Jumal issand, inimesed üle maailma, eriti kaasmaalased Eestist, käivad kümneid kordi päevis uurimas, kas ma olen millestki kirjutanud, aga iga kord, kui pärast õhtust 45 minutit kiirkõndi-jooksu, vaaritamist, kreemitamist ja õhtusööki oleks aega millestki kirjutada, ei taha ma arvutit nähagi. Paberile kirjutame tundub kuidagi väga keskaeg. Kes see siis selle pärast digitaalseks vormib?
Jõudsin enneaegselt koju ja kuna olen mitu päeva kokanud, siis veeretan vist tänased kohustused ABIkaasa kaela (ta muidugi veel ei tea seda ja sõidab heas usus kodu poole), sest noh, esiteks: ma käisin kohutava koerailmaga neljajalgsega staadionil jooksmas. Ja teiseks, mulle tundub, et täna on üks nendest päevadest, kui ma pean rahulikult võtma ja olema.
Jooksime alguses kutsaga läbi lompide ja kogu käik tundus lõbus ja meelelahutav olevat ning siis kõigest mõned minutid hiljem hakkas sadama horisontaalpadukat ja kuna meie koer ei ole väga külma vee lembeline (VEEL, sest Austraalias elades peab koer vett armastama), siis ta ronis mööda mu jalgu ülessepoole, peaasi, et saaks varju tugeva vihma eest. Ma tahtsin ka varju, sest ega ma mingi raudnaine pole. Nii ma seisingi seal keset möllavat tuult ja allatulevat vihma suure eukalüpti varjus, porine koer süles, kel kõrvad lontis ja saba jalge vahel. Möödasõitvad inimesed lasid signaali ja hõikasid aknast, et oi kui armsad, me kaks oleme!
Selle teksti kirjutamise vahepeal selgus, et mees toob Aasia valmistoitu koju. Et ta ka ei viitsi tormise ja külma ilmaga meie turvalises elektriga valgustatud kodus kuuma pliidi taga seista. Mehed ja nende vabandused - alati üllatavad ja etteprognoosimatud.
Muidu nagu midagi suurt uudist pole. Oleme endale Queenslandi Cairnsi ja Great Barrier Reefi puhkuse broneerinud ja see hakkab juba vähem kui kuu aja pärast! Lendame teisele poole Austraaliat. Midagi ekstreemset mina, kui tulevane järglase vastutustundlik ja ratsionaalne eeskuju, muidugi teha ei tohi/ei saa. Ei mingeid 30 m sukeldumisi, langevarjuhüppeid ega kiire jõe raftinguid. Samas, kui suurt kõhtu veel selle aja peale ees ei ole, siis äkki petab ära...Aga õnneks on meie peresuhtes veel teine pool, kes minu "olukorrast" hoolimata täiel rinnul elu nautida saab. Sukeldub, joob alkoholi ja hüppab kõrgele!
Koera peaks juulis teise klassi panema. Kord nädalas tund aega ei ole koera harimiseks palju tahetud. Millegipärast kümnest alustanud koeraomanikest ja koerast jõudis viimasesse tundi (kokku kuus tundi) ainult 5?
Mees oli nõus minema/osalema isaks saamise teemalisel koolitusel, millel on päris huvitav formaat. Tüübid saavad pubis kokku, oma rasedate naisteTA, õlled ja toidud ees, seal on koolitaja, kes käib nendega läbi seda teemat puudutavad olulisemad punktid ja see peaks kõik olema sellises kutilikus ja vabameelses stiilis.
The good news – this is the coolest thing about a woman’s pregnancy – you get a free preview of what a huge porn star boob job would look like on your wife. The bad news – you can look but don’t touch. Why must God make them so sore at the same time he made them so big? The really bad news is that these beautiful things are for some little runt that won’t even appreciate them and their greatness. Oh, and afterwards, they go away — far, far away.
Kahju, et mu diktofonil on patareid tühjad, muidu oleks saanud toidulaua ümbert tulevaid helisid lindistada. Nii maitsev oli! Oh, ma tean-tean, et ettevaatusabinõude nimel ei tohiks ma take away toitusid tarbida, eriti veel kindlalt teadmata, kas kõik asjad said restoranis/söögikohas korralikult läbi kuumutatud... Aga see aasiapärane kana ja juurikad krevettidega olid lihtsalt nii süljenäärmeid erutavad.
Elu sujub ja väikestest asjadest saavad suured, mustadest valged, valgetest hallid kui valgendajat ei kasuta, võõrastest sõbrad ja halbadest kommetest head. Ühesõnaga, asjad lahenevad tasapisi, loksuvad paika. Mul on ülihea meespool, kellest ma veel kunagi kirjutan romaani, aga selleks oleks veidi alkoholi abi vaja, et niigi võimsad tunded miljonikordseks võimendada :)
Ülihoolitseval pesapunuval kodukesksel isasel on vaid üks viga: ta ei kirjuta minu Facebooki ultrahelipiltide alla, kuidas ta meid armastab. Ja ammugi kirjuta ta tööpäeva algusjärgus, kuidas ta juba meie järele igatseb. Ja mul on muidugi ka see märkimisväärne viga, et ma ei taha oma vombist tehtud pilte internetti laadida. Muidu võib-olla Andres ehk kirjutakski kõik oma tunded selle alla välja?
Ja sõbrad on ka halvad, sest keegi ei kirjuta, kui head vanemad me JUBA Andresega oleme! Ma ei saa aru, kas see on puhtalt Austraalia teema, aga mul on terve Facebook täis tittesid ootavaid austraallasi, kes lihtsalt jagavad igat pisidetaili nende lapseootusest: ultrahelipildid, mõõtmistulemused, videod, arstiajad, arstinimed, raseduse läbipõetud sümptomid, rasedana veedetud ajapikkust, igasugu kraami, mis puudutab "emadust" või "isadust" stiilis "ma armastasin sind juba siis, kui ma nägin testil kaks triipu."
Millal mul see periood peale hakkab?
Too much information, kirjutaks ma hea meelega, aga ei julge midagi arvata, sest teategi, hormoonide vallas naised on tihtipeale üsna ettearvamatud. Äkki ma olengi lihtsalt liiga tuim ja külm? Samas, mind on pigem vastupidistes omadustes "süüdistatud".
Need inimesed on ka muidugi täiega labased, kes kirjutavad oma intiimseid detaile terve maailmaga jaganud naisele, et sa oled juba nii hea ema (sest sa jagad nii palju ja sa paned iga jumala rasedusega seotud pildi Facebooki üles). Mis värk on, täiesti normaalsetest huvidega naistest saavad peapõrutustega naised?
Mees palus mul taolistest eemale hoida, sest see pidavat nakkav olema. Vastasel juhul, kui ma hakkan taoliste sümptomite käes kannatama, võin üksikvanemaks jääda.
Mind on hoiatatud.
Jõudsin enneaegselt koju ja kuna olen mitu päeva kokanud, siis veeretan vist tänased kohustused ABIkaasa kaela (ta muidugi veel ei tea seda ja sõidab heas usus kodu poole), sest noh, esiteks: ma käisin kohutava koerailmaga neljajalgsega staadionil jooksmas. Ja teiseks, mulle tundub, et täna on üks nendest päevadest, kui ma pean rahulikult võtma ja olema.
Jooksime alguses kutsaga läbi lompide ja kogu käik tundus lõbus ja meelelahutav olevat ning siis kõigest mõned minutid hiljem hakkas sadama horisontaalpadukat ja kuna meie koer ei ole väga külma vee lembeline (VEEL, sest Austraalias elades peab koer vett armastama), siis ta ronis mööda mu jalgu ülessepoole, peaasi, et saaks varju tugeva vihma eest. Ma tahtsin ka varju, sest ega ma mingi raudnaine pole. Nii ma seisingi seal keset möllavat tuult ja allatulevat vihma suure eukalüpti varjus, porine koer süles, kel kõrvad lontis ja saba jalge vahel. Möödasõitvad inimesed lasid signaali ja hõikasid aknast, et oi kui armsad, me kaks oleme!
Selle teksti kirjutamise vahepeal selgus, et mees toob Aasia valmistoitu koju. Et ta ka ei viitsi tormise ja külma ilmaga meie turvalises elektriga valgustatud kodus kuuma pliidi taga seista. Mehed ja nende vabandused - alati üllatavad ja etteprognoosimatud.
Muidu nagu midagi suurt uudist pole. Oleme endale Queenslandi Cairnsi ja Great Barrier Reefi puhkuse broneerinud ja see hakkab juba vähem kui kuu aja pärast! Lendame teisele poole Austraaliat. Midagi ekstreemset mina, kui tulevane järglase vastutustundlik ja ratsionaalne eeskuju, muidugi teha ei tohi/ei saa. Ei mingeid 30 m sukeldumisi, langevarjuhüppeid ega kiire jõe raftinguid. Samas, kui suurt kõhtu veel selle aja peale ees ei ole, siis äkki petab ära...Aga õnneks on meie peresuhtes veel teine pool, kes minu "olukorrast" hoolimata täiel rinnul elu nautida saab. Sukeldub, joob alkoholi ja hüppab kõrgele!
Koera peaks juulis teise klassi panema. Kord nädalas tund aega ei ole koera harimiseks palju tahetud. Millegipärast kümnest alustanud koeraomanikest ja koerast jõudis viimasesse tundi (kokku kuus tundi) ainult 5?
Mees oli nõus minema/osalema isaks saamise teemalisel koolitusel, millel on päris huvitav formaat. Tüübid saavad pubis kokku, oma rasedate naisteTA, õlled ja toidud ees, seal on koolitaja, kes käib nendega läbi seda teemat puudutavad olulisemad punktid ja see peaks kõik olema sellises kutilikus ja vabameelses stiilis.
The good news – this is the coolest thing about a woman’s pregnancy – you get a free preview of what a huge porn star boob job would look like on your wife. The bad news – you can look but don’t touch. Why must God make them so sore at the same time he made them so big? The really bad news is that these beautiful things are for some little runt that won’t even appreciate them and their greatness. Oh, and afterwards, they go away — far, far away.
Kahju, et mu diktofonil on patareid tühjad, muidu oleks saanud toidulaua ümbert tulevaid helisid lindistada. Nii maitsev oli! Oh, ma tean-tean, et ettevaatusabinõude nimel ei tohiks ma take away toitusid tarbida, eriti veel kindlalt teadmata, kas kõik asjad said restoranis/söögikohas korralikult läbi kuumutatud... Aga see aasiapärane kana ja juurikad krevettidega olid lihtsalt nii süljenäärmeid erutavad.
Elu sujub ja väikestest asjadest saavad suured, mustadest valged, valgetest hallid kui valgendajat ei kasuta, võõrastest sõbrad ja halbadest kommetest head. Ühesõnaga, asjad lahenevad tasapisi, loksuvad paika. Mul on ülihea meespool, kellest ma veel kunagi kirjutan romaani, aga selleks oleks veidi alkoholi abi vaja, et niigi võimsad tunded miljonikordseks võimendada :)
Ülihoolitseval pesapunuval kodukesksel isasel on vaid üks viga: ta ei kirjuta minu Facebooki ultrahelipiltide alla, kuidas ta meid armastab. Ja ammugi kirjuta ta tööpäeva algusjärgus, kuidas ta juba meie järele igatseb. Ja mul on muidugi ka see märkimisväärne viga, et ma ei taha oma vombist tehtud pilte internetti laadida. Muidu võib-olla Andres ehk kirjutakski kõik oma tunded selle alla välja?
Ja sõbrad on ka halvad, sest keegi ei kirjuta, kui head vanemad me JUBA Andresega oleme! Ma ei saa aru, kas see on puhtalt Austraalia teema, aga mul on terve Facebook täis tittesid ootavaid austraallasi, kes lihtsalt jagavad igat pisidetaili nende lapseootusest: ultrahelipildid, mõõtmistulemused, videod, arstiajad, arstinimed, raseduse läbipõetud sümptomid, rasedana veedetud ajapikkust, igasugu kraami, mis puudutab "emadust" või "isadust" stiilis "ma armastasin sind juba siis, kui ma nägin testil kaks triipu."
Millal mul see periood peale hakkab?
Too much information, kirjutaks ma hea meelega, aga ei julge midagi arvata, sest teategi, hormoonide vallas naised on tihtipeale üsna ettearvamatud. Äkki ma olengi lihtsalt liiga tuim ja külm? Samas, mind on pigem vastupidistes omadustes "süüdistatud".
Need inimesed on ka muidugi täiega labased, kes kirjutavad oma intiimseid detaile terve maailmaga jaganud naisele, et sa oled juba nii hea ema (sest sa jagad nii palju ja sa paned iga jumala rasedusega seotud pildi Facebooki üles). Mis värk on, täiesti normaalsetest huvidega naistest saavad peapõrutustega naised?
Mees palus mul taolistest eemale hoida, sest see pidavat nakkav olema. Vastasel juhul, kui ma hakkan taoliste sümptomite käes kannatama, võin üksikvanemaks jääda.
Mind on hoiatatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar