Otse põhisisu juurde

Cairnsi Kuranda ajalooline raudtee ja Skyrail

Ma olen viimasel ajal nii palju inglise keeles lugenud ja kirjutanud, et kaks keelt hakkavad omavahel sassi minema. Peab kindlasti eesti keeles kirjutamisega jätkama, mis sest, et vahepeal oli tahtmine kogu siinne mitmeaastane kupatus puhkusele saata ja vaikselt ning anonüümselt oma pereelu elama hakata.

Kui nüüd naaseda meie puhkuse juurde, siis jäin vist kuskile poole peale ja pole rääkinud Cairnsi vaieldamatult kõige turistikamast atraktsioonist - Kuranda ajalooline raudtee ja 7,5 km pikkune köisraudtee. Alguses suhtusime sellesse väga skeptiliselt, sest vaadates neid masse, kes selles suunas liikusid, mõtlesid, et jumal küll, peab jälle terve päev endataolistega sotsialiseeruma. Plaanisime järgmisel päeval niisama vedeleda ja basseini ääres olla, aga mingil hetkel tabas taaskord tunne, et kurat võtaks, kui me juba siin oleme, teeme ära.

Andres läks teisipäeva hilisõhtul hotelli administraatori juurde ja broneeris meile $118 per person maksva päevatuuri, mille sees oli ühesuunaline sõit Kuranda raudteel ja üks suund Skyraili. Neid marsruute ja variante on erinevaid: sa võid Skyrailiga mägedesse üles minna ja tagasi rongiga tulla, võid edasi-tagasi rongiga sõita ja edasi-tagasi köisraudteega kärutada, aga see on vähemalt poole võrra kallim ja ajakulukam.

Hotellitöötaja arvas, et kui sa pärastlõuna paiku Skyrailiga mägedest alla tuled, on vaade linnale ja ümbruskonnale selgem ja parem, kui hommikune, sest Cairnsi troopilises kliimas on varajastel tundidel tihtipeale tihe pilvkate, mis teeb nähtavuse kehvaks. Me võtsime self drive tuuri, mis tähendab, et sa sõidad oma transpordivahendiga Skyraili juurde, jätad oma auto vm liiklusvahendi sinna parklasse, transfer buss korjab teid Skyraili juurest peale ja viib Kuranda raudtee Freshwateri peatusse, kust saab alguse rongisõit. Ma üritasin oma peaga kaarte vaadates mingi mõistliku logistika paika panna, aga kõige lihtsam on variant, et juba hommikul viid auto sinna, kuhu sa õhtul tagasi tuled.

Ütlen ausalt, et kahe tunni pikkune rongisõit Freshwateri peatusest Kuranda mägikülla oli selline väheke pensionäride ja fantaasiavaesete inimeste atraktsioon, ise oleks meelsasti mõnda hullu jõe raftingut või midagi mõne grammi võrra ekstreemsemat teinud, aga sel korral pidime üsna turvaliste ja korraldatud tuuridega leppima. Kogu teekonna jooksul nähtud vaated olid muidugi hullult ägedad, ajaloolise taustaga lood ja legendid, kuidas meietaolised seiklejad Euroopast kullahimus seda raudteed oma eluga riskides ehitasid, andsid kogu sellele sõidule hariva ja põneva maigu.


Kuranda raudtee
Rong seespoolt, meenutas oma olemuselt mõndasid vanu Edelaraudtee ronge.
Ma mõtlesin, et tahaks seda inimese vaadete nautimise ja ilusatest vaadatest mõnu saamise teemat sügavamalt uurida. Mis paneb meid kõrgete mägede otsa ronima ja sügavatesse vetesse sukelduma? Ilusate vaadete nägemise nimel on inimesed võimelised päris kopsakaid summasid välja käima (näiteks mõnekümne minuti pikkune helikopteri lend Suure Vallrahu kohal maksab $150-300 inimese kohta) ja kohati oma eluga riskima. Mis ained eralduvad vaadete imetlemise ajal meie kehades? Vaatasime just mingit üsna labast komöödiat The Guilt Trip vist, kus ema ja poeg jõuavad lõpuks Suure Kanjoni äärde. Sihtkoha nägemisest on pea terve elu unistatud ja seda hetke oodatud, kohale jõudes ohkavad mõlemad ja imetlevad seda minut aega ja üks neist ütleb, et kaua me peaks siin veel olema? Kui palju oleks õiglane sellele vaatamisväärsusele aega pühendada? Kas lähme nüüd edasi, pakub teine pärast minutipikkust vaatamist.

Cairnsi Kuranda raudtee kulgeb praktiliselt kogu 37 km ulatuses mõnesaja meetri kõrgusel mägedes, läbides lopsakat ja kohati täiesti läbimatuna tunduvat vihmametsa. Seda loetakse tolle aja üheks tehnoloogilise imeks, sest see koosneb viiteistkümnest tunnelist, 93 kurvist ja mitmest sillast, mida pidi ehitama koskede, kuristike ja orgude vahele. Aasta oli ju alles 1882!
Ma ei nori üldse komplimenti, ausalt. Tean, et selle pildi peal meenutan ühe nurga alt Miss Piggyt :)
Vaateplatvormilt nähtud vaade.

Samal aastal, kui maailmas patenteeritakse esimene elektriline triikraud ja avastatakse bakter, mis tekitab tuberkuloosi, alustatakse Cairnsis sellise ressursikuluka raudtee ehitamisega ja kogu vaev kullaotsingute kergendamise eesmärgil. Kõike seda inimkäte ja -elu hinnaga ehitatut näha ning vaadata, paneb mõtlema selle peale, mis tugev liikumispanev jõud on olnud inimese ahnus ja rikastumishimu! Ja see jõud on mõjutanud sisuliselt kogu maailma arengut. 

Ma ei tea, kas oleksin üks nendest, kes müüks viimase vara ja ostaks pileti ei-tea-kuhu-seda-maad-pole-veel avastatud. Tõenäoliselt siiski mitte, kuid vahepeal ennast teistesse aegadesse ja olukordadesse fantaseerida...on ikka huvitav. Ma ei üldse kindel, kas oleksin oma elu nimel suuteline/võimeline inimliha sööma! Vaatasime kunagi ühte filmi nimega Van Diemen's Land, mis rääkis Austraalia pinnale sattunud hullumeelsest kriminaalist, kes põgenes koos kaaslastega vangilaagrist, ekseldes ringi asustamata Tasmaania metsades ja nälga tundes ja vaikselt ühekaupa nõrgemate kaaslaste liha sööma hakates. Väga rets film, muud ei olnudki sisuks, kui vaid mõistatada, kes järgmisena söögiks läheb. Ma arvan, et nüüd see tüüp süüakse ära, pakkusin Andresele ja peitsin silmad "seks hetkeks" pleedi alla.

Meie rongisõidu lõpp-peatus. 
Ei tahtnud üldse kõikidest nendest muudest teemadest rääkida. Oh, naine, kannibalist vangid ja Hollywoodi komöödia! Sellise iidse raudteega, mille ehitasid valmis enamjaolt iirlased ja itaallased, sõitsime tšuh-tšuh-tšuh ja tegime ilusates kohtades peatusi, õigemini rong aeglustas oma käiku ja ainult ühes kohas saad rongist vaateplatvormile välja tulla ja all kuristikus tegutsevat koske imetleda. Kuna teekond on kurviline ja mägedes kulgev, puhiseb rong aeglaselt ja vaevaliselt, vahepeal ragiseb niimoodi nagu tahaks pooleks minna, sul on piisavalt aega, et neid vaateid oma mällu söövitada ja vähemalt tuhat pilti oma digikaameraga teha. Mingit põhjalikku ajalootundi raudteest tegema ei hakka, ma arvan, et huvilised saavad ise iga peatuse konstrueerimise teemal lisainfot otsida. Kui ei leia, siis Andres võib vabalt lektüüri anda või isegi vabalt väikese selleteemalise loengu pidada.

Ehita ise sellistes tingimustes kopa ja kraanadeta. Vaata, kus läheb aega! 


Kuranda külakeses saab veel ringi tuiata, tuure teha ja suveniiride peale raha laristada, me sõime ühe jäätise, vaatasime vasakule ja paremale ning otsustasime sel korral sellest kommertslikust poolest eemale hoida. Rongijaamast mõnikümmend meetrit eemal asub Skyrail jaam, kust saad köisraudtee peale istuda ja mägedest tagasi linna sõita. See sõit võtab umbes 1,5 tundi, kui peatud tagasiteel kahes peatusekohas ja veidi kiiremini, kui ei tee ühtegi peatust.  
Kuskil Skyraili keskel. 
Õnnelik mina. 

Skyrail ehitatamisega saadi valmis 1995. aastal, ehitus käis tänapäevase tehnika ja vahenditega, kuid kuna kogu tornide kompleks asub paljuski troopilise vihmametsa ja rahvuspargi alal, siis ei saanud mingeid traktoreid ja veokeid protsessi jooksul kasutada, suureks abiks olid helikopterid ja kaasaegsed insenerialased teadmised. Võiks isegi öelda, et see 7,5 km köisraudteed on peaaegu puhas käsitöö! 

1997. aastal tehtud uuenduste abil suudeti Skyraili mahutavust suurendada, nüüdse köisraudteega saab 700 inimest tunnis üles/alla liikuda, esialgse 300 asemel.

  • Skyrail kogupikkuseks 7,5 km 
  • 114 kabiini, kuhu mahub 6 inimest 
  • Mahutab 700 inimest mõlemal suunal (üles/alla) 
  • Köisraudtee suudab opereerida kiirusel 18 km/h või 5 m/s 
  • Kokku on köisraudteel 32 torni, kõrgeim neist 40,5 m 
  • Skyraili kõrgeim jaam asub 545 m kõrgusel 
  • Konstruktsioonis on kasutatud 15 km terasköit, mille kogukaal on samaväärne 100 sedaankerega auto kaaluga 
Õhtul käisime Cairnsi ümbruses koskesid ja metsasid avastamas, aga sellest peaks tegema teise illustratiivse postituse. Järgmisel korral.

  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…