Cairnsi Kuranda ajalooline raudtee ja Skyrail

Ma olen viimasel ajal nii palju inglise keeles lugenud ja kirjutanud, et kaks keelt hakkavad omavahel sassi minema. Peab kindlasti eesti keeles kirjutamisega jätkama, mis sest, et vahepeal oli tahtmine kogu siinne mitmeaastane kupatus puhkusele saata ja vaikselt ning anonüümselt oma pereelu elama hakata.

Kui nüüd naaseda meie puhkuse juurde, siis jäin vist kuskile poole peale ja pole rääkinud Cairnsi vaieldamatult kõige turistikamast atraktsioonist - Kuranda ajalooline raudtee ja 7,5 km pikkune köisraudtee. Alguses suhtusime sellesse väga skeptiliselt, sest vaadates neid masse, kes selles suunas liikusid, mõtlesid, et jumal küll, peab jälle terve päev endataolistega sotsialiseeruma. Plaanisime järgmisel päeval niisama vedeleda ja basseini ääres olla, aga mingil hetkel tabas taaskord tunne, et kurat võtaks, kui me juba siin oleme, teeme ära.

Andres läks teisipäeva hilisõhtul hotelli administraatori juurde ja broneeris meile $118 per person maksva päevatuuri, mille sees oli ühesuunaline sõit Kuranda raudteel ja üks suund Skyraili. Neid marsruute ja variante on erinevaid: sa võid Skyrailiga mägedesse üles minna ja tagasi rongiga tulla, võid edasi-tagasi rongiga sõita ja edasi-tagasi köisraudteega kärutada, aga see on vähemalt poole võrra kallim ja ajakulukam.

Hotellitöötaja arvas, et kui sa pärastlõuna paiku Skyrailiga mägedest alla tuled, on vaade linnale ja ümbruskonnale selgem ja parem, kui hommikune, sest Cairnsi troopilises kliimas on varajastel tundidel tihtipeale tihe pilvkate, mis teeb nähtavuse kehvaks. Me võtsime self drive tuuri, mis tähendab, et sa sõidad oma transpordivahendiga Skyraili juurde, jätad oma auto vm liiklusvahendi sinna parklasse, transfer buss korjab teid Skyraili juurest peale ja viib Kuranda raudtee Freshwateri peatusse, kust saab alguse rongisõit. Ma üritasin oma peaga kaarte vaadates mingi mõistliku logistika paika panna, aga kõige lihtsam on variant, et juba hommikul viid auto sinna, kuhu sa õhtul tagasi tuled.

Ütlen ausalt, et kahe tunni pikkune rongisõit Freshwateri peatusest Kuranda mägikülla oli selline väheke pensionäride ja fantaasiavaesete inimeste atraktsioon, ise oleks meelsasti mõnda hullu jõe raftingut või midagi mõne grammi võrra ekstreemsemat teinud, aga sel korral pidime üsna turvaliste ja korraldatud tuuridega leppima. Kogu teekonna jooksul nähtud vaated olid muidugi hullult ägedad, ajaloolise taustaga lood ja legendid, kuidas meietaolised seiklejad Euroopast kullahimus seda raudteed oma eluga riskides ehitasid, andsid kogu sellele sõidule hariva ja põneva maigu.

Rong seespoolt, meenutas oma olemuselt mõndasid vanu Edelaraudtee ronge.

Ma mõtlesin, et tahaks seda inimese vaadete nautimise ja ilusatest vaadatest mõnu saamise teemat sügavamalt uurida. Mis paneb meid kõrgete mägede otsa ronima ja sügavatesse vetesse sukelduma? Ilusate vaadete nägemise nimel on inimesed võimelised päris kopsakaid summasid välja käima (näiteks mõnekümne minuti pikkune helikopteri lend Suure Vallrahu kohal maksab $150-300 inimese kohta) ja kohati oma eluga riskima. Mis ained eralduvad vaadete imetlemise ajal meie kehades? Vaatasime just mingit üsna labast komöödiat The Guilt Trip vist, kus ema ja poeg jõuavad lõpuks Suure Kanjoni äärde. Sihtkoha nägemisest on pea terve elu unistatud ja seda hetke oodatud, kohale jõudes ohkavad mõlemad ja imetlevad seda minut aega ja üks neist ütleb, et kaua me peaks siin veel olema? Kui palju oleks õiglane sellele vaatamisväärsusele aega pühendada? Kas lähme nüüd edasi, pakub teine pärast minutipikkust vaatamist.

Cairnsi Kuranda raudtee kulgeb praktiliselt kogu 37 km ulatuses mõnesaja meetri kõrgusel mägedes, läbides lopsakat ja kohati täiesti läbimatuna tunduvat vihmametsa. Seda loetakse tolle aja üheks tehnoloogilise imeks, sest see koosneb viiteistkümnest tunnelist, 93 kurvist ja mitmest sillast, mida pidi ehitama koskede, kuristike ja orgude vahele. Aasta oli ju alles 1882!

Ma ei nori üldse komplimenti, ausalt. Tean, et selle pildi peal meenutan ühe nurga alt Miss Piggyt :)

Vaateplatvormilt nähtud vaade.

Samal aastal, kui maailmas patenteeritakse esimene elektriline triikraud ja avastatakse bakter, mis tekitab tuberkuloosi, alustatakse Cairnsis sellise ressursikuluka raudtee ehitamisega ja kogu vaev kullaotsingute kergendamise eesmärgil. Kõike seda inimkäte ja -elu hinnaga ehitatut näha ning vaadata, paneb mõtlema selle peale, mis tugev liikumispanev jõud on olnud inimese ahnus ja rikastumishimu! Ja see jõud on mõjutanud sisuliselt kogu maailma arengut. 

Ma ei tea, kas oleksin üks nendest, kes müüks viimase vara ja ostaks pileti ei-tea-kuhu-seda-maad-pole-veel avastatud. Tõenäoliselt siiski mitte, kuid vahepeal ennast teistesse aegadesse ja olukordadesse fantaseerida...on ikka huvitav. Ma ei üldse kindel, kas oleksin oma elu nimel suuteline/võimeline inimliha sööma! Vaatasime kunagi ühte filmi nimega Van Diemen's Land, mis rääkis Austraalia pinnale sattunud hullumeelsest kriminaalist, kes põgenes koos kaaslastega vangilaagrist, ekseldes ringi asustamata Tasmaania metsades ja nälga tundes ja vaikselt ühekaupa nõrgemate kaaslaste liha sööma hakates. Väga rets film, muud ei olnudki sisuks, kui vaid mõistatada, kes järgmisena söögiks läheb. Ma arvan, et nüüd see tüüp süüakse ära, pakkusin Andresele ja peitsin silmad "seks hetkeks" pleedi alla.

Meie rongisõidu lõpp-peatus. 

Ei tahtnud üldse kõikidest nendest muudest teemadest rääkida. Oh, naine, kannibalist vangid ja Hollywoodi komöödia! Sellise iidse raudteega, mille ehitasid valmis enamjaolt iirlased ja itaallased, sõitsime tšuh-tšuh-tšuh ja tegime ilusates kohtades peatusi, õigemini rong aeglustas oma käiku ja ainult ühes kohas saad rongist vaateplatvormile välja tulla ja all kuristikus tegutsevat koske imetleda. Kuna teekond on kurviline ja mägedes kulgev, puhiseb rong aeglaselt ja vaevaliselt, vahepeal ragiseb niimoodi nagu tahaks pooleks minna, sul on piisavalt aega, et neid vaateid oma mällu söövitada ja vähemalt tuhat pilti oma digikaameraga teha. Mingit põhjalikku ajalootundi raudteest tegema ei hakka, ma arvan, et huvilised saavad ise iga peatuse konstrueerimise teemal lisainfot otsida. Kui ei leia, siis Andres võib vabalt lektüüri anda või isegi vabalt väikese selleteemalise loengu pidada.

Ehita ise sellistes tingimustes kopa ja kraanadeta. Vaata, kus läheb aega! 

Kuranda külakeses saab veel ringi tuiata, tuure teha ja suveniiride peale raha laristada, me sõime ühe jäätise, vaatasime vasakule ja paremale ning otsustasime sel korral sellest kommertslikust poolest eemale hoida. Rongijaamast mõnikümmend meetrit eemal asub Skyrail jaam, kust saad köisraudtee peale istuda ja mägedest tagasi linna sõita. See sõit võtab umbes 1,5 tundi, kui peatud tagasiteel kahes peatusekohas ja veidi kiiremini, kui ei tee ühtegi peatust.  

Kuskil Skyraili keskel. 

Õnnelik mina. 

Skyrail ehitatamisega saadi valmis 1995. aastal, ehitus käis tänapäevase tehnika ja vahenditega, kuid kuna kogu tornide kompleks asub paljuski troopilise vihmametsa ja rahvuspargi alal, siis ei saanud mingeid traktoreid ja veokeid protsessi jooksul kasutada, suureks abiks olid helikopterid ja kaasaegsed insenerialased teadmised. Võiks isegi öelda, et see 7,5 km köisraudteed on peaaegu puhas käsitöö! 

1997. aastal tehtud uuenduste abil suudeti Skyraili mahutavust suurendada, nüüdse köisraudteega saab 700 inimest tunnis üles/alla liikuda, esialgse 300 asemel.

• Skyrail kogupikkuseks 7,5 km 
• 114 kabiini, kuhu mahub 6 inimest 
• Mahutab 700 inimest mõlemal suunal (üles/alla) 
• Köisraudtee suudab opereerida kiirusel 18 km/h või 5 m/s 
• Kokku on köisraudteel 32 torni, kõrgeim neist 40,5 m 
• Skyraili kõrgeim jaam asub 545 m kõrgusel 
• Konstruktsioonis on kasutatud 15 km terasköit, mille kogukaal on samaväärne 100 sedaankerega auto kaaluga 

Õhtul käisime Cairnsi ümbruses koskesid ja metsasid avastamas, aga sellest peaks tegema teise illustratiivse postituse. Järgmisel korral.