Otse põhisisu juurde

Kuidas saada Austraalia alaliseks elanikuks? Samm # 4

Inglise keele test (IELTS) oli meie järgmiseks sammuks Austraalia permanent residency poole. Registreerisime end 5. aprilli testile, organiseerisime lapsele hoidja, sest selle tegemisele kulub rohkem kui pool päeva. Hoolimata sellest, et meie eelkäijad jagasid meiega lahkelt õppe- ja testiks ettevalmistamise materjale, ei jõudnud me neid isegi korralikult läbi lehitseda. Et kui oleks näiteks kirjutamist kasvõi korra läbi teinud, usun, et oleksime selles paremad punktid saanud. Harjutamine pidi meistriks tegema. 

Teadmine, et mina pean 9-st punktist pooled saama ja Andres 5 punkti 9-st, tegi meid veidi mugavaks ja laisaks. Mõtlesime, et vaatame palju meie loomulik ja ettevalmistamata inglise keele tase on. Teiseks ütlesid paljud testi teinud inimesed, et need PR jaoks vajalikud punktid saad enamvähem juba siis, kui oskad oma nime õigesti kirjutada. Või ütled eksamineerijale hello ja how are you. Päris nii see siiski pole, aga selle elementaarse taseme punktid saab üsna kergelt. Mulle ei mahu pähe, miks meilt nii vähe nõutakse, aga vist sellepärast, et olime varasemalt Austraalias Skilled viisaga elanud ja töötanud. Loogiline, et kui mõni Austraalia firma sind omal ajal sponsoreerida otsustas, siis valdad keelt neile vajalikul tasemel. 

Testi päeval ärkasime kell 3 öösel. Daniel otsustas, et nüüd on vaja erinevaid häälikuid harjutada ja mängida ning voodivõrede vahele jalgu ja käsi toppida. Üritasime, mis me üritasime, aga ta ei jäänud enam magama. Meie ka. Kella 9-ks, kui keeletest algas, olin kerges lõunauinaku meeleolus. Andres oli teises hoones, testieelset meeleolu täpselt ei näinud, kuid nagu hiljem selgus, siis temagi püsis üleval vaid kange kohvi abil. 

Inglise keele testi hoonesse saabumisel küsisin järjekorras seisvatelt inimestelt, et tegemist on õige koha ja sündmusega ja kas juba lastakse ruumidesse. Kolmene punt asiaate vaatasid mind hämminguga selle peale, niimoodi nagu räägiksin teise galaktika keelt.

Andres samal ajal oli ära arvutanud, mis summasid teenib IELTS testi korralduskommitee - üks laupäevane test ja see on väärt ligemale 100 000 Austraalia dollarit (me maksime selle eest $330 näkku). 

Test iseenesest on väga rangelt reglementeeritud ja ma ei teagi täpselt, kas eelnevad võltsimised, petmised, spikerdamised ja identiteedi "vargused" on selle ranguse põhjustanud, et iga jumala pisiasi on väga kindlalt paigas või on selle taga midagi muud? Igatahes, vahepeal täitsa häiris ja röövis tähelepanu, et orgkommitee tädike tuli suvalisel hetkel keset testi minu laua juurde (ja ka teiste testitegijate) ja kontrollis passi. Reeglid on muidugi reeglid ja nende vastu eksida ei tohi. 

Jumal tänatud, et ma seda testi enam kunagi tegema ei pea! Kohe pärast testi olin üsna enesekindel ja arvasin, et läks hästi. Mida aeg edasi, seda rohkem kruvis pinge üles. Nädal aega pärast testi mõtlesin juba, et äkki peaks end igaks juhuks järgmisele testile registreerima - sest issand jumal ma ei või, ma ju kukun sellest läbi! Mõtlesin ja mõtlesin, ütleme ausalt, et keesin enda mahlas tõsiselt üle, arvasin, et minu kirjutatud lühiessee teemal "Kas sport lahutab või ühendab inimesi/kultuure?" pole isegi miinimumpunkte väärt. See oli tõesti väga mõttetu ja pealiskaudne kirjutis, argumendid olid nõrgad ja kirjutis ei jõudnud mingi põhjapaneva järelduseni. 

Sellegipoolest kujunes erinevate moodulite keskmiseks 7,5 ja Andresel 8. Meie mõlema Achilleuse kannaks oli justnimelt inglise keeles kirjutamine - mõlemad saime 6,5 punkti 9-st. Kõrgeimad punktid sain kuulamises (8,5) ja Andres lugemises (8,5). Kõik ülejäänud osad jäid 6,5 ja 8,5 vahele. 

Immigratsiooniamet peaks meie inglise keele punktidega üsna rahule jääma. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust