Otse põhisisu juurde

Kõik me oleme suure paugu produktid

Viimasel ajal olen hakanud suuremat huvi tundma universumis toimuvate protsesside vastu. Vanasti seletasin endale maailma tekkimist ja eksistentsi põhiliselt läbi teoloogiliste "teooriate", kuid hiljuti avastasin, et olen täielik agnostik.  Kui õhtused toimetused tehtud, laps magama sätitud, siis enne magama asumist oleme vaadanud dokumentaalfilmi osasid "The Universe". Andres on seda korduvalt näinud, aga polnud sugugi viiekümnendat korda vaatamise vastu. Ükskord oli ta seda isegi paarikuuse Danieliga vaatama hakanud (öise toitmise ajal). Mees imestas, et miks peavad need öised toitmised pimedas vaikses toas toimuma, kui tegelikult saaks igasuguseid huvitavaid asju taustaks vaadata? Eks ta sai elukogemuse võrra rikkamaks - et kui laps taustaheliga keset ööd üles ajada, siis ei pruugi ta hiljem uuesti magama jääda. 

Ma alles nüüd jäin mõtlema, et Suur Pauk kirjutatakse suurte tähtedega. Väga suursugune. Igatahes, Suur Pauk ja kõik need protsessid, mis teadlaste meelest soodustasid elu tekkimist, on ju tõeline ime. Kas pole? Ma pole varem selle peale väga mõelnud. Loodus, loomad, vesi, süsinik, hapnik, inimesed, päike - kõik need elemendid tunduvad nii loomulikena, aga kui elu tekkimisse ja telgitagustesse süvened, siis saad aru, et kui imepisike, sisuliselt olematu tõenäosus oli pärast kolossaalset maailmapauku, et elu planeedil Maa üldse tekiks! Isegi see, et meie planeet moodustuks - sellest lõpmatus ruumis lendlevast tolmust ja olulistest vabadest keemilistest ühenditest, mateeriast.  Pessimistid, skeptikud, kõigeeitajad ja muidu oma elu vihkajad võiksid siinkohal lugemise lõpetada, sest kui edasi loete, siis võite zen-tunde üledoosi saada ja tekst võib teid iiveldama ajada. 

Ma jäin eile Andresega arutlema, et kui nii edasi mõelda, siis kui ainuüksi elu Maal on tõeline ime (teistel planeetidel "elu otsides" peetakse silmas bakterite tegevuse võimalikku leidmist), siis mis veel sellest rääkida, et suudad oma hääbumisele programmeeritud füüsisele miljardite seast sobiva kompanjonfüüsise leida? Päriselt! See tundub praktiliselt võimatu missioon. Aega ka ju üsna piiratult, et täiuslik kaaslane leida. Et kompanjon suudaks sinu muutuva keha ja vaimuga sammu pidada ja kõiges selles aja/ruumi ja jumal teab mitme dimensiooni võidujooksus uusi atraktiivseid nüansse näha; et oleksite üksteisest ka aastaid hiljem huvitatud ja oleks millest rääkida; et jõuaksite erinevad raskused ühiselt õlul kanda (loe: vulkaani vallutamine, töötuks jäämine ja laste kasvatamine) ja keerulisemad ning proovile panevad perioodid mitmetahulise huumoriprisma abil üle elada. 

Hea on tõdeda, et hoolimata mikroobsest tõenäosusest oma lühikese inimelu jooksul ideaalne kaaslane leida, on see siiski võimalik ja kõik ei pea ilmtingimata geenide edasikandmise nimel suvalise isasega paarituma. 

Sisuliselt võiks hingekaaslase leidmist oma eluea jooksul võrrelda sellega, et lähed ulja peaga kasiinosse, eelnevat kogemust ja teadmisi omamata, mängid sinu kaotamisele/tüssamisele programmeeritud aparaadiga võidu ning juhuslikkusele ning tõenäosusteooriale jalaga makku andes, väljud kasiinost miljonärina! Lihtsalt nii ilmvõimatu tundub, et läbi universumi keemiliste reaktsioonide, maailmaruumi füüsiliste jõudude, evolutsiooni, juhuslikkuse, loodusliku valiku, ema menstruatsiooniperioodi, isa sugukire sõela, olen mina olemas. Ja tema. Ja meie laps, kes on siia ilma pääsemiseks samasuguse eksistentsiaalse teekonna läbi teinud. 

Kõik me oleme siin ja praegu. Koos. Sellisel kujul, ajal ja selles ruumis. Hetkes! Kuidas seda pausile saaks panna? Aeg võiks seisma jääda. Kõik see, mis praegu on, see vikerkaarevärviline, ilus ja kordumatu (laps on väike, koer on noor, me oleme terved ja hakkamist täis), on mööduv. 

Meie koosolemiseaeg on piiratud. 
See on fakt. 

Tahaks uskuda, et ka teisel pool on midagi, mille nimel elada ja siinset maapealset elu täiel rinnal mitte nautida, võib-olla tõesti maitseme kunagi rõõmsalt Eeva pestitsiidivaba Eedeni aia puuviljasaaki ja teeme Peetruse taevaresidentsi BBQ-l kogu selle "lasteaed-kool-ülikool-abielu-pangalaen-pension" elukorralduse teemal iroonilist nalja? Või kui mitte seda, siis äkki saame vähemalt osa maailmaruumi võimsamast ja igavikupikkusest tuleshow'st?  

Või muutume maailmaruumis lendlevaks tolmuks ja mateeriakogumiks, millest kunagi võib uus elu alguse saada. 

Inimesed, elu on ikka väga väärtuslik ja habras ime! Kui oled üks nendest vähestest õnnelikest, kellel on keda hoida, armastada ja kelle eest hoolt kanda, siis tehke seda nüüd ja praegu. Uus diivan, suurem maja, viimase tehnoloogia külmkapp, tähtsam ametikoht kannatab oodata... 

Ah, ma olen nii õnnelik! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust