Umbes kuu aega tagasi tähistas Austraalia järjekordset riigipüha - ANZAC päeva. ANZAC on akronüüm, mis välja kirjutatuna on Australian and New Zealand Army Corps. Igal aastal 25. aprillil mälestatakse selle pühaga kõikides sõdades, missioonides ja konfliktides hukkunud austraallasi ja uusmeremaalasi. Traditsioon pärineb Esimese Maailmasõja ajast, kui anzaclased maandusid 25. aprillil Türgis Gallipolis ja mitu tuhat sõdurit (Austraaliast üle 8000) hukkus seal maal aset leidnud lahingute käigus.
Ma loen hetkel ühte kuulsat Austraalia romaani, kus autor kirjeldab Teise Maailmasõja aegset olukorda väga põhjalikult: uljad noored poisid olid kärmed sõjaväemundrid selga tõmbama ja Briti impeeriumi lipu all sõtta tormama. Tihtipeale kohtles suur impeerium austraallasi kui odavat kahuriliha. Selles romaanis kirjeldatakse ka seda, kuidas Austraalia väikeste kogukondade/külade kõik noored mehed olid sõjast tulnuna vigased ja suguvõimetud: kes ühest silmas pime, kellel polnud ühte jalga või kätt, kes ei kuulnud või kes ei näinud. Sõda on ikka väga kole asi! Ma usun, et suurte sõdade järel olid igal pool Euroopas (ja muudes sõjas osalenud riikides) sarnane olukord.
Me tahtsime väga hommikusele Kings Parki mälestusteenistusele minna, see algab koidu ajal, kuid beebiga tundus perversne vabatahtlikult NII varakult tõusta ja otsustasime osaleda järgmistel aastatel, kui laps on vanem ja magab öösiti paremini ning pikemalt. Sel korral nautisime vaba päeva Swani jõe ääres, krõbistasime ANZAC küpsiseid, ujutasime koera, jälgisime hiidsipelga askeldamist (5 cm pikk!) ja nautisime päeva looduses.
Kommentaarid
Postita kommentaar