Otse põhisisu juurde

Kuidas saada Austraalia alaliseks elanikuks? Samm # 4

Inglise keele test (IELTS) oli meie järgmiseks sammuks Austraalia permanent residency poole. Registreerisime end 5. aprilli testile, organiseerisime lapsele hoidja, sest selle tegemisele kulub rohkem kui pool päeva. Hoolimata sellest, et meie eelkäijad jagasid meiega lahkelt õppe- ja testiks ettevalmistamise materjale, ei jõudnud me neid isegi korralikult läbi lehitseda. Et kui oleks näiteks kirjutamist kasvõi korra läbi teinud, usun, et oleksime selles paremad punktid saanud. Harjutamine pidi meistriks tegema. 

Teadmine, et mina pean 9-st punktist pooled saama ja Andres 5 punkti 9-st, tegi meid veidi mugavaks ja laisaks. Mõtlesime, et vaatame palju meie loomulik ja ettevalmistamata inglise keele tase on. Teiseks ütlesid paljud testi teinud inimesed, et need PR jaoks vajalikud punktid saad enamvähem juba siis, kui oskad oma nime õigesti kirjutada. Või ütled eksamineerijale hello ja how are you. Päris nii see siiski pole, aga selle elementaarse taseme punktid saab üsna kergelt. Mulle ei mahu pähe, miks meilt nii vähe nõutakse, aga vist sellepärast, et olime varasemalt Austraalias Skilled viisaga elanud ja töötanud. Loogiline, et kui mõni Austraalia firma sind omal ajal sponsoreerida otsustas, siis valdad keelt neile vajalikul tasemel. 

Testi päeval ärkasime kell 3 öösel. Daniel otsustas, et nüüd on vaja erinevaid häälikuid harjutada ja mängida ning voodivõrede vahele jalgu ja käsi toppida. Üritasime, mis me üritasime, aga ta ei jäänud enam magama. Meie ka. Kella 9-ks, kui keeletest algas, olin kerges lõunauinaku meeleolus. Andres oli teises hoones, testieelset meeleolu täpselt ei näinud, kuid nagu hiljem selgus, siis temagi püsis üleval vaid kange kohvi abil. 

Inglise keele testi hoonesse saabumisel küsisin järjekorras seisvatelt inimestelt, et tegemist on õige koha ja sündmusega ja kas juba lastakse ruumidesse. Kolmene punt asiaate vaatasid mind hämminguga selle peale, niimoodi nagu räägiksin teise galaktika keelt.

Andres samal ajal oli ära arvutanud, mis summasid teenib IELTS testi korralduskommitee - üks laupäevane test ja see on väärt ligemale 100 000 Austraalia dollarit (me maksime selle eest $330 näkku). 

Test iseenesest on väga rangelt reglementeeritud ja ma ei teagi täpselt, kas eelnevad võltsimised, petmised, spikerdamised ja identiteedi "vargused" on selle ranguse põhjustanud, et iga jumala pisiasi on väga kindlalt paigas või on selle taga midagi muud? Igatahes, vahepeal täitsa häiris ja röövis tähelepanu, et orgkommitee tädike tuli suvalisel hetkel keset testi minu laua juurde (ja ka teiste testitegijate) ja kontrollis passi. Reeglid on muidugi reeglid ja nende vastu eksida ei tohi. 

Jumal tänatud, et ma seda testi enam kunagi tegema ei pea! Kohe pärast testi olin üsna enesekindel ja arvasin, et läks hästi. Mida aeg edasi, seda rohkem kruvis pinge üles. Nädal aega pärast testi mõtlesin juba, et äkki peaks end igaks juhuks järgmisele testile registreerima - sest issand jumal ma ei või, ma ju kukun sellest läbi! Mõtlesin ja mõtlesin, ütleme ausalt, et keesin enda mahlas tõsiselt üle, arvasin, et minu kirjutatud lühiessee teemal "Kas sport lahutab või ühendab inimesi/kultuure?" pole isegi miinimumpunkte väärt. See oli tõesti väga mõttetu ja pealiskaudne kirjutis, argumendid olid nõrgad ja kirjutis ei jõudnud mingi põhjapaneva järelduseni. 

Sellegipoolest kujunes erinevate moodulite keskmiseks 7,5 ja Andresel 8. Meie mõlema Achilleuse kannaks oli justnimelt inglise keeles kirjutamine - mõlemad saime 6,5 punkti 9-st. Kõrgeimad punktid sain kuulamises (8,5) ja Andres lugemises (8,5). Kõik ülejäänud osad jäid 6,5 ja 8,5 vahele. 

Immigratsiooniamet peaks meie inglise keele punktidega üsna rahule jääma. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...