Otse põhisisu juurde

Esimesed muljed Cairnsist

Ma ütlen, et sellel töö-trenn-asjalikud-asjatamised režiimil unustad täiesti ära, kuidas korralikult lõõgastuda ja elust rõõmu tunda. Nii kui me Cairnsi jõudsime, lahvatas meile näkku soe ja niiske troopiline õhk ning kohalike muretu vaba- ja rõõmsameelne olek. Troopikas kulgeb elu hoopis teisel rütmil -"tööd teeme siis, kui vihm otsa saab või kõrvetav päike varju läheb" mentaliteet. 

Aega on küll, buss läheb välja, siis kui läheb või täis saab, inimesed on sinuga familiaarsed ja isegi teenindajad võtavad sind enam semu kui kliendist kuningana. Muidugi Cairnsi näol on tegemist väikese Tartu suuruse linnakesega, kus liiklus ei olegi nii närviline ja ummistunud nagu pidevalt kasvavas miljonilinnas Perthis, aga kui vaid meie linna elanikud suudaksid niimoodi murevabalt ühest kohast teise kruiisida, teistele teed andes, jalakäijaid üle tee lastes ja teisi liiklejaid vahele lastes. 

Meie bussijuht, kes viis meid lennujaamast hotelli (lennujaam asub umbes 6 km kaugusel kesklinnast, bussile saad ühesuunapileti 10-15 dollari eest, taksoga sõites peaks arvestama vähemalt 25-dollarise arvega) oli muhe vuntsike pärisnimega Neil. Ta hoiatas meid, et kui kellelgi peaks tema osas kaebusi olema, palus ta tööandjafirmas hoopis "Mickile" viidata. 15-minutilise bussisõidu jooksul tutvustas Neil kiirelt linna põhilisemaid vaatamisväärsusi ja rääkis pinnapealselt Suure Vallrahu saatusest ehk sellest, kuidas suured turistimassid (ka meie!), globaalne soojenemine ja meritäht, kes meritähe moodi üldse välja ei näe, sööb ja hävitab kohaliku Korallimere koralle, olles siinsete korallide ja Suure Vallrahu vaenlaseks number üks. 

Jõudes broneeritud hotelli, mis asus kesklinnast umbes 4 km kaugusel (meid see vahemaa eriti ei morjendanud, sest Andres oli meile rendiauto kinni pannud), avastasime, et olime hoopis väikesesse Lõuna-Koreasse või noh, hullemal juhul Hiinasse sattunud. 

Nii palju Aasia päritolu turiste! Suur ja viisakas hotell, hea teenindus ja meeldiv atmosfäär, aga basseinis ja aias karjuvad-kisavad asiaadid, eriti veel kell 5 hommikul, ajasid paar korda maksa üle kopsu. Magasin üldjuhul alasti ja vahepeal mõtlesin rõdu peale minna ning neid korrale kutsuda ja väikest kultuurišokki põhjustada. Andres arvas, et mõttetu nendega suhelda, sest nad ei saa ühestki keelest aru. "Nägid neid silte üle hotelli, need on ainult hiina keeles, mis see sinu meelest tähendab?" juhtis Andres minu tähelepanu faktile, et ju siis ühegi teise rahvuse turist ei vaja juhtnööre ja neid ei pea keelama - mida tohib WC-s ja vannis teha ja mida ei tohi. 


Sellised sildid vannitoas ja ainult hieroglüüfides! 
Järgmisel hommikul buffet stiilis hommikusööki süües ja hotelli kokaga tuttavaks saades, selgus tõsiasi, et ka mõnedel töötajatel on asiaatide teenindamisest närvid täitsa krussi läinud. Kui minuga oli matsakas nooremapoolne naissoost kokk ülemäära sõbralik, korrutades iga asja ette ja taha babe ja babe, põhjustades minus mingit senitundmatut ebamugavust, siis pärast mind puuviljavaliku juurde tulnud keskealised asiaadid said ennekuulmatu sõimu osaliseks, kus kokk kasutas umbes 10 korral seda kurikuulsat f-sõna. 

You fucking stupid Asian, karjus ta, do not you fucking read the sign which is in your fucking language? näidates näpuga sulaselgele suures kirjas olevale sildile (mis oli ka inglise keeles) umbes, et puuviljade taldrikule panemisel kasuta olemasolevaid näpitsaid. Kokk jätkas, you are the same fuck, you did the same thing yesterday, I remember you, you fucking are not learning. 

Aasia mammi kohmetus korraks ja vaatas vihapunase näoga kokka üllatunult, kuid haaras siirupivirsikuid ja muid asju ikka kätega edasi! Hommikusöögi kohvik ise oli üsna pisike ja mõned minutid hiljem otsustas kümnepealine asiaatide rühm oma 20-kilosed kohvrid minikohvikusse sisse paigutada. Sel teemal oli uksel muidugi ka vastav silt, mõlemas keeles, et jätke kotid retseptsiooni ja ärge neid siia tooge, aga ega see silt neid üritamast takistanud. Tulid ilusti kottidega ja imestasid, kui närvihaige kokk jälle karjuma pistis.  

Esimest korda kogu Austraalias oldud aja jooksul nägin midagi taolist. Sellist sõimu, üsna rassistlik isegi? Pean ausalt tunnistama, et mul hakkas nendest asiaatidest isegi kahju, tõenäoliselt olid nad oma elu esimesel väljasõidul, välimuse poolest korralikud töömesilased, lihtsalt võib-olla pole varem midagi elus näinud, kuskil käinud ja ei oska välismaal kombekohaselt käituda. Neil on seal täiega korralik ellujäämisühiskond - kui sa ei trügi või raba, siis jääd lihtsalt asjadest ilma. 

Hotell ise oli Austraalia kohta äärmiselt soodne ja üllatavalt kvaliteetne (7 päevaks broneerides saime päevahinnaks $62, Austraalia keskmised hinnad väga elementaarsetes majutusasutustes algavad alates $95 ööpäeva eest), tõenäoliselt soodne just asukoha tõttu, kuna (broneerides mõtlesime selle peale, et oleme seal ainult öösiti) kesklinnas asumine polnud meile sugugi primaarne. Me pidime küll oma esialgse toa teise toa vastu vahetama, sest esimeses oli väga pehme madratsiga voodi ja mina, kui printsess herneteral, kes tunneb seljaga igat voodikumerust ja liigne pehmus tekitab seljavalusid, ei tahtnud sellega riskida, et puhkuse ajal mingeid hädasid külge tuleks. 


Mõttetu sildike: iga kord kui ma rätikud kuivama panin/jätsin ja keskkonda hoida tahtsin, olid märjad rätikud teenindajate poolt ikkagi kuivadeks vahetatud. Üsna loogiline ka, taolises niiskes ja troopilises kliimas kuivaks rätik nädal aega.


Mister Saar ja ees bassein, mille ees ja mitte sees asiaatidele meeldis kell 5 hommikul teineteist pildistada. 
hotell
Kookospalmid on troopilise kliima kohustuslik element. 


Meie stiilis päikese võtmine. Basseinivesi oli minu jaoks ujumiseks siiski liiga külm. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr