Otse põhisisu juurde

Esimesed muljed Cairnsist

Ma ütlen, et sellel töö-trenn-asjalikud-asjatamised režiimil unustad täiesti ära, kuidas korralikult lõõgastuda ja elust rõõmu tunda. Nii kui me Cairnsi jõudsime, lahvatas meile näkku soe ja niiske troopiline õhk ning kohalike muretu vaba- ja rõõmsameelne olek. Troopikas kulgeb elu hoopis teisel rütmil -"tööd teeme siis, kui vihm otsa saab või kõrvetav päike varju läheb" mentaliteet. 

Aega on küll, buss läheb välja, siis kui läheb või täis saab, inimesed on sinuga familiaarsed ja isegi teenindajad võtavad sind enam semu kui kliendist kuningana. Muidugi Cairnsi näol on tegemist väikese Tartu suuruse linnakesega, kus liiklus ei olegi nii närviline ja ummistunud nagu pidevalt kasvavas miljonilinnas Perthis, aga kui vaid meie linna elanikud suudaksid niimoodi murevabalt ühest kohast teise kruiisida, teistele teed andes, jalakäijaid üle tee lastes ja teisi liiklejaid vahele lastes. 

Meie bussijuht, kes viis meid lennujaamast hotelli (lennujaam asub umbes 6 km kaugusel kesklinnast, bussile saad ühesuunapileti 10-15 dollari eest, taksoga sõites peaks arvestama vähemalt 25-dollarise arvega) oli muhe vuntsike pärisnimega Neil. Ta hoiatas meid, et kui kellelgi peaks tema osas kaebusi olema, palus ta tööandjafirmas hoopis "Mickile" viidata. 15-minutilise bussisõidu jooksul tutvustas Neil kiirelt linna põhilisemaid vaatamisväärsusi ja rääkis pinnapealselt Suure Vallrahu saatusest ehk sellest, kuidas suured turistimassid (ka meie!), globaalne soojenemine ja meritäht, kes meritähe moodi üldse välja ei näe, sööb ja hävitab kohaliku Korallimere koralle, olles siinsete korallide ja Suure Vallrahu vaenlaseks number üks. 

Jõudes broneeritud hotelli, mis asus kesklinnast umbes 4 km kaugusel (meid see vahemaa eriti ei morjendanud, sest Andres oli meile rendiauto kinni pannud), avastasime, et olime hoopis väikesesse Lõuna-Koreasse või noh, hullemal juhul Hiinasse sattunud. 

Nii palju Aasia päritolu turiste! Suur ja viisakas hotell, hea teenindus ja meeldiv atmosfäär, aga basseinis ja aias karjuvad-kisavad asiaadid, eriti veel kell 5 hommikul, ajasid paar korda maksa üle kopsu. Magasin üldjuhul alasti ja vahepeal mõtlesin rõdu peale minna ning neid korrale kutsuda ja väikest kultuurišokki põhjustada. Andres arvas, et mõttetu nendega suhelda, sest nad ei saa ühestki keelest aru. "Nägid neid silte üle hotelli, need on ainult hiina keeles, mis see sinu meelest tähendab?" juhtis Andres minu tähelepanu faktile, et ju siis ühegi teise rahvuse turist ei vaja juhtnööre ja neid ei pea keelama - mida tohib WC-s ja vannis teha ja mida ei tohi. 


Sellised sildid vannitoas ja ainult hieroglüüfides! 
Järgmisel hommikul buffet stiilis hommikusööki süües ja hotelli kokaga tuttavaks saades, selgus tõsiasi, et ka mõnedel töötajatel on asiaatide teenindamisest närvid täitsa krussi läinud. Kui minuga oli matsakas nooremapoolne naissoost kokk ülemäära sõbralik, korrutades iga asja ette ja taha babe ja babe, põhjustades minus mingit senitundmatut ebamugavust, siis pärast mind puuviljavaliku juurde tulnud keskealised asiaadid said ennekuulmatu sõimu osaliseks, kus kokk kasutas umbes 10 korral seda kurikuulsat f-sõna. 

You fucking stupid Asian, karjus ta, do not you fucking read the sign which is in your fucking language? näidates näpuga sulaselgele suures kirjas olevale sildile (mis oli ka inglise keeles) umbes, et puuviljade taldrikule panemisel kasuta olemasolevaid näpitsaid. Kokk jätkas, you are the same fuck, you did the same thing yesterday, I remember you, you fucking are not learning. 

Aasia mammi kohmetus korraks ja vaatas vihapunase näoga kokka üllatunult, kuid haaras siirupivirsikuid ja muid asju ikka kätega edasi! Hommikusöögi kohvik ise oli üsna pisike ja mõned minutid hiljem otsustas kümnepealine asiaatide rühm oma 20-kilosed kohvrid minikohvikusse sisse paigutada. Sel teemal oli uksel muidugi ka vastav silt, mõlemas keeles, et jätke kotid retseptsiooni ja ärge neid siia tooge, aga ega see silt neid üritamast takistanud. Tulid ilusti kottidega ja imestasid, kui närvihaige kokk jälle karjuma pistis.  

Esimest korda kogu Austraalias oldud aja jooksul nägin midagi taolist. Sellist sõimu, üsna rassistlik isegi? Pean ausalt tunnistama, et mul hakkas nendest asiaatidest isegi kahju, tõenäoliselt olid nad oma elu esimesel väljasõidul, välimuse poolest korralikud töömesilased, lihtsalt võib-olla pole varem midagi elus näinud, kuskil käinud ja ei oska välismaal kombekohaselt käituda. Neil on seal täiega korralik ellujäämisühiskond - kui sa ei trügi või raba, siis jääd lihtsalt asjadest ilma. 

Hotell ise oli Austraalia kohta äärmiselt soodne ja üllatavalt kvaliteetne (7 päevaks broneerides saime päevahinnaks $62, Austraalia keskmised hinnad väga elementaarsetes majutusasutustes algavad alates $95 ööpäeva eest), tõenäoliselt soodne just asukoha tõttu, kuna (broneerides mõtlesime selle peale, et oleme seal ainult öösiti) kesklinnas asumine polnud meile sugugi primaarne. Me pidime küll oma esialgse toa teise toa vastu vahetama, sest esimeses oli väga pehme madratsiga voodi ja mina, kui printsess herneteral, kes tunneb seljaga igat voodikumerust ja liigne pehmus tekitab seljavalusid, ei tahtnud sellega riskida, et puhkuse ajal mingeid hädasid külge tuleks. 


Mõttetu sildike: iga kord kui ma rätikud kuivama panin/jätsin ja keskkonda hoida tahtsin, olid märjad rätikud teenindajate poolt ikkagi kuivadeks vahetatud. Üsna loogiline ka, taolises niiskes ja troopilises kliimas kuivaks rätik nädal aega.


Mister Saar ja ees bassein, mille ees ja mitte sees asiaatidele meeldis kell 5 hommikul teineteist pildistada. 
hotell
Kookospalmid on troopilise kliima kohustuslik element. 


Meie stiilis päikese võtmine. Basseinivesi oli minu jaoks ujumiseks siiski liiga külm. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...