Otse põhisisu juurde

Elu kindlustamisest

Ma jätkan mingil hetkel reisimuljete vahendamisega, see vajab natuke rohkem süvenemist ja piltide vaatamist. Praegu meie katusekorrusel mürgist surev rott, sisse-välja tahtev koer, töötav pesumasin segavad keskendumist ja ma räägin minu esimesest rasedusaegsest mental breakdownist, mida ma googeldasin ja üritasin nõuanderaamatutest abi leida, mis ained seda põhjustavad ja kuidas selliseid olukordi edaspidi vältida, aga noh, nüüd lihtsalt konstateerin fakti, et ma läksin Andrese peale niimoodi närvi, et ei suutnud isegi pärast mitu tundi pillimist oma nutukraane kinni keerata. 

Andresel on siiani väga vedanud ja ta ei ole minuga hullult ümber kohanema pidanud, oleme suutnud kõigest rääkida ja asju arutada, aga tundub, et ma hakkan teemade osas tundlikumaks muutuma. Kui ta üks päev oma elukindlustuse teemat tõstatas ja võimalikke lõppemisviise loetles, peaasjalikult kõige selle juurde küsides, et kas esialgu kolmandik miljonist piisaks ja kas saaksin hakkama, kui ta peaks siit ilmast lahkuma? Ja mees, mul on tõesti kolm erinevat stsenaariumit valmis mõeldud, kuidas ma sinuta elaksin! 

Ma ei tea, kuidas "normaalsed" inimesed selle peale reageerivad, aga ma ei suutnud adekvaatsust säilitada. Tema näiteks läks isegi endast välja, kui ma ütlesin, aga mis siis, kui minuga midagi juhtub. See minu teema ei tule kõne allagi, mulle pole elukindlustust vaja, sest ma olen kuradi Surematu Košei, mehe reaktsiooniks oli kohe, et tema tuleb kiirelt järgi ja et kui peaks mingil õudsel põhjusel edasi elama jääma, siis elaks üksiku õnnetu luige elu. Normaalne ja eeldatav vastus täiskasvanult mehelt, kes võtab endale koerad ja majalaenud ja teeb lapsed ja kohustused? 

Mina pean küll praegusel perioodil selliste teemade kohta midagi arvama. Ma täpselt ei teagi, kas mind ajasid nutma need õudsad viisid, mida ta nimetas ja sellest edasi arenenud fantaasialend; fakt, et see sündmus ootab kõiki kusagil ees ja on vältimatu; lihtsalt kurbus, et kui sa oled oma elu lõpuni ühe inimesega planeerinud, siis tegelikult ei pruugi nii üldse minna. 

Ta küsis mitu korda, mis ta valesti tegi ja rääkis, aga ma ei osanud selle peale midagi kosta, ütlesin, et kogu see teemapüstitus on juba eos vale ja kohutavalt haiget tegev, eriti nüüd. Ta vaatas oma sügavate silmadega otsa ja ei saanud probleemist aru. Tõsiselt. Lisaks sellele, et tol õhtul tuli mul nutmisest räige peavalu, ei saanud ma mitu ööd järjest rahumeelselt ja korralikult magada. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust