Otse põhisisu juurde

ANZAC päev à la Saar

Umbes kuu aega tagasi tähistas Austraalia järjekordset riigipüha - ANZAC päeva. ANZAC on akronüüm, mis välja kirjutatuna on Australian and New Zealand Army Corps. Igal aastal 25. aprillil mälestatakse selle pühaga kõikides sõdades, missioonides ja konfliktides hukkunud austraallasi ja uusmeremaalasi. Traditsioon pärineb Esimese Maailmasõja ajast, kui anzaclased maandusid 25. aprillil Türgis Gallipolis ja mitu tuhat sõdurit (Austraaliast üle 8000) hukkus seal maal aset leidnud lahingute käigus. 

Ma loen hetkel ühte kuulsat Austraalia romaani, kus autor kirjeldab Teise Maailmasõja aegset olukorda väga põhjalikult: uljad noored poisid olid kärmed sõjaväemundrid selga tõmbama ja Briti impeeriumi lipu all sõtta tormama. Tihtipeale kohtles suur impeerium austraallasi kui odavat kahuriliha. Selles romaanis kirjeldatakse ka seda, kuidas Austraalia väikeste kogukondade/külade kõik noored mehed olid sõjast tulnuna vigased ja suguvõimetud: kes ühest silmas pime, kellel polnud ühte jalga või kätt, kes ei kuulnud või kes ei näinud. Sõda on ikka väga kole asi! Ma usun, et suurte sõdade järel olid igal pool Euroopas (ja muudes sõjas osalenud riikides) sarnane olukord. 

Me tahtsime väga hommikusele Kings Parki mälestusteenistusele minna, see algab koidu ajal, kuid beebiga tundus perversne vabatahtlikult NII varakult tõusta ja otsustasime osaleda järgmistel aastatel, kui laps on vanem ja magab öösiti paremini ning pikemalt. Sel korral nautisime vaba päeva Swani jõe ääres, krõbistasime ANZAC küpsiseid, ujutasime koera, jälgisime hiidsipelga askeldamist (5 cm pikk!) ja nautisime päeva looduses. 













Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...