Otse põhisisu juurde

Päikese käes praetud munast ja praetud minust

Paar nädalat tagasi olid meil Perthis päris kuumad ilmad. Kõvasti üle +40. Õnneks olid meie külalised veel siin ja said rekordtemperatuure omal nahal kogeda. Väidetavalt oli ema elukaaslase jaoks +46 kõige kõrgem temperatuur, kus ta vabas õhus viibinud on. Ema jaoks samuti. 

Meie kuumapühadel  on sarnasusi Eesti külmapühadega: istume paksude kardinate taga toas, konditsioneer jahutab igat tuba ja üritame võimalikult palju külmi jooke tarbida. Mingist väljaminemisest ei saa juttugi olla, süüa ka ei taha. Isegi kui auto konditsioneer uhab täiel võimsusel, tunneme autos sõites saunaleilile sarnast hõngu. Valgusfoori taga pikemalt seistes ei jaksa jahutusmehhanism enam korralikult jahutada. Eks see kuumus ole piinaks kõikidele. Kuumadel õhtutel otsivad meie gigantsed Austraalia lendavad prussakad majades leevendust. Loodussõbrad jätavad õue ämbritesse vett, et linnud oma janu kustutada saaksid. Meie aiaprojekt närbub sellistel päevadel praktiliselt elutuks, kuid tõuseb taas, kui kõrvetav Austraalia päike on horisondil, madalamale laskunud. 

Just mõned päevad enne jõule oli meil üks paaripäevane kuumalaine. Inimestele, kellel pole kodus õhukonditsioneeri soovitatakse päeva kõige kuumemal ajal minna kaubanduskeskustesse aega veetma. Meil oli selle esimese suurema kuumalaine ajal midagi piirkonna elektriliinidega lahti (üks faas ei toiminud). Seega, pidime end kaubanduskeskusesse sõidutama. Kui ma Western Poweris töötasin mõõdeti sellistel kuumapühadel pidevalt uus ja eelmisest oluliselt kõrgem elektri tarbimise rekord. Oli väga hirmuäratav teada, et kuskil on see piir ja oleme seda praktiliselt ületamas - kui palju elekrit Lääne-Austraalias suudetakse toota. Õnneks pole kuumapühad igavesed ja ilm stabiliseerub pärast mõnepäevast põrgukuuma. 

Igatahes, kui väljas on +40 ja üle, siis isegi muru on nii kuum, et selle peal kõndimine kõrvetab jalataldu! Ühel sellistest päevadest otsustasime külalistega populaarteadusliku eksperimendi läbi viia: kui kiiresti ja kas üldse on võimalik päikese käes muna ära praadida?
Panime kõigepealt panni plekk-kuuri peale eelsoojendama. Pärast poolt tundi soojenemist lõime ühe muna panni keskele ja jäime tulemust ootama: 

Meie päikese käes muna praadimise eksperiment. 
Munavalge hakkab kalgenduma umbes 62 kraadi juures, samal ajal kui munakollane vajab veidi kõrgemaid temperatuure. Lasime munal vist liiga pikalt selle päikese käes olla (paar tundi) ja tagantjärgi arvasid mehed, et oleks pidanud pannile kaane peale panema. Kuumus oleks kontsentreeritum ja muna praeks kiiremini. Oleks võib-olla ka parema väljanägemisega praemuna saanud! Mina seda jõletist maitsta ei julgenud, kuid teised proovisid ja ütlesid, et pipra-soolaga sai täitsa hea ja küps. 

Mõnikord, kui ilm pole isegi teab, mis kuum, aga viibid palju päikese käes ja pole piisavalt vedelikku joonud, võib sind tabada kuumarabandus või päikesepiste. Täpselt ei teagi, kas see oli kuumarabandus või äkki päikesepiste, mis mind pärast toda rannas veedetud suvepäeva tabas, pigem arvan, et tegemist oli kuumarabandusega. 

Kõrge palavik, iiveldus, vappekülm, kuivav suu, nõrkus, tasakaalu- ja nägemishäired.  Kuigi olen vedeliku tarbimisega väga hoolikas (päevas vähemalt 2-3 liitrit), siis Bunburysse väljasõitu tehes ja päev otsa aktiivne olles, rannas päikesevarjus viibinuna ja oma vedelikke beebile sisse söötes, jäin ise mingil kombel vee defitsiiti. Õhtul koju jõudes tundsin, et kuidagi kole külm on olla, palavik tõusis kiiresti ja ühel hetkel avastasin, et ema ja Andres põetavad mind ja olen voodis. Mind joodeti, masseeriti ja jäsemetele mässiti jääd täis rätikud, laubale külmkambris olnud lapp. Mingi hetk ei saanud enam asjadest aru ja nägin, et pistikust tungivad rohelised mehikesed välja ja minu kohal ringelnud tiivik tuleb iga ringiga ühe lähemale ja lähemale. Mingi hetk jäin õnneks magama ja ärkasin järgmisel hommikul, värske nagu ahjusoe sai. Kõik kole oli justkui õudne unenägu! 

Imelik on see, et tol päeval polnud väljas üle +25 kraadi, istusin enamus ajast varjus ja teadlikult tarbisin rohkem vett, nagu imetavale ning päikese käes viibivale emale soovitatakse. Aga ikkagi! 

Koer Bunbury rannas. 
Mina kuumarabanduse päeval. 

Kommentaarid

  1. Mingid imelikud kommentaarid siin enne mind. Aga tahtsin öelda: sa ütled ka külmkambris! Mitte sügavkülmikus. Mina ütlen ka külmkambris ja ei saa aru, miks Märt, Helin ja Olli mind viimati naersid, et mis vanaaegne sõna see on, umbes nagu jääkamber :) Aga täiesti normaalne sõna! Ja teine asi: sa oled nii blond ikka! Mul läheb vahel meelest, sest vaimusilmas sa siin Võru tn ikka brünett. Aga sulle sobib blond.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, mida need eelmised siin kommenteerinud on! Vale kohti, tõenäoliselt pole teksti läbigi lugenud...Lõpuks mõni asjalik kommentaar ka. Ma ütlen sügavkülmik ka, aga minu loogika kohaselt on külmkamber konkreetne kamber, millest sügavkülma üksus koosneb ja kui võtan sellest kambrist, siis ütleb külmkamber. Eesti keel on nii mitmekesine.
      Blond olen jah, siin on nii lihtsam, sest tumedamad juuksed kaotavad oma värvi paari nädalaga!

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust