Otse põhisisu juurde

Koeraomaniku rõõmud ja mured

Issand, kus kasutusel olnud dünaamiline blogi ajas mind mingil hetkel endast välja. Üks asi ei tööta, teine ei tööta, siis on pildid risti-rästi... sellepärast ei suutnud kirjutada ka kuna kõik muutus liiga keeruliseks. Pidi juba enamvähem programmeerima hakkama, et lihtsaid asju normaalselt paigutada ja avaldada saaks. Back to basic. 

Ma ei tea, kas mõni koeraspetsialist loeb meie blogi ja oskab äkki koerateemalist  nõu anda. Olen paar asja täheldanud, esiteks meie koer õgib! Annab talle terve kanakaela ja ta kugistab selle tervena välkkiirusel sisse, tihtipeale ahmib protsessi käigus räigelt õhku ja sel on kolm põhilist tagajärge: a) oksendab kugistatud toidu kohe välja b) hakkab hullumeelselt luksuma c) tekitab endale seedehäireid. Samuti olen tähele pannud, et kui ma annan talle suurema puuviljatüki, siis ta isegi ei naudi maitset, ei mälu tükki läbi, vaid kugistab kiirelt tervena alla ja tahab/küsib uut. Mingi totaalne õgard! 

Üks päev sõime Andresega rahulikult hommikusööki ja andsime koerale ka süüa. Tema pesa ja söögilaud asub meie söögilaua kõrval. Tüüp vedas kausikesest toidu oma magamisasemesse ja hakkas seda kibekiiresti hävitama, minut hiljem oli ta kogu sisse söödud toidu välja oksendanud (meil sellega söögiisu ära ajanud). Seal ta siis oli, lakkus oma kehavedelikke magamisaseme pealt ning üritas toitu teise katsega makku ajada. Võib-olla tõesti meeldivad talle enda "retsepti" järgi modifitseeritud toidud - sest tihtipeale peidab ta ka värsket kraami paarikümneks minutiks mulla sisse, et pool tundi hiljem "erilist" mullamaitselist liha manustada. 

Teine huvitav tähelepanek on seotud koera iseloomuga. Mida vanemaks läheb, seda iseloomukamaks muutub. Igatahes, kui me PEAKS mõne jalutuse mõnel päeval vahele jätma, talle ebapiisavalt tähelepanu pöörama või enne magaminekut mingil põhjusel koeraga tõrelema, siis võid enam kui kindel olla, et koer on sulle köögipõrandale järgmiseks hommikuks koristamist teinud: olgu selleks kusi, kaka või okse. Midagi ikka saab! 

Ja seda teeb ainult sellisel juhul, kui sul on olnud kiire päev ja sa pole tema jaoks aega leidnud. Või oled temaga eelnevalt pahandanud. Muul ajal on supertubli ja hea poiss, teeb alati oma hädasid ilusti murule ja kui uks on kinni, siis küsib välja. Mõnikord on ta näiteks öösel haukuma hakanud, varem pahandasime ja mõtlesime, et mis asja sa haugud, teda lähemalt tundma õppides selgus, et haukumisega annab ta meile oma kõhulahtisusest jms öisest äkkhädast teada. Aga teatud üksikutel päevadel justkui nimelt tahaks perenaisele ja -mehele sõna otseses mõttes sitta keerata :) 


Kolmas tähelepanek on seotud koera ajatajuga.  Igal argipäeval läheb loomake elutoa aknale Andrest ootama, seda alati pärast kella viit. Andres jõuab koju kella 17:30 paiku ja tüüp istub või lamab elutoa akna ääres, kust ta näeb, kui auto maja ette sõidab ja ükskõik millega sa teda sealt ära meelitada ei üritaks, istub ta truult ja ootab peremeest. 

