Otse põhisisu juurde

Tapatalgud Lääne-Austraalias

Pole midagi hullemat siin ilmas, kui inimeste lühinägelikkus, tuimus ja rumalus! Kui üldjuhul suudan end oma arvamuste kohapealt tagasi hoida ja neutraalseks jääda, siis keskkonna- ja loodusprobleemid ja nendega seotud inimeste pealiskaudsed väljaütlemised ning kommentaarid ajavad mul ihukarvad püsti. Tegelikult ka? Oledki nii loll ja julged seda avalikult tunnistada? Tihtipeale muidugi loll ei suhtu enda rumalusse kriitiliselt, paugutab suurte sõnadega mõtlemata, et ta võib tunduda kellelegi täieliku idioodina. Kahju, et mõnikord lastakse lollidel meedias oma arvamusi avaldada ning veel rohkem kahju, kui seesama tegelane pääseb võimupukki ning kukub kõikide "heaolu nimel" otsusi langetama. 

Lääne-Austraalia peaminister leidis, et haid on ohtlikud. Söövad liiga palju inimesi ja segavad inimeste veemõnusid. Viimase kolme aasta jooksul on haid Lääne-Austraalias tapnud 7 inimest. Teadlased põhjendavad suurenenud rünnakute arvu mitte sellega, et haid on inimliha peale maiamaks muutunud, vaid sellega, et rahvastik kasvab jõudsalt, Lääne-Austraaliasse tuleb pidevalt inimesi juurde, ookeaniäärsete alade asustus tiheneb, sellest ka rohkem inimesi vees ja veespordiga tegelemas. Sellest ka rohkem inimeste kokkupuuteid ookeani põliselanike - haidega. Ainuüksi New Yorgis saavad inimesed 10 korda rohkem teiste inimeste poolt hammustada, kui inimesed üle maailma haide poolt. 

Colin Barnett, Lääne-Austraalia peaminister otsustas, et populaarsemate randade juurde paigutatud liinid söödaga hoiavad ära edaspidised haide rünnakud. Sisuliselt sööt peaks konksu otsa meelitama kõige ohtlikumad mõrtsuk-, tiiger- ja tömpnina-hallhaid, kes Homo Sapiensi kõige enam ohustavad. Aga tegelikult satuvad sinna ka teised hailiigid ja mereloomad. Kõik üle kolme meetri pikkused konksu otsa jäänud haid tapetakse, alla selle pikkuse jäävad lastakse tagasi vabadusse. Kõik oleks ju ilus ja aus, kui selle radikaalse strateegia taga oleks põhjalik teaduslik uurimus. Kuidas meetme efektiivsust mõõdetakse? Kuidas mõjutab haide selektiivne tapmine üldist ökosüsteemi? Kui mitme hai välja püüdmine ookeanist on piisav? 

Sest just 3+ meetri pikkused isendid on haide taastootmises väga olulised. Mõrtsukhaid on looduskaitse all just oma omapärase paljunemise pärast: nad elavad umbes 70 aasta vanuseks, saavutades suguküpsuse 17 aasta juures ja saades iga 2-3 aasta jooksul vaid 2-10 poega. Taastootmine toimub aeglaselt. Kokku arvatakse, et mõrtsukhaisid on maailmas alles vaid 3500 isendit. 

Kuigi tiigerhaid võrreldes mõrtsukhaidega saavad suguküpseks varem ning nende pesakonnad koosnevad 30-35 pojast iga kahe aasta tagant, siis nad on ohustatud eelkõige tööstusliku kalapüügi tõttu - neid püütakse populaarse Aasia haiuimesupi jaoks. 

Kui nüüd isiklikuks minna, siis võin öelda, et ma ei ole mingi suur ja andunud haide fänn. Nad tekitavad kõhedust, hirmu, õudu, panevad higistama, värisema, tervet elu silme eest läbi ketrama. Aga ma saan aru, et nad peavad olemas olema. Nagu peavad olemas olema ka prussakad, kärbsed, hüäänid, kirbud...Haid on nagu tiigrid troopikas või lõvid savannis. Nad on merede ja ookeanide kiskjad. Loodusliku toiduahela oluline lüli. Siinkohal kerkib üles filosoofiline küsimus, kas on eetiline tappa suuri ookeani kiskjaid, et see inimestele turvalisemaks paigaks teha, ja ma ei usu, et Lääne-Austraalia hai tapu meetme oponendid ja proponendid selles küsimuses kunagi ühele meelele jõuavad. 

Hawaii proovis sarnast meetodit aastatel 1959-1976, mille jooksul tapeti ligemale 4500 haid. Sellele ei järgnenud hai rünnakute arvu vähenemist, meetod tunnistati ebaefektiivseks. Just Hawaii ametnikud kritiseerivad tugevalt Barnetti lahendust hai probleemile, viidates sellele kui "irratsionaalsele ja Barnett sai kõigest valesti aru". Suurimaks probleemiks on see, et antud lahendusel puudub igasugune teaduslik taust ja uuringud, võimalike stsenaariumite kirjeldused. Hawaii asjapulgad soovitavad hai tapmise peale kulutatud summad hoopis teadus-ja uurimistöödele suunata - uurida nende vahenditega haide liikumist, õppida nende käitumisest paremini aru saama, et inimese ja hai vahelisi kokkupuuteid vähendada ning koeksisteerimine võimalikuks teha. 
Haide ekspert Chris Black on öelnud: The ocean isn’t a hotel swimming pool, it’s a wild place ... we don’t have an unassailable right to feel safe in the ocean, we can’t just exterminate every animal that we see as being dangerous.

Inimene tapab 100 miljonit haid aastas. Samal ajal, kui üle maailma tapavad haid  12 inimest aastas. 

Ma ei ole mingi hull keskkonna ekstremist. Mulle lihtsalt läheb korda, mis planeedil Maa toimub. Üritan nende vaadetega kooskõlas oma lapsi kasvatada. Ei arva, et kõik paigad maailmas võiksid betoneeritud olla, kõikjale peaks asfalttee minema, külaelanikele ohtlikud tiigrid või lõvid jm loomad ära tapetud, haid hävitatud ja kalad välja püütud, puud maha raiutud, sajad liigid oma elukohtadelt välja tõrjutud, maailmameri plastikprügi täis loobitud. Olen arvamusel, et kõige ohtlikum loom on hoopis inimene ja üritan oma lastele õpetada, et põletamine, hävitamine, maast välja juurimine, reostamine, nõrgematest buldooseriga üle sõitmine, aga eelkõige kõige ümberringi toimuva suhtes ÜKSKÕIKNE OLEMINE ja ARROGANTSUS, ei ole vastuvõetav ning kui midagi saab ära teha, isegi väikest ning tähtsusetuna tunduvat, siis seda peab tegema! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr