Otse põhisisu juurde

Mis kaikaga sa oma last pahanduste eest karistad?

Austraalia uhiuus peaminister Tony Abbott ütles eile avalikult, et õrn laksatus/lajatus lastele, ei oska kahjuks "gentle smacki" üksüheselt tõlkida, võib teinekord kasulik olla. Ise teda seda ütlemas ei kuulnud, aga meedia vahendusel edastati, et õrn laks on mõnikord parim asi lapsele - Austraalia peaministri sõnul. See tuli teemaks seetõttu, kuna ÜRO soovitas Austraalial keelata kõik vägivallaga seotud karistused. Lisaks mainis riigijuht, et tema tütred on tema käest küll lakse saanud (aga mitte selliseid, mis oleksid haiget teinud). 

Mõned aastad tagasi ei osanud ma füüsilise karistamise teemal midagi arvata. Olin täiesti neutraalne ja eks see ole iga pere enda otsustada, kuidas oma lapsi kasvatatakse. Nüüd, kui teises toas tolmuimeja saatel magab väike kahe kuu vanune poeg, olen oma seisukohtades üsna kõigutamatu: meie peres ei ole füüsilisel karistamisel kohta. See, mis sulle, täiskasvanud inimesele, võib tunduda süütu ja haiget mitte tegeva laksatusena, võib väikesele inimesele tekitada suure ja eluaegse trauma. 

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et isa oli tihtipeale füüsilise karistamise praktiseerija, samal ajal kui ema ei olnud kunagi meile vitsa, rihma andnud või laksatanud, käest tirides nurka surunud või mõnel muul füüsilisel moel lapsepõlve kuritegude eest karistanud. Isale vassiti, valetati, tema eest põgeneti, kui ta koju tuli ja meie olime parasjagu mingi pahandusega hakkama saanud. Emale võis aga asjadest ausalt ära rääkida, või enamvähem "et kass tegi" ja mingil määral kompromissile jõuda: "No hea küll, sa ei pea meile pühapäeval pannkooke tegema." Või ema ei lugenud "karistuseks" mitu päeva sinu lemmikraamatut. Minu, kui lapse jaoks, kelle maailm oli üsna piiratud ja koosnes meie eraldatud kodutalust, oli see suur-suur läbielamine. Meil ei olnud mingeid lõbustusparke ja kinosid, kuhu meid pahanduse eest karistamiseks viimata oleks jäetud. Mind ei viidud minu kõige värvikamasse fantaasiamaailma! 

Aja möödudes ja suuremaks kasvades hakkasid asjadest paremini aru saama. Selle aja peale oli emaga tekkinud lahutamatu side, soojus, vastastikune usaldus, kuid isa suunalisi tundeid valitses eelkõige hirm - millegi valesti tegemise ja kellegi ootustele mitte vastamise pärast. Kindlasti oli seal ruumi ka teistele tunnetele, kuid hirmuvalitsus olid jätnud oma sügava jälje.

Sellepärast ei leia ma, et oleksin kuidagi VEEL paremini välja kukkunud (uudiseagentuuri FB lehel läks peaministri sõnavõtu puhul lahti kommenteerimine, et mind löödi lapsena ja ma kukkusin üsna hästi välja), kui minu ema oleks samuti meile aeg-ajalt rihma või vitsa andnud, mis sest, et vahepeal lõikasime tema lemmikutele kardinatele väikesed piiluaugud sisse või matkisime õega linnapreilisid: iga kord, kui ema oli kodunt läinud, jooksime õega sauna juurde, kuhu olime ema pulmakingad + ühed teised kontsakingad peitnud, panime nad jalga ja jalutasime mööda porist maastikku seni kuni villand sai või ema koju tuli. Ükskord sai ema isegi jälile, et kes see väike saatana sigitis oli terve õue kontsakingade jälgi täis teinud? Ütlesime küll õega, et tokkidega tegime, siinkohal pole sinu lemmikud kingad kuidagi asjasse segatud, aga millegi pärast ei jäänud ema seda uskuma.  

Parandage mind ja vaielge vastu, aga ma arvan, et lapse füüsiline karistamine on fantaasia- ja mõttevähestele inimestele, kes ei suuda midagi muud välja mõelda. Oleme Andresega sel teemal palju rääkinud ja oleme ses osas ÕNNEKS ühel arvamusel - meie lapsed meie käest peksa ei saa. 

Kui füüsiline karistamine on nii efektiivne kasvatusmeetod, siis miks seda ei rakendata näiteks ümberkasvatusasutustes, vanglates? Oled krooniline varganägu või parandamatu vägistaja, lisaks kongis istumisele võiks sulle samuti vitsa- või piitsahoope määrata? Või näiteks igal teatud päeval kogu su tähtaja vältel rihmasessioone saada? See kõlab  jaburalt ja ekstreemselt, aga just täpselt nii näen lapse füüsilist karistamist - olgu karistusriistaks su pehme käsi, rihm, vits või midagi muud. See ei muuda midagi. Tegelikult muudab! Muudab hetkeolukorda. Laps hakkab teatud asjade tegemise ees hirmu tundma. Ja pikemas perspektiivis õpib sinu pealt, et on täiesti OKEI teist inimest lüüa. Minu meelest on vägivalla puhul täpselt samamoodi nagu narkootikumide tarbimisel ehk kindluse mõttes parem üldse mitte midagi tarvitada. 

Mõtle, kui täiskasvanud lahendaksid asju vägivallaga? Ütleme, et keegi ei paku ühistranspordis vanurile istekohta, sina seda kõike pealt näinuna läheksid valestikäituja juurde ja karistaksid teda selle eest füüsiliselt. Vitsa või rihmaga. Mis sa arvad, mis tundeid see inimeses tekitab? Arvad, et ta hakkab mõtlema, et oh, ju ma olin selle ära teeninud ja karistust väärt. Mõtleb väärteo peale ja analüüsib seda? Pigem tekitab hinge trotsi, ängi, viha ja agressiooni. Kindlasti hirmu. 

Isegi meie koertekoolis räägiti, et füüsilise karistamise ja vägivallaga ei õpi loom midagi. Peab heaga. See on küll vaevarikkam ja energiakulukam protsess, kuid füüsilise karistamise praktiseerimine ei vii kuhugi. Ehk järgmiste komplikatsioonideni. Miks siis peaksid lapsed teistmoodi olema? Miks on okei lapsi füüsiliselt karistada, kui isegi meist vähem emotsionaalsemaid ja intelligentsemaid loomi ei tohi? 

Kindlasti peab lapsele distsipliini õpetama, kuid füüsiline karistus ei ole selle jaoks õige ja sobilik meetod. 

"Power is of two kinds. One is obtained by the fear of punishment and the other by acts of love. Power based on love is a thousand times more effective and permanent than the one derived from fear of punishment." ― Mahatma Gandhi

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…