Muutustega kohanemine

Veebruaris tekkisid mul mingid kahtlased sümptomid, mille veeretasin esialgu ülemineku aastaaja (sügise) kaela. Tahtsin magada: igal ajal, asendis, olukorras ja võimalusel. Üks hetk mäletan, et käisin 5-minutilistel unepausidel WC-s. Lihtsalt istusin püksid jalas poti peale ja toetasin oma väsinud pea kabiini tagumisele seinale. Need minutid päästsid mind tookord töölaua taga kokku kukkumisest. Unelembust ja väsimust on märgata ka selle blogi postituste arvu kohapealt. Iga võimalik vaba minut ja päev läks magamise peale. 

Nädal hiljem hakkas enda lemmik parfüüm iiveldust tekitama. Mäletan, et jooksin kraanikausi juurde ja üritasin lõhna oma kleidi pealt maha pesta. Lasin veel naistöökaaslasel rinnaesise üle nuusutada, väites, et pärast seebivett on parfüüm endiselt liiga tugev. Tema ei tundnud midagi, mina iiveldasin ja hoidsin pead kõrgemal, et lõhnaga mitte kokku puutuda. 

Läbi taimerikka pargi tööle jalutades, hakkasin ühte teatud tugevalõhnalist põõsast vältima. Lõhn oli pikantne ja räige, käisin raja äärde jäävast põõsast kaarega mööda. Enda heaolu nimel. 

Ahjaa, mingi nutudraama oli ka vahepeal. Tegin oma tööülesandeid täites väikese, kuid parandatava vea. Samal ajal, kui mu boss mulle sellest teada andis ja palus korda ajada, hakkasid suured krokodillipisarad mööda põski alla veerema. Mingi kümme minutit järjest, ma olin enda reaktsioonist täiesti šokeeritud ja ei suutnud nutmist lõpetada. Mismoodi ei suuda ma konstruktiivset kriitikat vastu võtta? Alati on ju hakkama saadud ja mitte iialgi niimoodi probleemidele reageeritud. Something's cooking, ütleksid austraallased. 

Veel hiljem lisandusid kõikidele esimestele sümptomitele, mida ma tol hetkel ei osanud kuidagi mõnenädalase rasedusega seostada, need klassikalised nähud: päevad jäid ära, rinnad läksid paiste, hommikune iiveldus, imelikud isud (praekartulid, seljanka ja hapukurgid) ja pidev pissitamine. Esimene positiivne test, teine positiivne test. Oleks šampusega tähistada tahtnud, aga siis positiivse testiga rakendus mulle ju aastane kuivseadus, millest olen eeskujulikult kinni pidanud, välja arvatud juhtudel, kui olen Andrese õlut/veini lihtsalt niisama nuusutanud. 

Munadepühade ajal oli meil Andresega väike aiatšill, kuulasime muusikat ja mina jõin mahla, sõin ooteks šokolaadijänese kõrvad ära ja siis läks lahti. Ühel hetkel oli kõik korras ja teisel hetkel tuli lahinal nuttu.
"Kallis, mis juhtus? Miks sa nutad?"
"Ma sõin jänese kõrvad ära, mõtle, kes see tahab munadepühasid kõrvadeta tähistada."

Ja siis nutupuhang pärast täidlaste inimeste riietereklaami nägemist, kuidas ma pean hakkama riideid paksude osakonnast ostma. Ja kodutute ja vigastatud loomade saateid ei olnud üldse mõistlik vaadata, sest pill läks juba saate tunnusmeloodia peale lahti. Mõtted kõiksugustest nunnudest, pehmetest ja õrnadest asjadest ajasid silmad vesiseks. 

Nüüd on olukord stabiliseerinud, kuid silmapiiril paistavad uued ja suuremad "väljakutsed". Kindlasti väärib mainimist Austraalia erakindlustuse erahaiglate süsteemist aru saamine ja ennast sellesse sisse söömine, aga sellest kõigest kunagi hiljem. 

Meil on jalutuskäigu- ja õhtusöögiaeg :)