Otse põhisisu juurde

Riidetükke sööv koer ja plahvatusi korraldav mees

Ühel väga tormisel, tuulisel ja vihmasel õhtupoolikul pidime oma kolmevärvilise terjeriga kiirelt veterinaariabi otsima. Jälle! Andsin talle tema õhtusöögi - värskelt ja armastusega valmistatud suvikõrvitsa, kana ja riisipada ja seejärel otsustas neljajalgne, et tolle päeva desserdiks kõlbaks ka põrandal vedelenud prillide puhastamise mikrofiiber lapike, mille tahtsin just üles tõsta. Aga kahjuks jõudis koer lapikese enne kiirelt alla kugistada. 

Viis minutit enne kuut helistasin oma veterinaarile (nad panevad kell kuus putka kinni) ja uurisin, kui hull see on, kui ta sellise lapikese nahka pistab. No, ikka üsna hull sellisele väikesele koerale. Helistasin töölt koju teel olnud Andresele, et selline lugu ja mees läks kohe paanikasse, tema kuulas ükskord raadiosaadet ja saates olnud loomaarst nõustas, et koerad võivad selliseid asju tarbides vabalt ära surra. Või hiljem võib ummistunud soolte operatsioon tuhandeid dollareid maksma minna. 

Tahan - söön kisselli, tahan - kuulan transistorit. 
Internetis kirjutatakse, et kehtib seaduspärasus: kui ära söödud asi ummistab sinu WC-d ja torusid, siis ummistab ese kindlasti ka koera sisikonna ja sooled. Midagi ajuvabamat ei olnud ma varem kuulnud. Erinevatel tõugudel on väga erineva suurusega organid ja sisikond. Üks võib rahumeeli soki ära süüa ja selle läbi seedida, teine väiksem võib väikese riidetüki pärast ära lõppeda. 

Viisime ta teise lähedalasuvasse veel lahti oleva veterinaari juurde, kes võttis rahulikult käitunud ja rõõmsameelse patsiendi protseduurituppa. Istusime närviliselt, täitsime paberimajandust - koera ees- ja perekonnanimi, vanus, värvus, telefoninumber, aadress ja lõpuks küsis tädike registratuuris valjusti, et oot, mis eseme teie koer nüüd alla neelaski? Meie vaiksemal ja häbelikumal toonil: päikeseprillide puhastamise mikrofiiber lapi. Selle peale muigas nii mõnigi meie kõrval oma teenindusjärge oodanud koeraomanik. 

Kümne minuti pärast tuli arst, kes ütles, et patsient on edukalt oksendama aetud. Hetkel väljub ta maost oksendamise teel tsukiini, riis ja kana. Mingeid kõrvalisi esemeid pole nähtud. Küsis meie käest, kuidas alla kugistatud ese välja nägi. Meie: selline hall umbes 5 korda 5 sentimeetrit suur mikrofiiber lapp, millega prille puhastatakse. Viis minutit hiljem tuleb arst uuesti ja ütleb, et patsient on edukalt lapikese välja oksendanud. Laseme tal oksendamisest veidi toibuda ja saate koju minna. Oh jess! Arve makstud ($189), oksendamisest kurnatud koer autosse pandud ja meie arutamas, kui tal kord pooles aastas selliseid asju juhtub, äkki peaks loomale kindlustuse tegema...

Mõni päev hiljem oli 13. kuupäev ja reede. Mees oli nii ettevõtlik ja ütles, et mina puhaku ja olgu niisama, tema teeb meile rikkaliku snäkilaua - kalmaarirõngaste, juustude, kurkide, salaami ja kevadrullidega. Ma puhkasin ja olin niisama, vaatasin tema toimetamisi pealt. Teadmiseks nii palju, et enne seda olin mitu päeva kööki kevadpuhastanud. Hõõrunud väikese harjakesega lagesid ja seinu, korrastanud kappe, kõik nõud üle pesnud jne. Kõik läikis! 

Kui kalmaarirõngaste friteerimine kulges intsidentideta, siis sel hetkel kui ta kevadrulle tegema hakkas, algas köögis tõeline toidutulestik - palju värvikam ja ohtlikum kui aastavahetuste paiku peetud ilutulestik. Jeerum, kevadrullid plahvatasid kuumas õlis jättes lakke, seintele ja isegi mehe pähe õliseid laike (potikaas lendas eest). Kevadrullide sisikond oli üle terve köögi laiali. Nad jätkasid plahvatamist isegi siis, kui olid tulelt/õlist välja võetud. Ma läksin korra närvi, et minu mitme päeva töö on ära nullitud, aga ei suutnud niigi friteerimises läbi kukkunud mehega pahandada. 

Mis seal ikka, tegin mingeid imelikke Vietnami pommide nalju ja naersin hullunud naise kombel. Tüübil oli juuksepiiril isegi kerge põletushaav. Hea, et kuskile mujale ei saanud. Kevadrulle me tol õhtul ei söönud ja üldse, inimesed, friteerimine on ebatervislik ja eluohtlik. Sellised asjad panevad abielu proovile. Pärast seda vahejuhtumit jõudsid kõik muud snäkid ära jahtuda, sest koristasime ja hõõrusime koos kööki ning kannatada saanud seinu-lagesid. Umbes tund aega. Tahtsin eide kombel viriseda ja vinguda, aga mis mõttega mehe värsketele haavadele soola peale raputada... niigi mis põnts on antud vahejuhtum tema egole. Ja minu meelest on parem see vingumine ja hala mitme aasta peale ära jagada: mäletad, kui ma köögi puhtaks tegin ja sa suutsid selle 10 minutuga põrguks teha? 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust