Otse põhisisu juurde

ANZAC päev à la Saar

Umbes kuu aega tagasi tähistas Austraalia järjekordset riigipüha - ANZAC päeva. ANZAC on akronüüm, mis välja kirjutatuna on Australian and New Zealand Army Corps. Igal aastal 25. aprillil mälestatakse selle pühaga kõikides sõdades, missioonides ja konfliktides hukkunud austraallasi ja uusmeremaalasi. Traditsioon pärineb Esimese Maailmasõja ajast, kui anzaclased maandusid 25. aprillil Türgis Gallipolis ja mitu tuhat sõdurit (Austraaliast üle 8000) hukkus seal maal aset leidnud lahingute käigus. 

Ma loen hetkel ühte kuulsat Austraalia romaani, kus autor kirjeldab Teise Maailmasõja aegset olukorda väga põhjalikult: uljad noored poisid olid kärmed sõjaväemundrid selga tõmbama ja Briti impeeriumi lipu all sõtta tormama. Tihtipeale kohtles suur impeerium austraallasi kui odavat kahuriliha. Selles romaanis kirjeldatakse ka seda, kuidas Austraalia väikeste kogukondade/külade kõik noored mehed olid sõjast tulnuna vigased ja suguvõimetud: kes ühest silmas pime, kellel polnud ühte jalga või kätt, kes ei kuulnud või kes ei näinud. Sõda on ikka väga kole asi! Ma usun, et suurte sõdade järel olid igal pool Euroopas (ja muudes sõjas osalenud riikides) sarnane olukord. 

Me tahtsime väga hommikusele Kings Parki mälestusteenistusele minna, see algab koidu ajal, kuid beebiga tundus perversne vabatahtlikult NII varakult tõusta ja otsustasime osaleda järgmistel aastatel, kui laps on vanem ja magab öösiti paremini ning pikemalt. Sel korral nautisime vaba päeva Swani jõe ääres, krõbistasime ANZAC küpsiseid, ujutasime koera, jälgisime hiidsipelga askeldamist (5 cm pikk!) ja nautisime päeva looduses. 













Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust