Ma tean, et järgnev teema on poliitiliselt päris ebakorrektne ja ma ei tea, kas peaksin sel teemal avalikult sõna võtma, teatud üritustel "ülekaalulisest" ja "paksudest inimestest" rääkides oleme jõudnud mõnede inimestega teatud ülekohtuste järeldusteni. Inimesed, kes lasevad ennast käest ja muutuvad pekimägedeks, on selles ise süüdi. Ülekaalulised inimesed on laisad. Nagu ma ei arva midagi suurt muudest sõltlastest (narko või alkoholi), ei saa ma aru ka nendest, kes süstimise ja joomise asemel ennast hoopis surnuks/haigeks söövad.
Mul on üks tuttav. Noor 24-aastane ülekaaluline vedel naine, kes oma ainult rämpstoidust toitumise tulemusel võtab kuus keskmiselt 4 kilo juurde. 4 kilo!!! Ta räägib, et näeb vaeva kaalu hoidmisel: 1,5 kilomeetrit kiirkõndi kolm korda nädalas. Selleks ei pea matemaatik olema, et aru saada, et need 1,5 kilomeetrit kiirkõndi kolm korda nädalas on nagu piisk merre selle suursuguste XL-suuruste burksi/friikate/praadide õgimise juures.
Muidu ma poleks võib-olla sellest teemast juttugi teinud, kui ma ei peaks koguaeg kuulama kellegi vingumist ja virisemist, kuidas tööriided enam selga ei mahu ja kuidas kaalunumber aina suureneb, juurde tulevad ka tervisehädad: peavalud, menstruatsioonitsükli muutused, kõrge veresuhkur, kõrvetised.
Teatud päevadel sööb see naisterahvas kolm korda päevas kiirtoidukettide poolt pakutavaid sööke. Ja kuigi ta on muudes valdkondades üsna arukas inimene, siis tema sõnul, tsiteerin: "Teeb sinu enda maohape tühjale kõhule rohkem liiga, kui tühja kõhu peale joodud Coca- Cola."
Ja sul ei olegi mitte midagi vastu öelda! Sa oled sõnadega oimetuks löödud.
Ma saan aru, et mõnedel inimestel on soodumus rasvumiseks, ülekaalulisuseks. Millegipärast jäävad silma just ülekaalulised inimesed, kes vargsi ühistranspordi "söögid-joogid keelatud sildi all" midagi mugistavad, suutmata 10-minutilise reisi ajal söömata olla. Vaadake kiirtoidurestorane, seal on palju normaalkaalus inimesi, aga suurem enamus külastajatest moodustub ikkagi juba niigi ülekaalulistest, kellel võiks kiirtoit otsaette kirjutatuna keelatud olla. "Lihtsalt, sa oled liiga paks, me ei müü sulle enam burgerit või XXL einet."
Kui Austraalias on ettekandjal õigus alkoholi müümisest keelduda, sest sa oled juba liiga täis ja vajaksid hoopis vett šnapsi asemel, siis sama võiks kehtida ka ülekaalulistele järjekordse nosu müümisest keeldumisel, soovitades rasvunud inimesele süüa burgerile vahelduseks brokkolit. Kui majanduslikust aspektist vaadates on hea, et ülekaalulised tarbivad palju ja ostavad rohkelt süüa, siis riiklikul tasandil oleks igale riigile kasulikum, kui tema elanikkond oleks võimalikult terve ja normaalkaalus, läheks ju vähem raha tervishoiu peale?
Paar kuud tagasi olid telekast saade ühest Adelaide või Melbourne väga ülekaalulisest naisest, kes ei suuda oma ekstreemkaalu tõttu voodist tõusta ja kellel on teismelised lapsed, kellega ta joosta ja mängida tahaks. Abikaasa toob naisele voodisse ämbrite kaupa süüa ja liigutab ühelt küljelt teisele, kui vaja.
Saate fookus oli asetatud nii, et inimesed annetaksid vaesele voodihaigele naisele maovähendusoperatsiooni tarbeks raha, et tema unistus täide viia ja et ta saaks lastega hullata ja aega veeta, mitte paari kuu pärast oma kaalu tõttu ära surra. Kõik oli tore ja liigutav, aga mis mind selle saate juures häiris, oli justnimelt see fookus. Selle asemel, et õpetada teisi, et näed, mis siis saab, kui sa trenni ei tee ja sitta sisse sööd, räägiti mingist nähtamatust jõust ja ülekohust, mis elurõõmsa naise voodi külge aheldanud.
Üks juhtum ühistranspordist pani mind mõtlema Austraalia rahvastiku tuleviku peale.
Kolm 150-kilost sõpra hõivasid 3 istumiskoha asemel ära 6 istumiskohta. Rasedad ja vanurid pidid seisma, sest ülekaalulised on samaväärsed invaliididele, ei jaksa seista ja oma kaalu üleval hoida. Peavad istuma.
Missugused on meie lapsed ja kas nad üldse teavad, mis on puder, kas nad on kunagi suppi maitsnud? Kui juba praegu jääb tänaval silma ja eristub üldmassist normaalkaalus olev inimene. Väga paljude kehad ripuvad üle äärte, ei mahu riietesse, võtavad mitte kahe, vaid kolme standartmõõtmetes inimese koha ühistranspordis. Vaadake näiteks K-Mardi rinnahoidjate valikut. Normaalsed suurused: üks lett ja 9 letti lihtsalt midagi väga suurt ning "ma ei usu, et keegi võiks selliseid kanda", elevandisuurus. Järelikult on nõudlus suurte riiete, ekstrasuurte suuruste järele suurem, kui normaalsuuruste järele.
Suurem üldine majanduslik heaolu peaks just nagu mitmekülgust, võimalusi ja kvaliteeti pakkuma, ka söögi kohapealt? Miks siis minnakse tihtipeale seda kergemat vastupanu teed ja süüakse odavast kräpist ennast surnuks?
Mul on üks tuttav. Noor 24-aastane ülekaaluline vedel naine, kes oma ainult rämpstoidust toitumise tulemusel võtab kuus keskmiselt 4 kilo juurde. 4 kilo!!! Ta räägib, et näeb vaeva kaalu hoidmisel: 1,5 kilomeetrit kiirkõndi kolm korda nädalas. Selleks ei pea matemaatik olema, et aru saada, et need 1,5 kilomeetrit kiirkõndi kolm korda nädalas on nagu piisk merre selle suursuguste XL-suuruste burksi/friikate/praadide õgimise juures.
Muidu ma poleks võib-olla sellest teemast juttugi teinud, kui ma ei peaks koguaeg kuulama kellegi vingumist ja virisemist, kuidas tööriided enam selga ei mahu ja kuidas kaalunumber aina suureneb, juurde tulevad ka tervisehädad: peavalud, menstruatsioonitsükli muutused, kõrge veresuhkur, kõrvetised.
Teatud päevadel sööb see naisterahvas kolm korda päevas kiirtoidukettide poolt pakutavaid sööke. Ja kuigi ta on muudes valdkondades üsna arukas inimene, siis tema sõnul, tsiteerin: "Teeb sinu enda maohape tühjale kõhule rohkem liiga, kui tühja kõhu peale joodud Coca- Cola."
Ja sul ei olegi mitte midagi vastu öelda! Sa oled sõnadega oimetuks löödud.
Ma saan aru, et mõnedel inimestel on soodumus rasvumiseks, ülekaalulisuseks. Millegipärast jäävad silma just ülekaalulised inimesed, kes vargsi ühistranspordi "söögid-joogid keelatud sildi all" midagi mugistavad, suutmata 10-minutilise reisi ajal söömata olla. Vaadake kiirtoidurestorane, seal on palju normaalkaalus inimesi, aga suurem enamus külastajatest moodustub ikkagi juba niigi ülekaalulistest, kellel võiks kiirtoit otsaette kirjutatuna keelatud olla. "Lihtsalt, sa oled liiga paks, me ei müü sulle enam burgerit või XXL einet."
Kui Austraalias on ettekandjal õigus alkoholi müümisest keelduda, sest sa oled juba liiga täis ja vajaksid hoopis vett šnapsi asemel, siis sama võiks kehtida ka ülekaalulistele järjekordse nosu müümisest keeldumisel, soovitades rasvunud inimesele süüa burgerile vahelduseks brokkolit. Kui majanduslikust aspektist vaadates on hea, et ülekaalulised tarbivad palju ja ostavad rohkelt süüa, siis riiklikul tasandil oleks igale riigile kasulikum, kui tema elanikkond oleks võimalikult terve ja normaalkaalus, läheks ju vähem raha tervishoiu peale?
Paar kuud tagasi olid telekast saade ühest Adelaide või Melbourne väga ülekaalulisest naisest, kes ei suuda oma ekstreemkaalu tõttu voodist tõusta ja kellel on teismelised lapsed, kellega ta joosta ja mängida tahaks. Abikaasa toob naisele voodisse ämbrite kaupa süüa ja liigutab ühelt küljelt teisele, kui vaja.
Saate fookus oli asetatud nii, et inimesed annetaksid vaesele voodihaigele naisele maovähendusoperatsiooni tarbeks raha, et tema unistus täide viia ja et ta saaks lastega hullata ja aega veeta, mitte paari kuu pärast oma kaalu tõttu ära surra. Kõik oli tore ja liigutav, aga mis mind selle saate juures häiris, oli justnimelt see fookus. Selle asemel, et õpetada teisi, et näed, mis siis saab, kui sa trenni ei tee ja sitta sisse sööd, räägiti mingist nähtamatust jõust ja ülekohust, mis elurõõmsa naise voodi külge aheldanud.
Üks juhtum ühistranspordist pani mind mõtlema Austraalia rahvastiku tuleviku peale.
Kolm 150-kilost sõpra hõivasid 3 istumiskoha asemel ära 6 istumiskohta. Rasedad ja vanurid pidid seisma, sest ülekaalulised on samaväärsed invaliididele, ei jaksa seista ja oma kaalu üleval hoida. Peavad istuma.
Missugused on meie lapsed ja kas nad üldse teavad, mis on puder, kas nad on kunagi suppi maitsnud? Kui juba praegu jääb tänaval silma ja eristub üldmassist normaalkaalus olev inimene. Väga paljude kehad ripuvad üle äärte, ei mahu riietesse, võtavad mitte kahe, vaid kolme standartmõõtmetes inimese koha ühistranspordis. Vaadake näiteks K-Mardi rinnahoidjate valikut. Normaalsed suurused: üks lett ja 9 letti lihtsalt midagi väga suurt ning "ma ei usu, et keegi võiks selliseid kanda", elevandisuurus. Järelikult on nõudlus suurte riiete, ekstrasuurte suuruste järele suurem, kui normaalsuuruste järele.
Suurem üldine majanduslik heaolu peaks just nagu mitmekülgust, võimalusi ja kvaliteeti pakkuma, ka söögi kohapealt? Miks siis minnakse tihtipeale seda kergemat vastupanu teed ja süüakse odavast kräpist ennast surnuks?
Kommentaarid
Postita kommentaar