see "loll" samariitlane olema, kes 400 eur brutoga selle töö ära teeb. Ma usun,et antud töökohtade esindajad on oma ala profid ja metsiku kogemusega aga siinkohal see neid ei aita.
    Isiklikult on mul tõesti kahju nendest inimestest, kes maakohtades peavad veel selle palga eest maksma 200eur-seid kütte arveid ja lapsi kasvatama, kuigi kõrgharidusega insenerina võiksin ka käega vastu rinda taguda ja öelda,et lollid olete ja õppige õige eriala jnejne aga nagu ei teki sellist tunnet.

    Ettevõtlusega tegelenud inimesena tean, et ega ettevõtetel ka see raha puu otsas ei kasva, riik võtab mõnus koore maksude näol aga hetkel on küsimus üldse eestlaste omavahelises käitumises, kus miljoni peane seltskond ühel maalapil on teineteise vastu suht tundetud...

    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures, paremini polekski osanud/saanud seda kommenteerida :) Minu meelest probleem on ka selles, et kõrgkiht ei tunnista "vaese-Eesti" probleemide olemasolu ja neil kel paremini läheb, lihtsalt ei hooli sellest, kuidas teisel kõrval läheb.

      Ja kui teisel läheb halvasti ja ta julgeb seda tunnistada, siis tehakse see inimene lihtsalt maatasa...Ma räägin sulle murest ja sa situd mulle hinge ning sõimad laisaks-lohakaks.

      Aga kui iga üksikosake, ka need luuserid, kes õppisid elukoolis või kutsekoolis ei ei jõudnud kunagi juhipukki või ülikooli, oleks veidi õnnelikumad ja oma järjega rahuolevamad, oleks ühiskond tervikuna palju tervem :)

      Teie kirglik idealist ja maailmarahu poole püüdleja

      Kustuta
    2. Neid maailmarahu poole püüdlejaid peab olema, muidu peab lõpuks üldse uut koduplaaneti uue kodumaa asemel otsima hakkama:)

      Tegelt ei tahaks inimestevahelistesse suhetesse poliitikat tuua, ei keela ju Ansip ega Ligi meil teineteisele naeratamast, aga tegelt hakkab palju siinseid negatiivseid asju ka Toompealt pihta, kus poliitukute tipp peab end asendamatuks ja mõnel on seal juba "Jumala" sündroom tekkinud. Selline hoolimatus, mis sealt tuleb kandub ka kodanikele üle ja tekibki lõpuks "dog eat dog" ühiskond, kus väetid lömastatakse ja need kes veel jalul püsivad põgenevad välismaale uut kodu otsima. Kahjuks ei saa poliitiline eliit aru, et seis on üsna jube aga v-olla siis mõeldakse, pole inimest-pole probleemi.

      Ise kavatsen kordusena vaadata siit selle saate ära http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=135699 usun, et siin näeb mingit läbilõiget meie ühiskonnast teatud nurga alt...vähemalt tänaseid lehti lugedes selline arvamus

      K.

      Kustuta
    3. Me Eesti saateid ei jõua väga jälgida, sest kui ausalt tunnistada, siis iga aastaga jäävad need teemad kaugemaks ja vähem korda minevaks. Ikka tahad asjadega kursis olla, et Eesti inimeste probleemidest aru saaksid ja kaasa rääkida oskaksid. Rohkem tegelikult huvitavad Eesti kirjandus ja filmid, millest oleme viimase kuu aja jooksul üledoosi saanud :)

      Aga poliitika ja ühiskonnakorralduslik teemad, mis meediast läbi käivad, mõned on täiesti asjalikud arvamuseavaldused ja teemapüstitused, lähevad juhtidele ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kui midagi üldse kuulda võetakse. See ajabki närvi, et Eesti riigi juhtkonna ja rahva vahel ei ole dialoogi kui sellist.

      Ma ka ei tea, kust seda maksuraha juurde saada, et teatud sihtrühmade elu parandada ja edendada. Esialgu piisaks ehk sellest, kui inimestele selgitatakse lihtsas keeles, mis osa maksudest, kuhu läheb, mille peale kulub ja millised on antud valitsuse prioriteedid, sest kui nüüd kokku võtta, siis Eesti töötav inimene maksab umbes poole võrra rohkem makse, kui keskmine austraallane.

      Kustuta
  4. Vastused
    1. Õe kiitus on see kõige-kõige parem! :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust