Otse põhisisu juurde

Tööst, mida enam ei ole

Mul on nüüd kirjutamiseks aega! Ojee! Kirjutan veel viimaste päevade uudistest ja siis hakkan meie reisikirju vormistama. 

Olengi siin kahe vahel, et kas lasta paariks nädalaks lõdvaks, "puhata" - sorteerida koduse pahna ära, korrastada kapid ja üleüldse koduga tegeleda või vuntsida oma CV üles ning vaadata miskit oktoobrikuuni. Selles suhtes on hea, et järgmised kaks kuud on tegelikult tasustatud. Kuni juuni lõpuni olen nö "garden leavel". 

Sellest, et meie firma on tugevates finantsilistes raskustes, otsitakse ostjaid ja keegi ei taha osta praegusel sektorile keerulisel ajal kuulsime eelkõige teiste suust, valdavalt konkurentide ja klientide käest. Mingil hetkel, täpsemalt paar kuud tagasi, muutus müügimeeste töö väga väljakutsuvaks. Iga kord, kui nad kliendiga suhtlema läksid ja mingeid diile pakkusid, vastasid kliendid, et nad on kuulnud, et firma võetakse kohe üle ja üleüldse nii ebakindla partneriga on raske pikaajalisi lepinguid teha. Iial ei tea, kas olete homme olemas. 

Taolised kuulujutud kahjustasid äritegevust üsna tugevalt, andsid oma panuse allakäigule. Mingi hetk hakati minu ülemusele nädalavahetusel mõnitavaid kõnesid tegema, et ou vennas, kas sul esmaspäeval üldse tööd on? Äkki tuled meile üle. Meil on kindlam. 

Paar nädalat tagasi avaldas ABC artikli selle kohta, et ehitussektor on olnud languses juba viimased kolm aastat. On alles uudis! Meil aga arvati iga sellise "uudise" peale, et enam "hullemaks" minna ei saa, nüüd on küll põhi. Kui nüüd tagantjärgi analüüsida, siis põhjas sumbati viimased paar aastat. Iga kahe nädala tagant vaatasid kergendusega oma pangaarvet, palk on üle kantud! Jälle sai kergemalt hingata. Kuni järgmise palgapäevani. 

Austraalia dollar läks lakke, tooraine hinnad maailmaturul langesid, kaevandusbuum hakkas vaikselt lõppema ning suured tootjad ja saastajad maksustati tsee-oo-kahe maksuga (carbon tax), mis peegeldus sisuliselt ka elanike elektriarvetes. Kõige suurema põntsu andis meile see, et inimesed ei tahtnud uusi maju ehitada, pigem läks trend vanemate majade renoveerimise peale ja see renoveerimise kontingent ei tahtnud enam sisustuse peale väga palju raha raisata. 

Meie firma tootmine viidi Itaaliast Hiinasse. Selle all kannatas kvaliteet kõige rohkem. Itaallased olid usaldusväärsemad ja avatumad suhtlejad, hilinemisi laevadega oli vähem. 
Kui varem kaalus "toode" kolm kilo, siis Hiinas tehti sama välimusega toode, aga sisuliselt plastikust. Kui varem pidas "toode" 12 aastat vastu, siis Hiinas valmistatud asjad purunesid pärast esimest nädalat või kohe paigaldamisel. 

Kõige suurem juhtimisviga oli vast see, et kui Itaalia kõrgkvaliteedilistele toodetele pakkusime maksimaalselt viis aastat garantiid, tavaliselt kolm, siis Hiinas tehtud asjad said KÕIK 10-aastase garantiiga kindlustatud! Ja seda paska ei jõua ju ära parandada! Üks hull nüanss garantii juures oli ka see, et lisaks uue toote saatmisele, peab tootja saatma ka paigaldaja ja need kulud katma. Mäletan, et ühte köögikraani parandasin vist 5 korda ja lõpuks otsustas inimene, et ei suuda iga nädal jooksva (mitte tilkuva!) kraani parandamisega tegeleda. Ausõna, elu ongi liiga lühike, et selliste asjade peale aega raisata. Meie, töötajad ja kvaliteedi teemalise tagasiside saajad, panime end tihtipeale selle vigase toote ostnud inimese kingadesse. Sa tahaksid selliste asjaajamiste peale oma aega kulutada?

See väga kannatlik mees ütles, et võtke kõik tagasi ja andke palun minu raha tagasi. Kuussada dollarit paigaldaja arvete peale, 5 erinevat olematu kvaliteediga toodet ja jumal teab, kui palju minu ning kliendi närve. Teavitasime küll juhtkonda, et teatud toodetel on väga hullud vead, mille peale vastati meile, et müüme neid 2000 tükki kuus, kui 20 vigased on, on see siiski väga väike protsent. Kui Hiina tootmiskulud olid "esemele" 15 dollarit ja müügihind edasimüüjatele 200 dollarit (kes panid oma osa veel peale), siis mul tekkis tihtipeale küsimus, mille eest seda raha üldse küsitakse. Kui kaks päeva pärast paigaldamist tuleb kasutamise käigus jupp otsast või asi hakkab lekkima.



Kriitiliseks tegi kogu asja ka see, et Hiina tehased ei suutnud nõudluse järgi toota. Pidevad jamad varustamisega. Kui vahepeal müüsime 1700 teatud tüüpi kraanikaussi kuus, odavad ja olematu kvaliteediga, aga mis läksid massile peale, siis suurema osa ajast saime kuus vaid 100 tükki oma lattu sisse. Hiina ei suutnud nii palju toota, kui palju meil vaja oli. 

Sisuliselt võib Austraalia ehitusfirmasid varustavaid firmasid kokku võtta nii: on erinevakvaliteedilisi tooteid, kallimaid ja odavamaid, peenemaid brände ja laiatarbekaupasid. Nii palju võib küll öelda, et kõikide suurimate firmade tooteid valmistatakse samades Hiina tehastes, lihtsalt kleepsud ja brändid on erinevad. Lõpptarbija muidugi seda ei tea ja seikleb erinevate tootjate vahel, võrreldes kvaliteeti. Oh, täiesti mõttetu ajaraiskamine. Kõik Perthi turul olevatest toodetest on samades Hiina tehastes tehtud. 

Neid nüansse on veel, mis firma käekäiku kahjustasid. Näiteks edasimüüjatega kommunikeerumine, meile anti juhtkonna poolt käsk, et kui meil pole midagi laos ja see ei tule pikalt Hiinast sisse, siis me ei tohiks seda kliendile öelda. 

Saad aru! Kõige elementaarsem põhimõte on see, et ära blufi ja valeta, teavita ja ole avatud ning läbipaistev. Meil lihtsalt paluti häma ajada ja reaalolukorda varjata. Ma ei saanud sellest "strateegilise info" varjamisest ausalt öeldes aru. Ega klient loll ei ole, kui ta pole kaks kuud oma tellimust kätte saanud, helistavad ja küsivad nad meilt nagunii, kus see on. Ja siis oled sa ikka sita sees, tihtipeale ollakse teie kui varustaja peale ka kurjad, et keegi neid hilinemisest ja probleemidest ei teavitanud. 



Selles suhtes ei olnud firma üleandmine või noh, müümine meile mingiks asjaks, mida me ette ei näinud. Asi oli lihtsalt selles, mis firma meid üle võtab, kas ülevõtjal on kõiki töötajaid vaja ja kas neil on juba Perthis oma esindus ja millal kõik see toimub. Seega, kui esmaspäeva hommikul terve pesakond inimesi ära koondati ja mind pärast lõunapausi GM kabinetti paluti, olin ma juba kõikideks sellisteks uudisteks psühholoogiliselt valmistunud. 

Noh jah, mis seal ikka, võtsin oma paberilehekese tingimustega vastu, surusin käppa ja mind suunati kõrvalkabinetti koondamislaine puhuks palgatud psühholoogi juurde, kes teeb kõikide töötajatega kahe järgneva nädala jooksul nõustamissessiooni. Ma jõin vett, natuke ikka võttis emotsionaalseks ka, rase ja koondatud, ütlesin sümpaatsele tüübile, et tal on vist maailma kõige kehvem töö. Ta noogutas ja küsis, mis suunas ma edasi tahaksin minna. Ma ütlesin, et väga pikalt ma edasi ei saagi minna, sest sünnitustähtaeg tuleb peale, aga mingit vahetegevust oleks küll vaja, sest ma olen kergesti mitte-midagi-tegemisest tüdinev inimene. 

Päeva kõige parem osa oli see, et koos teiste kolleegidega saime kohe koju minna! Lugedes oma paberikest sain ma ekslikult aru, et pean veel 28. juunini tööl käima ning kurtsin seda psühholoogile ka, et kuidas ma siis siia tööle tulen? Täiega motivatsioonikriis. Hiljem öeldi, et praegu oleme ikka veel firma töötajaid selle kuupäevani ning kui vajadus tekib palutakse meil tööle tulla. Mis on väga vähetõenäoline. 

Seisime seal maja ees, töö kaotanud inimesed oma isiklikud asjad käpas, kui üks firma omanikest ja asutajatest, Itaalia sugemetega maitsekalt riides ja alati päevitunud miljonär oma viimase klassi Mersuga ette sõitis, peatus meie juures ja tuli autost välja, et hüvasti jätta. Kallistas, nentis tõsiasja ja hakkas kurtma, et viimasel ajal ei olnud ühtegi ostjat, tema olevat 20 miljonit viimase poole aastaga kaotanud ja üleüldse, firma ei arenenud kusagile, ei läinud üheski suunas edasi. Tegelikult on ta väga muhe tüüp, oma väikese impeeriumi looja ja arvatavasti oli hiilguse ja kuulsuse kadumise nägemine asjale, mille sina oma kire ja hingega lõid, päris valus. Ta oli väga paljud asjad ise disaininud, edasi arendatud, mitmed patendid olid tema nimel. Iga kord, kui mul oli disainialane või jupi, materjali teemaline küsimus, küsisin tema nõu, mis sest, et ta oli pensionil, ta oli alati oma väikesest kontoris, sest naine pidavat kodus hulluks ajama ja ei lase keskenduda. 

Ausalt öeldes, südame põhjas pole isegi kurb ja stressi nüüd ka vähem - viimasel ajal suurte kvaliteediprobleemidega silmitsi seistes ja konstantseid jamasid lahendades, eriti kui mingit lahendust jätkuvatele probleemidele ei tulnud ja ei tulnud, tunnen mingit uskumatut kergendust. Räägitakse, et praegu tööd on raske leida ja peaks oma olemasolevast variandist kinni hoidma, kuigi pikaajalise uue lepingu oleksin saanud ühe meie kliendiga tõenäoliselt juba sel nädalal. 

Ma lihtsalt tahaks tõesti natuke aega maha võtta, mõelda, kas minna ülikooli, kooli ja kus suunas edasi liikuda. Ja tõenäoliselt ikkagi enne lapsega koju jäämist endale midagi ajutist, osalise koormusega tegevus leida. Andres on muidugi eriti rõõmus ja rahul, ütleb, et küll ma saan ennast koduperenaise tegevustega sisustada ja ei peagi üldse midagi enne lapse sündi leidma. Arvab, et ma töötasingi liiga palju - kuus päeva nädalas ja stressasin selle palga kohta ülemäära. Võta vabalt ja hinga rahulikult, ma muretsesingi, kuidas sa kõhuga tööl käid, võta üks pikem emapuhkuse eelne puhkus, meelitab teine pool nagu sireen merel. Oleks ma siis seda tüüpi naine, kes suudaks kodus perset laiaks istuda. Tõenäoliselt suudan paar nädalat rahulikult võtta ja siis peab kuidagi taas efektiivseks muutuma.  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…