Jalutama minnes oleme alati öelnud, et nüüd läheme tipa-tapa ja kui sa peaksid kuskil seda sõna nii öelda muuseas kõnes kogemata kasutama, on tüüp sul kannul ja ootab, et sa tema jalutusrihmad selga paneksid. Ükskord rääkisin Andresega telefonis ja ütlesin miskit, et varsti läheme koeraga tipa-tapat tegema ja pärast seda, kui koer seda väljendit kuulis, ei jätnud mind minutikski rahule. Kõigepealt tegi niu-niu, siis auh-auh ja lõpus ronis esikäppadega minu tooli peale ja kraapis minu kintsu küünistega, samal ajal oma sügavate koerasilmadega küsides "perenaine, kus on minu lubatud tipa-tapa?". Ega tema sellistest sõnadest nagu "varsti", "poole tunni pärast" ja "homme läheme" aru ei saa. Temal on üks asi. Tema lubatud tipa-tapa, mil ta saab ümbruskonna postid üle märgistada. 

Kui me vee ja toidu jaoks veel plastmasskausse kasutasime, siis iga kord, kui vesi otsa sai, vedas tüüp oma veekausikese (hambus) minu juurde - ükskõik kuhu tuppa järgi, et ma selle ära täidaksin. Mingi hetk hakkasid kaussidele hammustamisest ja ringi vedamisest väikesed augud tekkima ja otsustasime talle miskit tugevamat ja vastupidavat osta. 

Meie koer leiab endale parkides "samas mõõdus" sõpru, keda taga ajada. 

Kommentaarid

  1. Ma koeraspetsialist ei ole, aga katseliselt olen kindlaks teinud, et selline kauss, millel sees ka justkui servad, takistab õgimist, kuna koer ei saa kätte lihtsalt sealt nii palju korraga, peab natuke vaeva nägema. Aga see kehtib ilmselt krõbinate ja muidu peenema toidu puhul. Kui suurem tükk kätte anda, siis ei tööta vist...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suured tänud nõuande eest!

      Me ei olegi otseselt talle suuri tükke kätte andnud, selles ongi probleem, et ta õgib isegi imepisikesi asju süües. Näiteks, mandariini(viil), mis on tema üks lemmikumatest puuviljadest. Ma saan aru, et ma olen ka üsna maias mandariinide peale, aga koer väntsutab lõigu niiiii kiiresti sisse ilma viilu läbi mälumata või pooleks hammustamata. Praktiliselt tervena.

      Kustuta
  2. Kui te pole veel lugenud, siis soovitaks ühte head ja kasulikku raamatut: Koerakuulaja (http://www.amazon.com/The-Dog-Listener-Communicate-Cooperation/dp/0060089466/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1377592288&sr=8-1&keywords=Jan+Fennell) või mõnda teist JR tõu raamatut. See, et nö solvumisega tuppa teeb on üsna halb, kuna kui välja ei õpeta, jääbki niimoodi tegema. Tean oma vanemate koera pealt.

    Söömise asi on eraldi teema. Ei tea, miks ta nii teeb, koerad on väga erinevad ja minagi pole ekspert :) aga suurte asjade kugistamist saab vältida nii, et teha tükkideks. Teine asi, et anda süüa mitu korda ja väiksemate portsudega. Nt meie labrador võib süüa järjest 2 kalkunit ja siis seaprae otsa ja siis vaadata otsa, et tema pole juba nädal aega süüa saanud. Aga me anname talle järjekindlalt ettemõõdetud (kuigi varieeritud) portsu 2 x päevas. Ja kogu lugu. Vahel saab ka purukonti või muud närimise asja muul ajal. Need koerad, kes palju söövad, neid peab pidurdama. Ja üleüldse... ma annaks süüa ikka siis, kui peremees ja perenaine on lõpetanud, mitte samal ajal või enne :)

    Metallkausid on head närimise vastu. Lisaks on neid ka kerge reisidele kaasa võtta. Närimiseks võiks aga olla mõni muu mänguasi, mis mõnda aega vastu peab. Jack on nüüd 2,7-aastane ja uskumatu - aga enam ei pea iga nädal uut asja tooma. Mängib ühtede ja samadega juba mitu kuud...

    Rõõmu koerakasvatamisest!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei ole seda raamatut lugenud, aga võtan kätte, kui praegune raamatukuhi loetud saab. Aitäh! :)

      Tead, see solvumise teema on jah selline õrn teema. Ma vahepeal olen mõelnud, et mida kuradit, et ta on koer ja miks pean tema emotsioonide analüüsimisele energiat raiskama. Siis jälle teisest küljest: tema ka elusolend, tal on tunded ja hing sees ja ta ei suuda meiega muutmoodi kommunikeeruda, kui selliste "märkide" näol.

      Õgimine-kugistamine probleemiks tükkide ja toidu suurusest hoolimata. Ta võib kuivtoitu välkkiiruselt sisse süüa, lõikame kõiksugused lihatükid väga väikeseks...ja isegi juurvilja-lihahaudised jms toidud lähevad jubedalt kiiresti alla. Pean äkki teda hakkama lusikast toitma? Ma ei saa aru, sest ta pole päevakestki nälga tundnud! Et seda kardaks!

      Meil ei ole sellist ranget režiimi, et ta saab süüa alles pärast seda, kui me söönud.
      Sellepärast, et meie õhtusöögi ajad varieeruvad ja kuna koeral on 10-st uneaeg, peab ta enne seda oma seedimised ja hädad ära tegema. Üks päev on Andres pikalt trennis, siis jokutan mina kuskil, siis on poepäev, kui teeme nädala sisseostud ja sellepärast anname koerale iga päev samal kellajal süüa, enda söömiajast hoolimata. Teame kindla peale, et jõuab ära seedida ja oma hädad enne uneaega ära teha :)

      Kustuta
  3. Sellest õgimisest on mitmetes foorumites juttu. Üheks põhjuseks on hirm, et toit eest ära võetakse või jahikoertel kohe selline instinkt. Abiks pakutakse kõrval seismist, korraga väiksemate portsjonite andmist ja siis sellist toidukaussi, millel on vaheseinad. Et ei saaks toitu kohe kätte :)

    Kui Jack alguses tahtis kiiresti ahmida, siis ütlesin talle hästi rahuliku häälega, et rahu-rahu ja tegin samal ajal pai. Et ta n-ö maha rahuneks. Siiani sööb isukalt ja ehk natuke kiirelt, aga mitte ahmides ja kugistades. Loodan, et leiate oma variandi.

    Eks igal ongi oma viis, kuidas koera kasvatada ja mitte keegi ei ütle, et see või teine on õige/vale. Kuna Jack on meil esimene koer, siis uurisime ja lugesime alguses kole (loe: liiga) palju. Hea on see, et mul tekkis palju teadjaid (koerasportlastest-veterinaaridest) sõpru, kellelt nõu küsida. Mitut asja teeks täna teisiti. Aga samas ei saa öelda, et koerast poleks tore loom saanud :) Nii et jõudu ja jäksu!

    Kaks netilehte, mis ehk mõnikord aitavad: http://www.koer.ee/Foorum/ ja http://www.uniteddogs.com/et/forum

    VastaKustuta
  4. Tänud Käthe! Väga asjalikud soovitused. Ma googeldasin seda probleemi veidi ja selgus, et kiiresti söömine ja õgimine ei ole ainult meie koerale iseloomulik. Keegi väitis, et taoline söömisviis võib tuleneda ka parasiitidest jms ja sellepärast on koeral pidevalt tühja kõhu tunne. Meie koera puhul ei saa parasiite olla, iga kuu panen talle seda Advocate turja peale (kirpude, puukide, südameusstõve, teiste usside vastu) ja üldse käib ta liiga tihti veterinaari juures kontrollis :)Ma olen tema kõrval üritanud seista, aga see on pigem kiirendanud kogu söömisprotsessi, võib-olla tundis hirmu, et perenaine võtab kohe-kohe kausikese eest, mis ta siin ikka minu juures passib?

    Ma olen ka siin igasuguseid koeraomanikke kohanud ja mulle ülirange distsipliin "sina istu ja kannata ühes pargi nurgas, kui ma sinust 200 m kaugusele lähen ja palli löön" ja see ka ei meeldi, kui koer ei tohi üldse vabalt vallatleda ning joosta või ei saa oma tähtsad kohad üle nuuskida, meile ei sobi. Koeraelu peab ju ka lõbus olema! Ta peab sõna kuulama ja viisakusreegleid teadma, aga peab samal ajal oma arvamust ja huvisid omama. Ikkagi rohkem sõbra, kui alluva eest.

    Kas teie isane on kastreeritud? Siin Austraalias on kastreerimine väga levinud ja paljud eurooplased, kellega ma suhelnud olen, ei ole seda oma koeraga teinud ja seetõttu suure pahameele osaliseks saanud. Me ei ole veel ses osas otsustanud ja kui alguses mõtlesime, et jaa, kindlasti kohe laseme ära teha, aga nüüd kui ta oktoobris aastaseks saab ja mõtleme talle paari aasta pärast (kui oma elamise saame) pruudi soetada, pole asjades üldse nii kindlad...

    VastaKustuta
  5. Jaa, sellega olen eriti nõus, et koeral peab oma elu olema ja rõõm sellest! Me pole ka oma koerale rangeid reegleid pannud. Samas, õpetasime teda esimene aasta ikka päris karmilt (karmide õpetajate (politseikoerte treenerite) juhendamisel). Aga labradoridega teisiti ei saa ka - istuvad muidu lihtsalt pähe :) Nüüd on meil aga tekkinud ühine eluviis ja saame kõik ilusti hakkama.

    Jack ei ole kastreeritud ja nii palju, kui mina Eestis sel teemad koeraomanikega rääkinud olen, siis vaid 2 inimest on olnud minuga sama meelt - et pole vaja. Ülejäänud kõik toetavad-pooldavad. Aga mina olen teist meelt - üks asi on see, et tal on ka potentsiaalne pruut, teine asi on see - et loodus on teda selliseks loonud, miks võtan mina õiguse seda muuta. Ja veel ainuüksi seepärast, et mul oleks niimoodi mugavam. Olen terve portsu ka vastuväiteid kuulnud, et hoopis koeral oleks siis parem, aga ma lihtsalt ei usu seda. Kas siis peaks hunte ka kastreerima? Ja siiani oleme hakkama saanud - ka emaste "päevade" ajal.

    Kui tavaliselt räägitakse, et koerad võivad muutuda liiga rahulikuks ja palju sööjaks peale kastreerimist, siis hiljuti oli vastupidine lugu. Täiesti tore kuldne retriiver muutus hulluks energiapommiks. On poolt ja vastu argumente ühesõnaga. Aga ma arvan, et loodus otsustab, mitte mina, inimene.

    Miks seda Advocatet iga kuu panete? Kas teil on sisuliselt aastaringselt sitikaid-elukaid? Kas lisaks sellele annate veel ussirohtu ka? Me tilgutame Advocatet aint suvel (puukide pärast) ja muidu anname korra kvartalis ussirohtu. Eks teil on seal ikka oluliselt teisemad tingimused.

    Nii huvitav oleks näha, kuidas Jack ja Zac omavahel läbi saaks...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen siin juba tükk aega mõelnud, et peaks tagaõuele koera treenimise tunnelid ja kiigud jms takistused paigaldama. Neile meeldib neid asju teha ja õpetab igasuguseid uusi oskusi. Koerakooli viimases tunnis tegime, tüüp oli hullus ekstaasis, kui pidi üle takistuste hüppama ja tunnelisse minema. Vaatasin seda komplekti poes, aga pole raatsinud osta (paarsada dollarit), olen oma meest agiteerinud see ise meisterdada, et saaksime koduõuel oskusi lihvida :) Vaatame, ühel hetkel kindlasti teeme ära ja mingi hetk peaks koerakooli trenni uuesti minema.

      Teil läks siis eriti hästi, kui saite proffide käe all oma koera treenida. Vahepeal tundub küll, et nii palju lihtsam oleks, kui teaks, kuidas õpetada ja läheneda ning mõni nõuandja käepärast oleks. Meil on näiteks probleem, et meie koer ei tahtnud alguses lamamist teha, sest ta oli nii pisike/lühike ja ulatus ampsuni ilma põlvili laskumata, aga õpetaja soovitas jalga takistuseks kasutada, et ta kõigepealt kõverdatud jala all lamamisse saada ja siis käsk anda ja siis ampsuga premeerida :) Suurte koerte puhul kehtivad hoopis teised seadused.

      Meil on Advocate jah aastaringselt igakuiselt, pidevalt sitikad-satikad, mis tuletab meelde, et pean koera täna ära pesema ja paari päeva pärast uue doosi kukla taha panema. Kui tihti teil koer pesus käib?

      Ussirohi on kord kuus samuti. Ja ma peaks teda kaks korda nädalas kammima (praegu ainult kord nädalas), sest viimasel ajal (kui ilmad jälle soojemaks läinud) tahab tüüp pool oma kasukast maha ajada. Mõtlesin ja uurisin, kas ainult meie koer on hüperaktiivne, äkki toidame valesti, aga selgus, et raamatud kirjutavad, et keskmine Jack Russelli terjer tahab lisaks tunnisele jalutuskäigule umbes sama palju aktiivset palli ja muud sarnast mängimist päevas :) Meil on vaja koju seda tennisepallitulistajat, sest mõni õhtu on käsi täiesti väsinud palli koridori viskamisest. Nii kui maha istud, tuleb tüüp oma palliga ja hakkab pihta.

      Ma arvan, et suurema tõenäosusega oleks meie väike terjer Zac üsna vaenulik teie sõbraliku isase labradori suhtes. Väikeste ja isegi suurte vastassoolistega saavad terjerid veel enamvähem läbi, samast soost koerad erilist mängu- ja sotsialiseerimishuvi ei paku. Üldse öeldakse, et Jack Russelli terjerid teisi koeri eriti ei armasta, samas inimeste suhtes on hullult sõbralikud. Krutskeid täis. Aga kindlasti ei meeldi ka labrador-Jackile kõik koerad?

      Ma kaldun ka arvama, et kui suudad koera sugutungi mingil määral kontrollida, siis milleks. No, me oleksime pidanud umbes pool aastat selle ebameeldiva protseduuri tegema, aga mõtlesime, et vaatame, kuidas ta olema ja käituma hakkab :) Nüüd on pruudimõte üsna kindel ja ta pole isegi kargamisega väga hull olnud. Ainult oma magamisasemega nagistab, meie jalad ja käed on puutumata. Me saame alati seda hiljem ka teha, kui asi hulluks läheb!

      Kustuta
    2. Rohtudest anname ussirohtu korra kvartalis ja puugitilka paneme 2 korda suvel - tal päris libe karv, ei hakka väga külge. Kammime aga iga hommik.

      Jacki sõbralikkus on kõikide suhtes piiritu. Kõiki koeri armastab - võiks vabalt kohe mängima hakata, ilma pikema tutvuseta :) Teinekord mõni käratab umbes, et "Kao ära", siis korraks taandub... ja läheb uuele katsele. Kutsub mängule enamasti.

      Eks kasvatamises oleme üksjagu vigu teinud ja teinekord teeks teisiti, ent tulemuse üle ka väga ei kurda. Mänguasja toomine õhtul on ka Jackil siiani küljes. Juhendaja ütles, et see on hea, kui koer ise kutsub mängule - koer püsib nõnda noorem. Palju nukram, kui peaksid ise kogu aeg asju leiutama, et teda aktiivseks saada. Nii et kõik on väga hästi!

      Kustuta
    3. Tead, ma hakkasin koera iga päev harjama ja mingi hetk tundus, et sellest meetmest oli abi: ei kaotanud enam nii palju karvu põrandale ja kõikjale mujale, aga nüüd kui meil esimesed 30+ ilmad, siis Zac muud ei tee, kui ajab karvu. See vist on hooajaline ning selle vastu ei anna miskit teha? Võib-olla vaid kui täiesti kiilakaks ajamine! :D

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…