Otse põhisisu juurde

Kas kahe eestlase laps saab Austraalia kodakondsuse, kui ta sünnib Austraalias?

Meie käest on viimasel ajal kõige enam küsitud küsimust, kas meie laps kes Austraalias sünnib, omandab automaatselt Austraalia kodakondsuse? 

Ei. Eesti Vabariigi kodanike Austraalias sündinud laps saab Eesti kodakondsuse. 

Oh, kus elu oleks alles lihtne! Teed lapse, sünnitad Austraalias, tema saab siin sündides automaatse Austraalia kodakondsuse ja saab oma immigrantidest vanemaid kodakondsuse saamisel toetada. Skeem suhteliselt läbinähtav, seda ka Austraalia valitsuse jaoks, kes piiras ja keelas taolised mahhinatsioonid juba 1986. aastast. 

Ma ei tea, mis põhjusel tean seda vastust juba paar aastat. Ei mäleta küll, et see oleks olnud üks hädaolukorra variantidest, kuidas Austraaliasse jääda saaks, aga millegi tõttu uurisime selle küsimuse vastuse juba mitu head aastat tagasi välja.  Tõenäoliselt lihtsalt uudishimust ja vist seetõttu, et immigrantide seas liigub igasuguseid tõele mittevastavaid muinasjutte. Erinevalt USA-st, kus selle pinnal sündinud välismaalaste lapsed saavad USA kodakondsuse, ei kehti sama põhimõte Austraalias

Austraalias kehtib antud hetkel kodakondsusseadus, mille alusel välisriigi kodanike laps ei saa kohest sünnijärgset Austraalia kodakondsust. Lapsed, kes on sündinud enne 20. augustit 1986. aastat on saanud sünnijärgseid Austraalia kodakondsusi ja seda nende vanemate kodakondsusest hoolimata. Pärast seda kuupäeva Austraalias sündinud lapsed saavad Austraalia kodakondsust vaid juhul, kui üks vanematest on permanent resident või Austraalia kodanik. 

Ehk lühidalt öeldes: kaks muulast, isegi kui nad elavad Austraalias ja sünnitavad järglasi selle pinnal, ei anna ühte austraallast kokku. Me oleme mõlemad siiani Eesti Vabariigi kodanikud ja Austraalia mõistes ajutised residendid, sama ka meie laps ja mis tähendab talle seda, et kui elame tema kümneaastaseks saamiseni Austraalias, saab ta 10. sünnipäeval valida kumba kodakondsust soovib: kas Eesti oma alles jätta või omandada hoopis Austraalia oma. 

Samas ma ei tea, kui palju 10 aasta vanune laps passi ja kodakondsuse teemat üldse jagab ja sellest aru saab? Austraalia lubab topeltkodakondsuse omamist, loodetavasti suudab Eesti selle aja peale oma kodakondsusseadust moderniseerida ja seda samuti lubada. Ideaalis võiks nii meil, kui ka meie lastel, olla kahe riigi passid ja kodakondsused. 

Laps saab 10-aastaselt Austraalia kodakondsuse juhul, kui ta on oma suurema osa ajast (sünnist saati) elanud Austraalias ja isegi siis, kui vanemad ei olnud selle aja jooksul kodanikud ja permanent residendid. 10-aastaseks saamiseni on meie laps Eesti kodakondsusega, kuigi selle aja jooksul suudame tõenöoliselt Austraalias endale muud staatused (permanent resident/kodanik) välja teenida. 

1986. aastal tehtud seaduse muudatuse eesmärgiks olid nö "sünnituristide" piiramine ja ebaeetilisel teel omandatud kodakondsuse arvu vähendamine : The Bill seeks to remove automatic citizenship for children born in Australia of visitors, temporary entrants and prohibited non-citizens, thus closing the loophole which has allowed infants to sponsor their own parents. There are instances of pregnant women coming from overseas, having their child in Australia and of that child then sponsoring the parent as a permanent resident. Parents who were illegal immigrants would resist deportation on the grounds that the child who had automatically gained Australian citizenship, needed the parents' constant attention. 

(http://www.aph.gov.au/About_Parliament/Parliamentary_Departments/Parliamentary_Library/pubs/rp/rp0304/04RP03 )

Kommentaarid

  1. Tore teada. Ma jobu ka arvasin, et siis austraallasest laps on :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Häh, ära ole enda suhtes ülekohtune. Minu meelest on tore, et Eesti saab ühe kodaniku (küll väliseestlase, aga siiski!) juurde :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust