Otse põhisisu juurde

Lapse kasvatamisega seotud süümepiinad

Ajame siin igasuguseid pabereid kokku ja sisuliselt on iga hetk midagi asjatada vaja. Registreerisime end PR tervisekontrollile ja kui see tehtud saab, siis kirjutan lähemalt, mida uuriti ja mida leiti, alalise elaniku jaoks peab ka inglise keele oskust tõestama ja IELTS keeletest on aprillis - pole veel väga valmistunud. Nagu ikka jäävad sellised asjad viimasele hetkele! Praegu naudime jätkuvalt kuumi õhutemperatuure, käime väljas alles siis, kui päike looja läheb ja tegeleme aktiivselt väikese inimese kasvatamisega. Just sellest viimasest, lapse kasvatamisest, tahaksingi siinkohal veidi muljeid vahendada. 

Ma ei tea, kuidas teistel emadel või lapsevanematel, aga mina tunnen end kohutaval kombel süüdi, kui ma lapse ärkveloleku ajal temaga ei tegele, õigemini mitte ei tegele, vaid kui ma teen väikesi puhkepausi lapsega tegelemisest. 



Mõnikord on hommikul nii, et tema on just ära söönud ja lähme kööki ning panen ta mängukaare alla. Ta vaatab seal neid mänguasju, mängib, näpib, tõmbab sabast, vaatab end peeglist, keerab ühele ja teisele küljele, tõstab jalgu õhku, jõllitab uudishimulikult koera. Mina üritan aga samal ajal, kui ta kõike seda teeb, oma hommikusöögiga ühele poole saada. Noh, oleks justkui idüll? Aga ma tunnen end NII süüdi ja hinges kripeldab, et ta peab seal üksinda endaga hakkama saama ja tegelema. Laps muidugi ei jorise ega nuta. Aga mul tekib sellistel pausidel, kui lapse maha panen, kohutav süütunne, et milleks ma olen? Minu eksistents peab igal sekundil õigustatud olema ja ma peaksin temaga non-stop rääkima ja mängima. 


Ärge saage minust valesti aru! Mulle meeldib oma lapsega tegeleda: talle raamatuid lugeda, võimelda, kõditada, hoida teda süles ja lasta tal end peeglist imetleda, ujumistunnis käia, mänguasjadega lõbustada ning naljakaid hääli ning nägusid teha. AGA. Vahapeal tahaks enda eest hoolt kanda, harva, vähe, üsna minimaalselt ja ei midagi ekstravagantset või peent - vaid süüa hommikust, kuulata audioraamatut, silitada koera, hambad ära pesta ja hommikumantli normaalsete päevariiete vastu vahetada. 

Iga kord, kui ma aga jätan lapse endaga mängima ja ühte eelpool nimetatud tegevustest tegema hakkan, tunnen kohutavaid süümepiinasid. Kuigi see on vist normaalne, et vahepeal PEAD lapse maha panema ja laskma tal sinu kultuuriprogrammita end ise meelelahutada? Ma üritan võib-olla kõike liiga intensiivselt ja läbimõeldult teha: ärkab, loeb raamatut, sööb, mängib, laulab... Teisipäeviti saab teiste omavanuste beebidega sotsialiseeruda, kolmapäeviti käime laulmas, reedeti ujumas. 

Kuna viimasel ajal Daniel magab päeval üsna kehvasti ja mitte väga pikalt, siis ärkvelaega on palju ning pärast nädalat samade asjadega mängimist ja raamatute lugemist, palusin nädalavahetusel end beebipoodi sõidutada, sest tahtsin uusi mänguasju osta. Ei, ei! Mitte sellepärast, et lapsel oleks igav olnud ja need oleksid teda ära tüütanud, vaid sellepärast, et lapse EMAL tuli nendega mängimisest kopp ette. 


Ma olen selle kõige pärast kuidagi eriti pinges! Ma arvan, et õlavöötmepinge lapse kasvatamisest tekkis siis, kui kuulasin raamatukogutöötaja loengut, kes mainis, et lapse aju saavutab oma esimese kolme aasta jooksul sisuliselt täiskasvanud inimese aju mõõtme. Pärast kolmandat aastat kasvab aju vaid mõned sajad grammid. Esimese kolme aasta jooksul aga lapse aju kolmekordistub ja seetõttu on hästi oluline varakult seda stimuleerida ning arendada. Ja iga kord, kui ma ei loe, laula, mängi lapsega, vaid lasen tal omapäi olla - see tundub nagu maha visatud ja raisatud aeg. Oh, ma ei tea! 





Ma ei saa ka sellest aru ja natuke isegi kadestan, kuidas osad emad suudavad ja saavad süümepiinadeta lapse ärkveloleku ajal arvutis tööd teha, kirjutada, arveid maksta, uudiseid lugeda ja muid asju ajada. Mul on selline tunne, et kui beebi Daniel näeb mind midagi (tihti) arvutis tegemas ja kuna mina olen tema suur eeskuju, kelle pealt ta asju õpib, siis tal tekib väga varakult huvi ning kirg tehnoloogiavidinate vastu ning teda ei hakka kunagi tõsisemalt raamatud, õues mängimine ega muud normaalse lapsepõlve tegevused huvitama. Sellepärast ajan ma arvutis asju vaid sel ajal, kui ta lõunauinakut teeb või on ööunne läinud või kui teine lapsevanem (isa) Danieliga tegeleb. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Tai puuviljade valikust: rambutanid, mangustanid ja muud pudulojused

Eraldi peatüki otsustasin pühendada Tai puuviljadele, sest need väärivad kajastamist. Keskmiselt värskete puuviljade turult võib leida muuhulgas ka selliseid Eestis tuntud puuvilju nagu: banaan, arbuus, mango, kiivi, papaia, ananass, mandariin, pomelo,viinamari, õun (viimased tunduvad neil sisse imporditud, sest igal pool, kus õunu müüakse, on nad sellistes ümbristes ja karpides nagu oleks kuskilt mujalt sisse toodud). Need teada tuntud puuviljad moodustavad kõigest valikust heal juhul ühe kolmandiku. Ülejäänud on: rambutanid,mangustanid, longanid, duurianid, guajaavid, noinad, lam-jaid, Tai kiivid ja muud taolised puuviljad, mida me nägime esimest korda elus. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Reisi alguses eksperimenteerisime puuviljadega päris tihti, ostsime seda ja toda, kolmandat ja neljandat, kulutades puuviljade peale (mis meeste meelest pole mingi toit!) sajad bahtid. Kui hotelli jõudsime ja puuviljad ära maitsesime, veendusime, et jääme siiski klassikaliste puuviljade ...

Tutvumine maailma suurimate roomajatega

Siiani olime soolavee krokodille (Crocodylus porosus) näinud vaid muuseumis topise ning looduspargis akvaariumisse pistetud kujul. Kolmapäeval otsustasime nende kurikuulsate elukatega lähemalt tutvuda ja sõitsime Darwinist välja Adelaide Riverile. Seal pakub mitu erinevat ettevõtet niinimetatud hüppavate krokodillide kruiise. Turistikas küll, aga tundus parim viis nende olendite nägemiseks vabas looduses. Soolavee krokodillid on maailma suurimad roomajad. Isasloomad võivad kasvada rohkem, kui 6 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 1200 kg. Suurim mõõdetud emasloom on 4,2 meetri pikkune. Soolavee krokodillide populatsioon on küll ohustatud või ka juba hävinud Kagu-Aasia riikides ja Indias, kuid Põhja-Austraalia ja Paapua Uus- Guinea aladel see liik ohustatud ei ole.  Oletatavasti elab Austraalia rannikualal, Broomeist kuni Queenslandini enam kui 100 000 täiskasvanud isendit. Wet seasoni ehk vihmaperioodil liiguvad krokodillid jõgesid ja ojasid mööda sisemaale ja neid võib kohata mer...