Otse põhisisu juurde

Danieli veerand aastat

Armas poeg!

Nagu sa juba aru saanud oled, oled sa sattunud üsna kaootilisse ja pooleliolevate projektide peresse. Selle asemel, et sinu magamisaega tolmukübemete tagaajamiseks kasutada, sügan ma niisama end, vaatan Fremantle Doktoris sahisevaid puid, joon siduriniteed ja -vett ning mõtlen sulle. Aega on - see on nii minu kui ka sinu isa viimase aja motoks. 

Emalik rahutus ei anna asu, mis sest, et beebimonitor on sees ja töötab. Ikka käin hiirvaikselt magamistoa uksepraost piilumas: kas asend on hea, kas temperatuur paras, kas silmad on kinni. Olgem ausad, just tänu sellistele kontrollkäikudele oled sa tihtipeale üles ärganud, sest ma olen nagu elevant portselanipoes - ajan midagi ümber või käin kuskile vastu. Praeguses vanuses oled sa kõikide häälte peale äärmiselt tundlik. 

Sa oleksid pidanud mind nägema, kuidas ma ükskord kui sa magasid, aluspükste ja rinnahoidjate väel sinu voodist neljakäpukil mööda hiilisen, nagu sõdur õppusel, et telefon ja laadija magamistoast ära võtta. Jumala eest, et mobiil ei heliseks, kui sa magad! Tegelikult teame me kõik väga hästi, et see ei helise peaaegu mitte kunagi. 

Telefon on 99% ajast hääletu peal. 

Kui sa oled ärkvel, siis mina räägin sinuga vene keeles. Isa eesti keeles. Keskkond inglise keeles. Jah, ma tean, et sa võid pubekana tulevikus meile küsimusi esitada, et miks te mind kolme keelega vaevasite, aga kunagi veel hiljem suudad Puškinit ja Dostojevskit ja Tolstoid nende emakeeles lugeda ning sellest vabalt aru saada. Saad Eestisse kolida, kui selleks tahtmine tuleb. Või Austraalia surfipoisiks hakata. 

See isa idee, et sul on neid lihaseid vaja arendada, mille abil surfilaual paremini opereerida, teeb mind, sinu ema, veidike närviliseks. Ma tean, et see on adrenaliinitekitav hobi, aga kas sa tõesti ei tahaks selle asemel näiteks klaverit mängida või joonistamisega tegeleda? Meres ja ookeanis on ju haid!

Ühtlasi tahaksin vabandust paluda paari päeva taguse kiusamise eest. Ma tean, et sulle ei meeldi oma käsi ja jalgu mingisse lögasse pista ja seal neid 4 minutit, segu kõvastumiseni hoida, aga see oli ainuke viis, kuidas me sinu miniatuursete käte ja jalgade kuju jäädvustada saime. Oleme parajad tohmanid. Ma tean. Tean. Suurest erutusest tegime paremat kätt kaks korda, aga mis seal ikka - vasak ja parem on nagunii peaaegu ühesuguse väljanägemisega. 

Vahepeal meenutad sa linnukest, kes hakkab kohe-kohe lendama. Kui mitte lendama, siis pöörama, roomama, kõndima, jooksma. Appi, juba praegu tunnen, kuidas aeg kulgeb liiga ruttu! Mõtlengi siin, et peaks ajamasina leiutamisega tegelema hakkama. Saame end kõik selles nooremaks reisida ja sina jääd alati meie alla kümne kilo raskuseks "kalaks".  

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust