Mul on tegelikult üks huvitav karakter- minu uus juuksur - kellest tahaks pikemalt kirjutada, 70-aastane Itaalia päritolu mees, aga väsimuse ja erutuse tõttu pean leppima napisõnalise päevakirjelduse kirjutamisega.
Mees on natuke minu rasedusjuttudest väsinud. Pean vist neid anonüümse maailmaga jagama!
Käisime täna oma Iiri sugemetega väga lõdvestunud ja vabameelse arsti juures, kes arvas, et kui minu raseduskuude peale juba kõht näha/paista on, siis see nähtav osa ei ole laps ja rasedusesest tingitud kumerused. See on hoopis midagi muud (loe: pekk) ja ma peaksin õnnelik olema, et mul veel mingit kõhtu pole, beebi on normaalpikkuses ja -arengus, peaksin geenidele tänulik olema, et rasv üle ääre ei ripu ja kõhtu vaid luubi all näeb. Ei mingit paanikat! Niimoodi julgelt ütleski.
Vahepeal on ikka nii hea ja kerge olla, jõuab joosta ja kuskilt midagi ei valuta, ei oksenda ja iivelda, kaalu ka juurde ei tule, see paneb omakorda ÜLEmõtlema, kas ma ikka olen VEEL rase. Kuulsime õnneks täna südant ja nägime pilti, kuidas ta jalgadega vehkis ning luksumisega võitles. Kui varasemalt kuuldud südamehääl oli selline hobuse kappamise häälele sarnane, siis tänane kuuldud hääl oli pigem aborigeenide rahvusmuusika analoog.
Kui ma olen muul ajal/arstivabal ajal täiesti rahulik ja ratsionaalselt mõtlev, siis ooteruumis oma järjekorda oodates tabab mind hull paanikahoog. Andres loeb rahulikult autoajakirju ja mina vaatan närviliselt kella ning sosistan talle kõrva, võta kaissu, rahusta mind maha, võta ümbert kinni. Suurem osa teistest ootajatest on meist vähemalt oma 10 aastat vanemad, suuremate kõhtudega ja oluliselt tugevama närvikavaga. Mehed istuvad oma rahulikest naistest meetrite kaugusel eemal ja ootavad kannatlikult. Vahepeal jääb selline tunne nagu neil kõigil oleks 10. lapse kandmine käsil. Kus on erutus? Paanika ja pisarad? Ma tahan oma mehele sülle ronida, riiete alla pugeda ja keelt kurku ajada...Mõtete eemaleviimiseks.
Ma saan oma erutushoost arsti valvsa pilgu all üle, aga ikkagi. Ei tea, mis sündroom see selline on?
Muidu rääkides sümptomitest, pean mainima, et kui väsimus ja unisus on üle läinud, siis asemele on tekkinud uus ja enneolematu näht. Mu rinnanibud sügelevad nii meeletult, et pean vahepeal töö juures WC-sse minema ja neid õrnalt ning salaja sügama. See on omakorda väga komplitseeritud tegevus, neid täisküüntega päris kratsida ka ei saa. Mõtlesin korra linnusule peale, aga ei tea, äkki see teeb asja veel hullemaks ja hoopis kõditab, kui sügab ja kratsimistungi leevendab. Väkk, appi, mida teemat?! Järgmisena räägin oma platsentast ja sünnituse jooksul eraldunud vedelikest...ning lapse esimesest kakast!!
Koduteel pani meile üks Mitsubishi tagant sisse. Niigi ootasime/seisime tund aega kesklinna ummikus ja siis mingi tšikk lihtsalt vajutas piduri asemel gaasi ning pani meie autole tagant sisse. Midagi hullu ei juhtunud, mõni kriim ja väike põnks, mille peale ehmatasime rohkem, kui see väärt oli ning närvi ajas ka - keset ummikut pimedas oma autot inspekteerida ei ole väga meeldiv tegevus.
Teen just parasjagu kodujuustu-singi-kirsstomati pirukat homseks Australia's Biggest Morning Teaks. Kuna eelmisel aastal oli liiga palju magusat ja vähe soolast, otsustasin hommikust teejoomist (vähihaigete tarbeks, raha kogumise aktsiooni korras) oma soolase
pirukaga rikastada.
Kusjuures, ma vedasin iseendaga umbes veebruaris või märtsis kihla, et Viki hakkab kah varsti Austraalias raseduse ja beebiteemadega tegelema. Ja nüüd tulin lugema ja... ongi!
VastaKustutaVinge. Mul on su üle hea meel!
Mann,
Uus-Meremaal pisipojaga
Me ise mõtlesime selle peale tegelikult üsna kohe pärast pulmasid, aga erinevate reiside, käimiste ja finantsiliste asjaolude tõttu lükkasime edasi ja edasi, 2013.aastasse. Juba ainuükski Austraalia eratervisekindlustusega on nii, et peab vähemalt aasta aega sissemakseid tegema, et kõiksuguseid sünnituse ja rasedusega seotud teenuseid saaksid kasutada.
VastaKustuta