Otse põhisisu juurde

Näpuga näitamist kartvad nokkloomad ja Vooremaa on steroids

Viiendal Cairnsis olemise hommikul julges Andres isegi korraks taaskord niisama olemise ja mitte kuskile minemise teemat tõstatada, aga kui meenutasin talle, kui palju maailmas on VEEL kohti vaadata ja kui lühike on inimelu, rõhudes sellele, et niipea me Cairnsi kanti nagunii uuesti ei satu, oli ta minuga samal meelel, et peaks kindlasti maksimaalselt ringi käima ja vedeleda saab kodudiivanilgi. Paak kütust, magu hommikusööki ja auto pudelivett täis alustasime oma väljasõiduga tunduvalt enne kella kaheksat hommikul. Haiged tüübid. Selle asemel, et üks päev korralikult sisse/välja magada. 

Meie sellepäevane marsruut. 
Cairnsi ümbrus on tõeliselt mitmekülge: on džunglit, ookeani, saari, mägiseid farmipiirkondi ja randu. Mõtlesime, et neljapäevane päev sobiks hästi mägede, rahvusparkide ja viljakate farmipiirkondade ülevaatamiseks. Lugesin eelnevalt kõiksuguseid reisijuhte ja panin meile selleks päevaks vaid paarisaja kilomeetri pikkuse ringsõidu paika. Võtame kergelt, mõtlesime hommikul tehes esimese kohvi ja värske õunapiruka peatuse 50 km kaugusel Cairnsist. Babindas. 

Cairnsist lõuna pool asuv kant on üleni kultiveeritud, juba linnast välja sõites märkad, et viimne kui vaba pind on mingit sorti vilja kandmas, olgu selleks banaanid, suhkruroog või tavalised kapsad. Ei tea kahjuks mitu korda aastas sealt saaki saadakse, aga erinevalt teistest Austraalia piirkondadest, kus me käinud oleme, on sealne ümbrus kaetud musta ja viljaka mullaga. Farmindus on au sees ja toob korralikult raha sisse. 

Babindas sõin oma elu kõige paremat, just ahjust välja võetud õunapirukat. Saime teada, et Babinda pagariäri on lõpuks Facebookis ja kui tahaksime, saaksime tema fännilehel ennast registeerida ja selle väikese küla pagariäri uuendustega kursis olla. Vahepeal on täiesti räige mõelda, kui kaugele, kõrgele ja sügavale on kommunikatsioonitehnoloogia jõudnud. Huvitav, kui palju on maailmas veel neid kohti, kuhu minnes sa ei saagi ennast sisse logida ja tšekkida, kuhu varem poleks paar tuhat inimest juba ennast ära registreerinud? Tõenäoliselt, kui teeksime ekspeditsiooni kuskile Paapua Uus-Guinea inimsööja hõimu juurde, siis puuduks meil võimalus ennast nende aadressile sisse logida, aga enam ei ole selleski 100% kindel. 

Seal Babinda pagariäri kandis asub ka Queenslandi kõrgeim mägi, kergelt ja kiirelt välja hääldatav Mount Bartle Frere. Kaalusime isegi sellele päevamatka tegemist ja mäe vallutamist, aga pärast mõnede radade kirjeldusega tutvumist ja nende kohta lugemist (et seda retke tasub ette võtta, kui sa oled oma elu parimas vormis), otsustasime jätta Queenslandi kõrgeima mäe vallutamise lähituleviku plaanidesse. Mägi iseenesest on vaid 1622 meetri kõrgune, aga raskusastmelt üsna keerukas, vahepeal peab kaljuronimist tegema ja keskmiselt edasi-tagasi teekonna peale läheb 12-15 tundi.

Mägikülakeste vahel sõites soe ahjusai hambus ja piimakohv käes märkasime ühe kooli juures suurt kirja, et käes on kooli sisseastumisekatsed ja tulevased tublid keskkooliõpilased peavad kooli pääsemiseks Mount Bartle Frere otsa ronima. Väga omapärane lahendus, tundub et kool on väga tugeva kehalise kasvatuse kallakuga. Seda kooli ümbritsesid lõpmatud banaanide istandused ja huvitav oli ka seda tähele panna, et banaanikobarad olid kilekottidega kaetud, hiljem internetist järgi uurides sain teada, et kilekoti meetodit kasutatakse kõiksuguste marodööride eest, aga ka kaitseks lindude, kahjurputukate, liigse päikesepaiste ja haiguste eest. 

Vaated osariigi kõrgeimale mäele saatsid meid üsna pikalt, südames suur kahjutunne, et oma mägede vallutamise traditsiooni sel korral jätkata ei saanud. Seal pagariäri ja banaaniistanduste ning mäe kandis asuvad Josephine Falls. Kõigest paarisaja jalutusmeetri kaugusel autopargist avaneb imeline vaade koskede kompleksile. Oh, see hommikune jalutuskäik värske kohvi lõhna ja maitse saatel, linnud laulavad ja džungli alumistes kihtides on märke, et kaasuar on seal alles hiljuti oma lemmikuid maiustusi näksimas käinud! 

Muidugi mõista tundus kõik äärmiselt idülliline ja koskede juurde jõudes tutvusime lärmaka seljakotirändurite seltskonnaga, kes polnud eilsest peost veel kainenenud. Tüübid lärmasid, karjusid ja libistasid laugetelt kividelt ja kaljudelt koos veega allolevasse looduslikku basseini. Seltskond tundus olevat rahvusvaheline ja omavahel suheldi inglise keeles, kuid millegi pärast jäi meil seltskonna kahest inimesest mulje, et nad on eestlased. Kogu nende olek, riietumisstiil ja aktsent. Keskmine Eesti seljakotirändur on Austraalia tänavatel väga kergesti äratuntav: ärapõlenud punase näo/kehaga, tavaliselt kuskil ülisuures kirjas firmamärgid, mida kantakse ja see kaugelekõlav Kimi Räikkoneni stiilis inglise keel. Tavaliselt ei mingeid "thanks" või "please" ja "no worries". 

Tagasiteel auto juurde põrkasime kokku ka džungli kohaliku elanikuga, kes peavad päevast päeva meietaolisi uudishimulikke inimesi oma territooriumil nägema. Ei ole kindel, kuidas säärase linnu eestikeelne nimi oleks, aga inglise keeles kutsutakse tol hommikul nähtud elukat Brush Turkeyks, aga ka Bush Turkey. Mingi kalkun vist. Tänapäeval saab linnuke rahulikult eksisteerida kartmata, et ta kellegi praeks läheks, samas kui varajased Austraalia asukad sõid neid linde, samuti söödi metsikuid kalkuneid isukalt 1930. aastate näljaperioodi ajal. 

Detsembris saab neli aastat täis sellest hetkest, kui me Austraaliasse tulime ja alles mõned kuud tagasi kuulsin oma kolleegilt, kuidas nad lapsepõlves AUSTRAALIAS seenel käisid. Need, kes siin vähegi ringi käinud ja vaadanud, metsades viibinud, teavad, et Austraalia metsad on väga teistsugused ja me pole oma teekonnal seeni kohanud, mis siis, et vahepeal oleme kuskil keset metsa telkinud ja ringi uitanud. Pole seeni näinud! Nüüd selgub, et NSW ja Victoria kandis on täiesti tavalisi seeni saada, inimesed käivad isegi Lääne-Austraalias "õigetel aegadel" seenejahil. Meedias muidugi aeg-ajalt kirjutatakse, kuidas mõned hiinlased pidasid metsast leitud seeni söödavateks, aga tegelikult ikka ei olnud...Tahtsin selle jutuga jõuda sinna, et sealsamas Josephine Fallsi juures nägime mingisuguseid väga kahtlase välimuse ja värvusega imeseeni. Ei tea, miks ma küll pilti ei teinud, aga kui sõnadega välimust kirjeldada siis võiks viidata Alice Imedemaal stiilis seentele: suured, muinasjutulised ja veidra kujuga. 

Jätkasime oma ringsõitu ja külastasime veel teisigi koskesid. Ausalt öeldes soovitan teistel reisijatel planeerida oma päeva nii, et lisaks rohketele koskedele näeks midagi muud ka! Athertoni Tablelandsi kandis on selline vaatamisväärsus nagu "waterfall circuit", mis koosneb hulgast väikestest ja suurematest koskedest ja kui sa oled neid mingi 10 tükki juba näinud, siis mingit suuremat vaimustust järjekordse nähtu ees ei teki. Vahepeal peab koskede vaba aega olema. Aga mõned nähtust on tõesti väga meeldejäävad, erilised ja silmatorkavad. 

Milla Milla Falls olid kõikidest nähtudest koskedest üks korrapärasemaid!

Kuskil seal mägede, koskede ja farmide vahel nägime järjekordset uut liiklusmärki, mida Austraalias varem polnud näinud: fauna crossing. Kui oma ringreiside ajal oleme näinud wildlife crossing ja mingite konkreetsete teed ületavate loomade (kängurud, vombatid, kilpkonnad) eest hoiatavaid silte, siis fauna crossing märk ajendas Andres fantaseerima, kuidas sel teelõigul võib ühel hetkel Noa laev üle tee minna ja peaksime kogu seltskonnale teed andma. Minu mõtted jätkusid teed ületava Noa laeva seltskonna teemal...ja kas on olemas ka selline märk nagu flora crossing? Austraalias on kõik võimalik. 



Mingi hetk, kui asustus läks hõredaks, teed kehvaks ja tundus, et tugevam vihm on pool sellest lihtsalt endaga kaasa vedanud, ütles Andres, et oh, aga kolime siia elama! Talle meeldib džungel ja mäed. Siin on kaks varianti: kas hakkad sealkandis elades farmeriks või sukeldusmisinstruktoriks. Viimast ametit peab tõenäoliselt pool Cairnsi elanikkonnast. Lisaks mainis Jõgevamaalt pärit noormeest, et talle meenutab Athertoni farmide kant kodust Vooremaad. See olevat nagu Vooremaa on steroids

Vooremaa on steroids. 
Seal hommiku- ja lõunasöögi vahepeal oli veel muidki mõtteid ja elamusi, lõunaks olime läbi nagu Läti raha (issand, kas neil pole ikka veel eurot vä?) ja otsustasime Tarzali järve ääres kala püüda ja nokkloomasid imetleda. See viimane tegevus sobib suurepäraselt rahuliku ning kannatliku meelega eestlasele, kes võibki paar tundi oodata, kuni arglik nokkloom kahesaja meetri kaugusel kergelt järve pinnale ilmub. Nähes minu kalapüüdmise entusiasmi lõi minu kogenud kalamees põnnama ja arvas, et ta ei taha mulle oma suure saagiga moraalset kahju põhjustada ja kõikide enesehinnangu nimel oleks mõistlik kala püüdmine ära jätta. Mul tekkis selle avalduse peale veel suurem hasart Andresega üks püüdmisvõistlus maha pidada, aga mees muudkui leidis uusi vabandusi kuniks järve boss väitis, et barramundi püüdmiseks on liiga hilja ja liiga soe, nad on täna järve põhjas ja pole söödast huvitatud. 

Tellisime endale lõunasöögi. Sellesamuse järve barramundi koos kartuli ja salatiga ja läksime nokkloomasid/ornitorühnusid passima. Nokkloom on imelik iidne loom, Austraalias olemise ajal pole teda looduslikes tingimustes näinud ning ainuüksi inglisekeelse nime Platypus välja hääldamine on üks keeruline ettevõtmine. Saad aru, selline loom ongi, et nad kardavad, kui sa nende suunas näpuga näitad (seda ei tohi jumala eest teha), aga meeldib kui ümbruskonnas valjusti karjud. Lähedki järve äärde, hakkad elavalt jutustama, siis nad harjuvad sinu keele ja häälega ära ning tulevad pinnale ja julgevad lähemale ujuda. Keegi saab loogikast aru? Seal pidi veel selline seaduspärasus olema, et kui on selge, siis kotkad lendavad ja siis nokkloomad on peidus. Head elukad. 

Veidrad nokkloomad, kelle suunas ei tohi näpuga näidata ja karikakrapuu. 
Me vaiksete eestlastena üritasime loodust nautida ja kui nii pikalt koos oldud, siis ei olnud järve äärde jõudes midagi millest hoogsalt jutustada. Jälgisime pingsalt järvepinda ja iga kord, kui meist keegi mingit liigutamist märkas, näitasime selle aktiivsuse suunas näpuga. Kõige suurem viga, mida sa saad nokklooma jälgimisel teha! Õnneks mõnekümne minuti järel tulid meie juurde väga jutukad ja lärmakad ameeriklased, kes rääkisid kõik järveelanikud surnuks ja nad olid liiga stereotüüpsed, et neid pikemalt kannatada ning nende seltsis järve ääres aega veeta. Pärast kahte eemalt nähtud nokklooma otsustasime, et aeg on oma teekonda jätkata. 

Käisime veel Mount Hypipamee kraatri juures. Vulkaanilisel teel tekkinud kraater on 61 m lai ja 82 m sügav, avastatud 1800. aastatel kullaotsijate poolt, kes peaaegu kukkusid sellesse oma otsingute ajal. Kraatri nimi ja seda ümbritsev rahvuspark tuleneb aborigeenikeelsest sõnast nabbanabbamee. Kuidas küll?! 
Mount Hypipamee kraater, kuhu kullaotsijad peaaegu sisse kukkusid. 
Selle pargi ümbruses on kõikjal agressiivsete kaasuarite eest hoiatavad sildid. Kaasuar on iseenesest päris suur lind ja kuna inimesed on neid keeldudest hoolimata toitnud ja kaasuaritele snäkke jaganud, eeldavad nüüd mõned kohastunud linnud, et nii asjad käivadki ja nad saavad oma noosi rahvusparki külastavate inimeste käest. Lisaks niigi veidrale loomastikule ja taimestikule, on Austraalias väga teistsugune ja omapärane linnustik. Ma ei tea, kui paljud on Tähesõdasid vaadanud ja oskavad selle anonüümse kuuldud linnu laulu seostada Tähesõdade relvast tulistamise häälega, aga just sellist lindu kuulsime kraatri ümbruses häält tegemas. Selline utoopiline ja ebamaine tunne tekkis, kui lind järjekordse laulu "tulistas". 

Meie päevase tuuri plaanidesse mahtus ka Curtain Fig Tree nägemine. Jällegi väga ebamaine ja ebaharilik puu, mis on tekkinud sellest, et üks puu läks  teise puu otsa elama ning hakkas selle okstelt oma juuri jms kehaosasid välja ajama: 



Teekond tagasi Cairnsis kulges mõnede iivelduspeatustega, sest valisime enda meelest kiirema ja lühema tagasitee Cairnsi. Kuna 19 km pikkune tee läks läbi Gillies Range (kõrgendik?), siis jäi sellele umbes 263 kurvi ja selle lisandus pidev mäkketõus ja langus. Muideks, sellise vahemaa läbimine võttis meil kindlasti üle tunni aja. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…