Viimasel ajal olen hakanud suuremat huvi tundma universumis toimuvate protsesside vastu. Vanasti seletasin endale maailma tekkimist ja eksistentsi põhiliselt läbi teoloogiliste "teooriate", kuid hiljuti avastasin, et olen täielik agnostik. Kui õhtused toimetused tehtud, laps magama sätitud, siis enne magama asumist oleme vaadanud dokumentaalfilmi osasid "The Universe". Andres on seda korduvalt näinud, aga polnud sugugi viiekümnendat korda vaatamise vastu. Ükskord oli ta seda isegi paarikuuse Danieliga vaatama hakanud (öise toitmise ajal). Mees imestas, et miks peavad need öised toitmised pimedas vaikses toas toimuma, kui tegelikult saaks igasuguseid huvitavaid asju taustaks vaadata? Eks ta sai elukogemuse võrra rikkamaks - et kui laps taustaheliga keset ööd üles ajada, siis ei pruugi ta hiljem uuesti magama jääda.
Ma alles nüüd jäin mõtlema, et Suur Pauk kirjutatakse suurte tähtedega. Väga suursugune. Igatahes, Suur Pauk ja kõik need protsessid, mis teadlaste meelest soodustasid elu tekkimist, on ju tõeline ime. Kas pole? Ma pole varem selle peale väga mõelnud. Loodus, loomad, vesi, süsinik, hapnik, inimesed, päike - kõik need elemendid tunduvad nii loomulikena, aga kui elu tekkimisse ja telgitagustesse süvened, siis saad aru, et kui imepisike, sisuliselt olematu tõenäosus oli pärast kolossaalset maailmapauku, et elu planeedil Maa üldse tekiks! Isegi see, et meie planeet moodustuks - sellest lõpmatus ruumis lendlevast tolmust ja olulistest vabadest keemilistest ühenditest, mateeriast. Pessimistid, skeptikud, kõigeeitajad ja muidu oma elu vihkajad võiksid siinkohal lugemise lõpetada, sest kui edasi loete, siis võite zen-tunde üledoosi saada ja tekst võib teid iiveldama ajada.
Ma jäin eile Andresega arutlema, et kui nii edasi mõelda, siis kui ainuüksi elu Maal on tõeline ime (teistel planeetidel "elu otsides" peetakse silmas bakterite tegevuse võimalikku leidmist), siis mis veel sellest rääkida, et suudad oma hääbumisele programmeeritud füüsisele miljardite seast sobiva kompanjonfüüsise leida? Päriselt! See tundub praktiliselt võimatu missioon. Aega ka ju üsna piiratult, et täiuslik kaaslane leida. Et kompanjon suudaks sinu muutuva keha ja vaimuga sammu pidada ja kõiges selles aja/ruumi ja jumal teab mitme dimensiooni võidujooksus uusi atraktiivseid nüansse näha; et oleksite üksteisest ka aastaid hiljem huvitatud ja oleks millest rääkida; et jõuaksite erinevad raskused ühiselt õlul kanda (loe: vulkaani vallutamine, töötuks jäämine ja laste kasvatamine) ja keerulisemad ning proovile panevad perioodid mitmetahulise huumoriprisma abil üle elada.
Hea on tõdeda, et hoolimata mikroobsest tõenäosusest oma lühikese inimelu jooksul ideaalne kaaslane leida, on see siiski võimalik ja kõik ei pea ilmtingimata geenide edasikandmise nimel suvalise isasega paarituma.
Sisuliselt võiks hingekaaslase leidmist oma eluea jooksul võrrelda sellega, et lähed ulja peaga kasiinosse, eelnevat kogemust ja teadmisi omamata, mängid sinu kaotamisele/tüssamisele programmeeritud aparaadiga võidu ning juhuslikkusele ning tõenäosusteooriale jalaga makku andes, väljud kasiinost miljonärina! Lihtsalt nii ilmvõimatu tundub, et läbi universumi keemiliste reaktsioonide, maailmaruumi füüsiliste jõudude, evolutsiooni, juhuslikkuse, loodusliku valiku, ema menstruatsiooniperioodi, isa sugukire sõela, olen mina olemas. Ja tema. Ja meie laps, kes on siia ilma pääsemiseks samasuguse eksistentsiaalse teekonna läbi teinud.
Kõik me oleme siin ja praegu. Koos. Sellisel kujul, ajal ja selles ruumis. Hetkes! Kuidas seda pausile saaks panna? Aeg võiks seisma jääda. Kõik see, mis praegu on, see vikerkaarevärviline, ilus ja kordumatu (laps on väike, koer on noor, me oleme terved ja hakkamist täis), on mööduv.
Meie koosolemiseaeg on piiratud.
See on fakt.
Tahaks uskuda, et ka teisel pool on midagi, mille nimel elada ja siinset maapealset elu täiel rinnal mitte nautida, võib-olla tõesti maitseme kunagi rõõmsalt Eeva pestitsiidivaba Eedeni aia puuviljasaaki ja teeme Peetruse taevaresidentsi BBQ-l kogu selle "lasteaed-kool-ülikool-abielu-pangalaen-pension" elukorralduse teemal iroonilist nalja? Või kui mitte seda, siis äkki saame vähemalt osa maailmaruumi võimsamast ja igavikupikkusest tuleshow'st?
Või muutume maailmaruumis lendlevaks tolmuks ja mateeriakogumiks, millest kunagi võib uus elu alguse saada.
Inimesed, elu on ikka väga väärtuslik ja habras ime! Kui oled üks nendest vähestest õnnelikest, kellel on keda hoida, armastada ja kelle eest hoolt kanda, siis tehke seda nüüd ja praegu. Uus diivan, suurem maja, viimase tehnoloogia külmkapp, tähtsam ametikoht kannatab oodata...
Ah, ma olen nii õnnelik!
Kommentaarid
Postita kommentaar