Otse põhisisu juurde

Beebiga kahetunnisel orkestri kontserdil

Käisime eile Andrese ja Danieliga kesklinna lähedal Burswoodi pargis kuulamas kontserti "Music by Moonlight", kus Western Australian Youth Orchestra mängis kuulsamaid palasid erinevatest maailma nurkadest. Orkestri esituses kõlasid sellised lood nagu "Hava Nagila", "New York, New York", "On the Beatiful Blue Danube", "Go West" ja nii edasi. Seal oli imeline õhkkond: lebad tähistaeva ja poolkuu all oma rikkalikul piknikutekil, krõbistad küpsiseid ja jood mahla, vaatad Swani jõge, jaheda sügistuule eest kaitsmas kõige kallimate inimeste kaisutused ja kõige selle taustaks maailma parim muusika. Ausõna, ihukarvad ajasid end kõigest sellest püsti! 


Daniel, olles peaaegu viiekuune, suutis terve kontserdi jooksul end ilusti ja vaikselt üleval pidada. Kordagi ei nutnud, jorisenud, jonninud ega lällanud. Kaks tundi! Täiega respekt väikemehele. Ta kuulas, vaatas ringi, istus minu süles. Veidi ehmus, kui inimesed iga pala järel plaksutasid, aga mõned tempokamad ja lõbusad lood meeldisid talle väga, sest sellist naeratust pole ma tema näol veel varem näinud. Meie taga istusid kaks pläralära-Leenut, kes jõudsid kohale, kui kontsert oli juba alanud ning ei suutnud sekundikski telefoni- ning jutuvabalt olla. Kui nüüd võrrelda viie kuu vanust last ja neid kahte, siis kindlasti häirisid täiskasvanud inimesed ümbritsevaid inimesi palju rohkem, kui aeg-ajalt rõõmukilkeid teinud beebi. Sest kes tahab kuulda ilusa muusika taustal, kuidas nende kahe naise eraelu seis hetkel on? Suht valjusti ja ebaviisakalt. Meie ees istus neljaliikmeline asiaatide perekond: ema, isa ning kaks pisikest tüdrukut, kes kuulasid tähelepanelikult ning oskasid end kogu ürituse ajal suurepäraselt üleval pidada. "Music by Moonlight" on iga-aastane tasuta üritus ja kindlasti saab sellest meie pere iga-aastane suveüritus. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…