Otse põhisisu juurde

Muutustega kohanemine

Veebruaris tekkisid mul mingid kahtlased sümptomid, mille veeretasin esialgu ülemineku aastaaja (sügise) kaela. Tahtsin magada: igal ajal, asendis, olukorras ja võimalusel. Üks hetk mäletan, et käisin 5-minutilistel unepausidel WC-s. Lihtsalt istusin püksid jalas poti peale ja toetasin oma väsinud pea kabiini tagumisele seinale. Need minutid päästsid mind tookord töölaua taga kokku kukkumisest. Unelembust ja väsimust on märgata ka selle blogi postituste arvu kohapealt. Iga võimalik vaba minut ja päev läks magamise peale. 

Nädal hiljem hakkas enda lemmik parfüüm iiveldust tekitama. Mäletan, et jooksin kraanikausi juurde ja üritasin lõhna oma kleidi pealt maha pesta. Lasin veel naistöökaaslasel rinnaesise üle nuusutada, väites, et pärast seebivett on parfüüm endiselt liiga tugev. Tema ei tundnud midagi, mina iiveldasin ja hoidsin pead kõrgemal, et lõhnaga mitte kokku puutuda. 

Läbi taimerikka pargi tööle jalutades, hakkasin ühte teatud tugevalõhnalist põõsast vältima. Lõhn oli pikantne ja räige, käisin raja äärde jäävast põõsast kaarega mööda. Enda heaolu nimel. 

Ahjaa, mingi nutudraama oli ka vahepeal. Tegin oma tööülesandeid täites väikese, kuid parandatava vea. Samal ajal, kui mu boss mulle sellest teada andis ja palus korda ajada, hakkasid suured krokodillipisarad mööda põski alla veerema. Mingi kümme minutit järjest, ma olin enda reaktsioonist täiesti šokeeritud ja ei suutnud nutmist lõpetada. Mismoodi ei suuda ma konstruktiivset kriitikat vastu võtta? Alati on ju hakkama saadud ja mitte iialgi niimoodi probleemidele reageeritud. Something's cooking, ütleksid austraallased. 

Veel hiljem lisandusid kõikidele esimestele sümptomitele, mida ma tol hetkel ei osanud kuidagi mõnenädalase rasedusega seostada, need klassikalised nähud: päevad jäid ära, rinnad läksid paiste, hommikune iiveldus, imelikud isud (praekartulid, seljanka ja hapukurgid) ja pidev pissitamine. Esimene positiivne test, teine positiivne test. Oleks šampusega tähistada tahtnud, aga siis positiivse testiga rakendus mulle ju aastane kuivseadus, millest olen eeskujulikult kinni pidanud, välja arvatud juhtudel, kui olen Andrese õlut/veini lihtsalt niisama nuusutanud. 

Munadepühade ajal oli meil Andresega väike aiatšill, kuulasime muusikat ja mina jõin mahla, sõin ooteks šokolaadijänese kõrvad ära ja siis läks lahti. Ühel hetkel oli kõik korras ja teisel hetkel tuli lahinal nuttu.
"Kallis, mis juhtus? Miks sa nutad?"
"Ma sõin jänese kõrvad ära, mõtle, kes see tahab munadepühasid kõrvadeta tähistada."

Ja siis nutupuhang pärast täidlaste inimeste riietereklaami nägemist, kuidas ma pean hakkama riideid paksude osakonnast ostma. Ja kodutute ja vigastatud loomade saateid ei olnud üldse mõistlik vaadata, sest pill läks juba saate tunnusmeloodia peale lahti. Mõtted kõiksugustest nunnudest, pehmetest ja õrnadest asjadest ajasid silmad vesiseks. 

Nüüd on olukord stabiliseerinud, kuid silmapiiril paistavad uued ja suuremad "väljakutsed". Kindlasti väärib mainimist Austraalia erakindlustuse erahaiglate süsteemist aru saamine ja ennast sellesse sisse söömine, aga sellest kõigest kunagi hiljem. 

Meil on jalutuskäigu- ja õhtusöögiaeg :) 



Kommentaarid

  1. Lahe ! Palju õnne :D
    Mul pole vaja rase ollagi,lahistan ka igasuguste imelike saadete peale nutta :D

    VastaKustuta
  2. Oioi, kui toredad uudised! Paljupalju õnne teile ja ilusat ootust! :D

    VastaKustuta
  3. Kas see tähendab, et te järgmine suvi ka ei tule meile külla?

    PS! Olen Kaarel tegelikult

    VastaKustuta
  4. Aitüma, huvilistele lugejatele!

    Kaarel: see tähendab just vastupidi ehk seda et tuleme järgmine suvi (meie talv) kohe pikemaks ja kasutame teie lahket lapsehoidmisteenust :)

    VastaKustuta
  5. Palju õnne! Avastasin su blogi juhuslikult, ehk mäletad mind Salesforce'i aegadest?

    VastaKustuta
  6. Ikka mäletan, Kertu! Mul on nimede peale kehv mälu, aga näod jäävad hästi meelde :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust