Otse põhisisu juurde

Minu esimene kultuurišokk Austraalias

Esimest korda nelja Austraalias elatud aasta jooksul tunnen sellist suursugust kultuurišokki. Kultuurišokk on lühidalt öeldes füüsiline või emotsionaalne ebamugavus, mis on tingitud kultuurilistest erinevustest. 

Teisipäeval kirjutasin oma kogemuse põhjal sellise loo:

Minu sotsiaalne närv lõhkes täna miljoniks väikeseks tükiks! Tulin šopingukeskusest välja ja jalutasin vankris oleva Danieliga bussijaama poole. Bussijaamani oli umbes 150 m - läbi autoparklast kulgeva kõnnitee. Morley Galleria on isegi teisipäeva pärastlõunal väga rahvarohke ja inimesed siblisid edasi-tagasi. Umbes 50 meetrit edasi lebas keset kõnniteed, peaaegu autoteel üks inimkuju. Mõtlesin, et mul veel selle inimeseni mõned kümned meetrid minna, koht on rahvarohke ja küll keegi talle vahepeal abi pakub. AGA EI. 

Inimesed kiirustasid maas lebavast inimesest mööda, mõned pöörasid isegi pilgu eemale või vahtisid tühjalt oma telefoniekraani. Mingi 4-5 inimest jalutasid temast täiesti ükskõikselt mööda. Jõudes selle inimeseni, panin vankrile piduri peale, Daniel magas. Jälgisin pikali oleva mehe hingamist. Ta hingas raskelt ja oli teadvuseta, ei reageerinud millelegi (ei puudutusele ega kõnele). Blokkisin osaliselt enda ja oma lapsevankriga kõnnitee ära ja minu ümber tekkis uudishimulike ring, kes küsisid minu käest küsimusi: kas ta on purjus? Kas ta hingab? Mis tal viga on?

Mõtlesin omaette, et tegelikult ka, sellepärast peatudki vaid, et oma rõvedat uudishimu rahuldada? Keskealise korralikult riides teadvuseta mehe käes oli telefon, tema ümber vedelemas hinnasiltidega sokid ja t-särgid. Oli näha, et asjad olid just ostetud. Mees ei näinud sugugi kerjuse või joodiku moodi välja. 

Mõned kümned meetrid eemal asus bussijaama neoonvestides korravalvurite putka, kust kutsusin sellele mehele abi ja nad helistasid omakorda kiirabi välja. Kiirabi Austraalias on väga kallis "takso" - riiklik süsteem kiirabisõite ja -abi ei kata, seetõttu peavad paljud austraallased erakindlustuse makseid maksma, et kiirabi abi katta. Vastasel juhul pead kiirabi $800- 2500 arveid ise tasuma. 

Ma poleks seda meest mingil muul moel abistada saanud: elustamistehnikat kahjuks ei valda ja tundus, et tal polnud seda vaja. Võib-olla oli epilepsiahoog või minestas suhkruhaiguse ägestumise tõttu? Aga kurat teab, võib-olla oligi liiga palju napsutanud ja koju kõndides koperdanud, maha kukkunud, pea ära löönud. Mis vahet seal on, mis oli selle mehe põhjus, peamine on see, et ümbritsevad inimesed ei kardaks oma "käsi mustaks teha" ja hädas olevat inimest aitaksid! 

Välise vaatluse põhjal ei tundunud mees olevat millegi poolest ohtlik: et nagu Vene rahvuslikus muinasjutus, kus rebane teeskleb tee peal vigastatut ning ronib haigele hundile selga, kes on hoopis ise peksa saanud. Kui ta oleks kahtlane näinud, poleks ma lapsega tema kõrval peatunud. 

Ükskord tulin koeraga jalutamast ja kõnnitee peal oli üks pikk ning väga veidra näoilmega meesterahvas istumas. Kui ma temast mööda hakkasin minema, haaras ta mu jalast ja palus abi. See oli päris veider olukord! Ta oli tõesti väga kahtlane, kell oli hiline ja juba hämardus ning tol korral läks junn veidi jahedaks. Seljas ülikond, mis oli üleni porine, silmad vaatasid ekslevalt erinevates suundades, kuid pärast mõnda lauset sain aru, et tüüp pole purjus ega laksu all, ta on lihtsalt "erivajadusega" ning ei saa aru, kus ta on. 

Ma ei hakanud teda muidugi koju saatma, kuid selgitasin lühimat teed selle kohani, mida ta oma koduks nimetas. "Mingi lähed siit kilomeeter otse ja siis keerad paremale ja sealt umbes pool kilomeetrit sinu koduni." Korraks oli hirmus, sest mees oli suur pirakas, tänav oli tühi ja minu koerast poleks enesekaitses palju abi olnud. Panin suht kiirelt jooksu. Või noh, tegin näo nagu oleksin ennegi jalutamise asemel hoopis sörkinud. Vaatasin korra taha ja nägin, et ta hakkas mulle järgi tulema, astus paar sammu ja siis pööras ümber ning läks õiges suunas. Ühesõnaga! Sellise tüübi juures ma naljalt ei peatu ja ma peaaegu kusesin end täis, kui ta mu säärest kinni haaras. Lapsega jalutades ja kedagi pimedal tänaval lebamas nähes, vahetaksin tõenäoliselt tee poolt või läheks teisele tänavale...

Eks sa pead olukorda hindama ja sellest lähtuvalt tegutsema. Rahvarohkes parklas keset päeva tundsin end kordades turvalisemalt ning isegi ei mõelnud selle peale, et see maas lebav mees võib mulle või minu lapsele millegi poolest ohtlik olla. 

Eile käisin väikelaste esmaabi kursusel, kus koolitaja mainis, et paljud õnnetusjuhtumite surmad on põhjustatud eelkõige sellest, et inimestele ei kutsuta hädaolukorras abi või ei olda nõus hädas olevat inimest abistama (kunstlik hingamine, elustamine jne). Selle peale, kui rääkisin oma eelmise päeva kogemusest, vaatas terve koolitusgrupp mind kõõrdi ja üks koolituskaaslastest küsis, kuidas ma suutsin ja tahtsin oma beebi eluga riskida? Et sinu laps on number üks ja see, mis ümberringi toimub, on täiesti kümnendajärguline. Las teised inimesed aitavad! Sina kõnnid rahumeeli mööda. Sinul on laps, kelle heaolu ja turvalisuse eest sa vastutad. Üldse lapsega emad ei peaks kerjuste ja joodikute vahel kõndima ning ühistranspordiga sõitma, öeldi mulle läbi lillede. Ma olin täiesti šokis. Mis moodi oleksin öösel maganud, kui oleks sellest mehest ükskõikselt mööda kõndinud? Mul on rõvedalt piinav südametunnistus. 

Tundsin end selles ruumis valge varesena, kes on äsja kellelegi pähe sittunud. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…