Ma ei tea, kui kaua suudame neid kahte lahus hoida. Pinge kasvab iga päevaga: koer tahaks lapsega mängida, muudkui toob Danielile palli, et ta seda ometi talle viskaks. Laps aga ei huvitu ühestki mänguasjast ega millestki muust nii kirglikult, kui elusast must-valge-kirjust kikk-kõrvalisest koerast, kes on beebiga samas kaalukategoorias. Niimoodi nad ootavadki seda aega, kui saab teineteist taga ajama hakata:
Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks. Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...
Kommentaarid
Postita kommentaar