Otse põhisisu juurde

"There is no psychiatrist in the world like a puppy licking your face"

Tõenäoliselt mitte-koeraomanikke see raamat ei huvita ja veelgi tõenäolisem, et kogu minu alljärgnev jutt ajab suuremat osa teist haigutama, aga pean jagama ühte huvitavat populaarteaduslikku raamatut, mida ma juba kolmandat päeva/õhtut ei suuda käest panna.

Properly trained, a man can be dog's best friend (Corey Ford).  



Ma olen juba päris mitmeid kümneid raamatuid sel koera teemal lugenud, nad eelkõige keskendunud sellele, kuidas treenida, mida teha probleemsetes olukordades ja kuidas koer enda alluvusse saada. Mitte ükski pole aga mulle seletanud koera vaatepunkte ja seda, kuidas ta maailma tajub, näeb, kogeb ja mida ta tunneb. 

Nüüd, olles alles selle raamatu poole peal, tean, et koer pole värvipime (kõige paremini näeb koer sinist ja rohekas-kollaseid värve), ta ei huvitu televiisoris toimuvast, sest tema jaoks pole film tervik liikuv pilt ja ta näeb kaadrite vahele jäävaid musti tühimikke (80 kaadrit sekundis). Koera haistmine on nii hea, et ta suudab majaseinas tegutsevaid termiite ninaga tunda ja tuvastada kolm nädalat päikese, vihma, tuule ja muudes välitingimustes seisunud klaasi ühe pisikese näpujäljega (teiste näpujälgedeta klaaside seas üles leida). Suurepärast haistmisoskust on üritatud kasutada ka meditsiinis, kus koerad on suutnud inimestest tulevate kehalõhnade abil aru saada, kas inimene põeb vähki (ja millist) või mitte. Ühes uuringus suutsid koerad 1272 läbiviidud diagnoosi katsest, vaid 14 valesti panna. Päris hea protsent! 

Lisaks üldharivatele andmetele olen sellest raamatust palju abi saanud oma koera emotsioonide ja teguviiside, kehakeele tõlgendamisel. Üks päev näiteks hakkasin mingil ajendil imepeenikest vilisevat sireenilaadset häält tegema ja avastasin, et Zac läks nii emotsionaalseks, tuli minu kõrvale, tõstis koonu taeva poole ja hakkas ulguma. Esimest korda elus! Ulgus ja vaatas oma pruunsügavate silmade mulle silmadesse. Mõned tunnid hiljem lugesin raamatust, et ulgumine on koerte puhul nakkav (kui üks koer ulub, siis teised hakkavad ka) ja koerte puhul on tegemist "relikttegevusega", mis jäänud külge vanadest aastatuhandete tagustest aegadest; kui koerad ja hundid olid veel peaaegu üks sugu, ühed veidi sõbralikumad inimeste vastu, teised aga eemalehoidvamad ja kartvamad. Ulg on aga selle raamatu kohaselt ka nutt, üksindluse väljendamise vahend, seltskonna otsimise teate edastamise viis. Nii me ulgusime seal kahekesi elutoas, kui Andres teises toas midagi askeldas. 

Ja siis see postide, puude, põõsaste jms märgistamine, kui me temaga jalutamas käime. Jätsin meelde, et meie koer hakkas esimest korda oma jalga kergitama, siis kui mul sai täpselt kaks kuud rasedust täis. Samal päeval. Naljakas oli teda vaadata, sest ühel tagakäpal seismine polnud tema kõige tugevam külg tol õhtul, aga ta juba niimoodi üritas ja proovis paremaid positsioonde ning tasakaalupunkte leida. Sain teada, et need kõiksugused postid ja nurgad, kuhu koerad peale urineerivad, on nagu kogukonna avalikud teatepunktid ja uriiniga annavad nad teada, mis värk on. 

Meie oma on saamas seksuaalküpseks loomaks ja tõenäoliselt on tema uriini sisse kodeeritud midagi sellist: sportliku välimusega, kikkis kõrvadega kolmevärviline 7-kuune füüsiliselt aktiivne Jack Russell otsib paaritumiskaaslast. Käin siin igal õhtul enne päikeseloojangut. Teadlased on seisukohal, et hästi sotsialiseeritud koerad märgistavad enam, samal ajal kui koerad, kes ei tea teiste koerte olemasolevast auditooriumist, ei märgista kas üldse või väga vähe. 

Mõtlesin korra selle peale, et kui meie, inimesed, saaksime nii palju informatsiooni haistmise teel! Saad aru? Tuleb keegi külla, esimene asi, kohe peps üle nuusutada ja selle põhjal külalise eilne õhtusöök paika panna, mis tervislikus seisundis keegi on. Veel parem infoallikas kakast oleks ju okse ja uriin? Mõtle, kui mingite arvamuste esitamiseks peaksime verbaalse kommunikatsiooni asemel uriinikommunikatsiooni kasutama? Ma pissin sulle siia potti ja sa nuusutad ja saad teada, mis seisukohal ma USA eelarve teemal olen :) 

Kui meie saame aru visuaalse ja mõnikord ka haistmismeele abil, et roos närtsib, siis koer tunneb iga õielehe lõhna eraldi, iga meie visuaalne minut on koerale omaette haistmishetk: üks leht hakkab vanaks jääma, teise peal on äsja mesilane istunud jne. Kui inimene suudab oma haistmismeele abil kindlaks teha, et tassi kohvi sisse on üks lusikas suhkrut ära lahustatud, siis koer suudab selle suhkrulusika ära tunda kahe Olümpia basseini vee hulgas. 

Jumal tänatud, et meil on keel, mille abil me teiste omalaadsetega suhtleme! Samas oma väikest neljajalgset sõbrakest ei suuda sa nagunii ära petta: ta teab sinu kehalõhna abil, mis te suletud magamistoaukse taga tegite, kas pesid täna hambaid, mida sõid ja kas oled täna number ühte/kahte teinud ning mis emotsioonid sind valdavad. Mis siis, et oled hügieenist lugupidav, äsja duši alt tulnud ja täielik kivinägu.

























Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust