Otse põhisisu juurde

Minu esimene kultuurišokk Austraalias

Esimest korda nelja Austraalias elatud aasta jooksul tunnen sellist suursugust kultuurišokki. Kultuurišokk on lühidalt öeldes füüsiline või emotsionaalne ebamugavus, mis on tingitud kultuurilistest erinevustest. 

Teisipäeval kirjutasin oma kogemuse põhjal sellise loo:

Minu sotsiaalne närv lõhkes täna miljoniks väikeseks tükiks! Tulin šopingukeskusest välja ja jalutasin vankris oleva Danieliga bussijaama poole. Bussijaamani oli umbes 150 m - läbi autoparklast kulgeva kõnnitee. Morley Galleria on isegi teisipäeva pärastlõunal väga rahvarohke ja inimesed siblisid edasi-tagasi. Umbes 50 meetrit edasi lebas keset kõnniteed, peaaegu autoteel üks inimkuju. Mõtlesin, et mul veel selle inimeseni mõned kümned meetrid minna, koht on rahvarohke ja küll keegi talle vahepeal abi pakub. AGA EI. 

Inimesed kiirustasid maas lebavast inimesest mööda, mõned pöörasid isegi pilgu eemale või vahtisid tühjalt oma telefoniekraani. Mingi 4-5 inimest jalutasid temast täiesti ükskõikselt mööda. Jõudes selle inimeseni, panin vankrile piduri peale, Daniel magas. Jälgisin pikali oleva mehe hingamist. Ta hingas raskelt ja oli teadvuseta, ei reageerinud millelegi (ei puudutusele ega kõnele). Blokkisin osaliselt enda ja oma lapsevankriga kõnnitee ära ja minu ümber tekkis uudishimulike ring, kes küsisid minu käest küsimusi: kas ta on purjus? Kas ta hingab? Mis tal viga on?

Mõtlesin omaette, et tegelikult ka, sellepärast peatudki vaid, et oma rõvedat uudishimu rahuldada? Keskealise korralikult riides teadvuseta mehe käes oli telefon, tema ümber vedelemas hinnasiltidega sokid ja t-särgid. Oli näha, et asjad olid just ostetud. Mees ei näinud sugugi kerjuse või joodiku moodi välja. 

Mõned kümned meetrid eemal asus bussijaama neoonvestides korravalvurite putka, kust kutsusin sellele mehele abi ja nad helistasid omakorda kiirabi välja. Kiirabi Austraalias on väga kallis "takso" - riiklik süsteem kiirabisõite ja -abi ei kata, seetõttu peavad paljud austraallased erakindlustuse makseid maksma, et kiirabi abi katta. Vastasel juhul pead kiirabi $800- 2500 arveid ise tasuma. 

Ma poleks seda meest mingil muul moel abistada saanud: elustamistehnikat kahjuks ei valda ja tundus, et tal polnud seda vaja. Võib-olla oli epilepsiahoog või minestas suhkruhaiguse ägestumise tõttu? Aga kurat teab, võib-olla oligi liiga palju napsutanud ja koju kõndides koperdanud, maha kukkunud, pea ära löönud. Mis vahet seal on, mis oli selle mehe põhjus, peamine on see, et ümbritsevad inimesed ei kardaks oma "käsi mustaks teha" ja hädas olevat inimest aitaksid! 

Välise vaatluse põhjal ei tundunud mees olevat millegi poolest ohtlik: et nagu Vene rahvuslikus muinasjutus, kus rebane teeskleb tee peal vigastatut ning ronib haigele hundile selga, kes on hoopis ise peksa saanud. Kui ta oleks kahtlane näinud, poleks ma lapsega tema kõrval peatunud. 

Ükskord tulin koeraga jalutamast ja kõnnitee peal oli üks pikk ning väga veidra näoilmega meesterahvas istumas. Kui ma temast mööda hakkasin minema, haaras ta mu jalast ja palus abi. See oli päris veider olukord! Ta oli tõesti väga kahtlane, kell oli hiline ja juba hämardus ning tol korral läks junn veidi jahedaks. Seljas ülikond, mis oli üleni porine, silmad vaatasid ekslevalt erinevates suundades, kuid pärast mõnda lauset sain aru, et tüüp pole purjus ega laksu all, ta on lihtsalt "erivajadusega" ning ei saa aru, kus ta on. 

Ma ei hakanud teda muidugi koju saatma, kuid selgitasin lühimat teed selle kohani, mida ta oma koduks nimetas. "Mingi lähed siit kilomeeter otse ja siis keerad paremale ja sealt umbes pool kilomeetrit sinu koduni." Korraks oli hirmus, sest mees oli suur pirakas, tänav oli tühi ja minu koerast poleks enesekaitses palju abi olnud. Panin suht kiirelt jooksu. Või noh, tegin näo nagu oleksin ennegi jalutamise asemel hoopis sörkinud. Vaatasin korra taha ja nägin, et ta hakkas mulle järgi tulema, astus paar sammu ja siis pööras ümber ning läks õiges suunas. Ühesõnaga! Sellise tüübi juures ma naljalt ei peatu ja ma peaaegu kusesin end täis, kui ta mu säärest kinni haaras. Lapsega jalutades ja kedagi pimedal tänaval lebamas nähes, vahetaksin tõenäoliselt tee poolt või läheks teisele tänavale...

Eks sa pead olukorda hindama ja sellest lähtuvalt tegutsema. Rahvarohkes parklas keset päeva tundsin end kordades turvalisemalt ning isegi ei mõelnud selle peale, et see maas lebav mees võib mulle või minu lapsele millegi poolest ohtlik olla. 

Eile käisin väikelaste esmaabi kursusel, kus koolitaja mainis, et paljud õnnetusjuhtumite surmad on põhjustatud eelkõige sellest, et inimestele ei kutsuta hädaolukorras abi või ei olda nõus hädas olevat inimest abistama (kunstlik hingamine, elustamine jne). Selle peale, kui rääkisin oma eelmise päeva kogemusest, vaatas terve koolitusgrupp mind kõõrdi ja üks koolituskaaslastest küsis, kuidas ma suutsin ja tahtsin oma beebi eluga riskida? Et sinu laps on number üks ja see, mis ümberringi toimub, on täiesti kümnendajärguline. Las teised inimesed aitavad! Sina kõnnid rahumeeli mööda. Sinul on laps, kelle heaolu ja turvalisuse eest sa vastutad. Üldse lapsega emad ei peaks kerjuste ja joodikute vahel kõndima ning ühistranspordiga sõitma, öeldi mulle läbi lillede. Ma olin täiesti šokis. Mis moodi oleksin öösel maganud, kui oleks sellest mehest ükskõikselt mööda kõndinud? Mul on rõvedalt piinav südametunnistus. 

Tundsin end selles ruumis valge varesena, kes on äsja kellelegi pähe sittunud. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...