Otse põhisisu juurde

Ukraina kriis on Vene impeeriumi proovieksam?

Paar nädalat tagasi, kui me Skypes sõpradega Euroopa praegust julgeoleku olukorda analüüsisime ja sel teemal arutlesime, käisime Andresega välja üsna egoistliku ning ratsionaalse seisukoha, et kui Euroopas peaks lähiajal sõjaks minema (Ukraina pinnal), siis me kindlasti sinna ei reisiks ja hoolitseksime kiirkorras perekonna väljarände eest. Ajalugu on näidanud mitmeid kordi, et punase Vene karuga on mõttetu jõudu katsuda, nii aatelised ja patriootilised me aga pole, et oma elu monumendile graveeritud au ja uhkuse eest ohverdaksime. Mille peale muidugi hakkasid meie patriootiliselt meelestatud veidi napsused sõbrad meid maha tegema ja end suurejooneliselt õigustama, et tänu nendetaolistele Eesti riik olemas ongi. Eks nii vist ole ja ei vaidle sugugi vastu. 

Oleme Ukraina kriisil pingsalt silma peal hoidnud ja jälginud sündmuste käiku. Eile oli ühe välispoliitilise saate Dateline suur osa järjekordselt Ukraina kriisile pühendatud. Austraalia reporterid uurisid, mis toimub Ida-Ukrainas ja intervjueerisid lihtinimesi erinevatest linnadest.  Selge on asjaolu, et inimesed on segaduses ja meedias käib kohutav propaganda. Perekonnad on eriarvamusel: pereisa väidab, et Ukraina peab oma ühtsuse säilitama, samal ajal kui pere naissugu leiab, et Ida-Ukraina peaks Venemaa küljes asuma. Sest venelased teavad, mis suunas nad lähevad ja riik areneb jõudsalt ning kiiresti. Selle argumendi peale pidin pikali kukkuma. MIS AJAST VENEMAA ARENEB? Mis suunas? Issand jumal! Mul on mitmeid Venemaal elavaid sugulasi, kes müüksid oma kopsud ja maksad, peaasi et saaks sealt kuidagi minema. Lood on väga kurvad ja meeleheitlikud. Ja kui Ukrainale antakse valida, kas olla lääne-või idameelne, siis mõned ohmud valiksid hea meelega ja vabatahtlikult regressiivse teekonna. 

See, mida räägivad poliitikud, on nagunii moonutatud reaalsus. Putin on planeedi hirmuäratavaim ja vaimuhaigeim arlekiin. Mida aga mõtleb keskmine venelane? Tõe leidmise nimel otsustasin lehitseda mõningaid "usaldusväärsemaid" ja Kremli karvasest käpast veidike kaugemal olevaid väljaandeid. Keskmine venelane ju nii ei mõtle, keskmine venelane pole sõjakalt ja argessiivselt meelestatud, otsisin ma õigustusi, vene-eesti-soome-ukraina veri minu soontes pulbitsemas ja kuklas tukslemas väljend "Pебята, давайте жить дружно!" (Let's live in friendship, guys). 

"Keskmise venelase" arvamus osutus aga nii meeletult peadpõrutavaks, et otsustasin järgmisel korral Vene meediat lugedes kiivrit kanda. Tegelikult ka mõtled nii? Mis su aadress on - ma saadaks sulle korraliku nööri! Leidsin mitmeid lugejate arvamusi sellest, kuidas Venemaa on mõeldud impeeriumiks. See on Venemaa saatus, Jumala poolt väljavalitud riik peab maailma juhtima ja Ukraina kriis on justkui proovieksam, kas Venemaa saab impeeriumina hakkama. Appi! See kõik kõlab liiga utoopiliselt. 

Muidugi mõista ei saa mainimata jätta Vene uudislood, et Ukraina alustas sõda ja et ukrainlased on fašistid. Mulle tundub, et mõistet fašism on selle kriisi valguses väärkasutatud. Siinkohal sobiks öelda: kes teisele nime annab, see ise seda kannab. Lugedes nende moonutatud uudislugude kommentaare pidin aga veelgi sügavalt pettuma, sest inimesed õigustasid Venemaa valitsuse tegevusi ning kiitsid takka. Et Ukraina on Venemaal aastasadu huid imenud, imeb praegu ja jääb ka tulevikus imema. Täiesti KO-HU-TAV. 


Ma kaldun arvama, et sa pead peast ikka täitsa soe ja nikastunud olema, kui tänapäeva sõjatehnoloogia ja tuumapommide ajastul sõjavaenu õhutad ning sõda alustada tahaksid. Okei, võib-olla tõesti suudad järjekordse uue territooriumi vallutada, aga kas sa suudad seda hallata ja arendada? Mis on selle vallutamise eesmärk? Loogiline oleks, et oma rahvast hooliva riigijuhina tahad, et kogu riigi ala oleks võimalikult homogeenne. 

Aga katsu sa venelasega konstruktiivselt juttu rääkida ja teemadel vaielda, tõeni jõuda. Kõike võetakse jube isiklikult. Ma mäletan, aasta oli vist 2000 või midagi. Minu tädi abikaasa,  kes on päritolult keevavereline tatarlane, oli kogu perega meil Kagu-Eestis külas ja õhtusöögi ajal laua taga tuli jutuks Tšetšeenia sõda ja seal toimunud sündmused. Mina ütlesin oma seisukoha välja, et pole ilus Tšetšeenia rahvast tappa ja eks Venemaa jaoks on kant strateegiliselt oluline, millest ei saa ja tohi ilma jääda. Kui läheb üks, hakkavad teised ka suveräänsust ihaldama. 

Selle peale minu tädi mees läks püha viha täis ja läks nii isiklikuks, et hakkas minu väljanägemise pihta "komplimente" tegema. Ütles, et kui oleks Stalini ajastu, siis minutaoline korrektsete vaadetega inimene oleks kommunistliku partei sekretär, kes trükiks paberile inimeste surmanuhtluste raporteid. Midagi suuremat ma vastu ei öelnud, istusin ja mõtlesin, et sellise lolliga pole mõtet rääkida. Las ta ajab oma jura edasi, jahtub ehk maha. Aga ei! Järgmisel päeval oli mees endiselt minu arvamuseavalduse pärast vihane ja ütles, et tema minuga enam samas seltskonnas viibida ei soovi. Tema ei taha isegi Eestis olla, sest ka mina (oma teistsuguse arvamusega) asun Eesti pinnal. Järgmine kord kui sulle külla tuleme, siis tuleme relvade ja tankidega, hirmutas ta. Ma mõtlesin küll korraks giljotiini soovitada, kuid hoidsin end õnneks tagasi. Mis sa sellise lolliga peale hakkad? 

Nojaa, aga minu tädi mehe taolisi tüüpe on ju veel! Tuhandeid, kui mitte miljoneid. Kui me Venemaal ringi reisisime, aastal 2008, juhtusin kokku erinevate tegelastega, kes isegi ei tahtnud kuulda sinu arvamust ja rääkimata veel sellest, et neil oleks kasvõi gramm empaatiavõimet mõistmaks et ka sinu nägemuses võib terake tõtt olla. 

On ainult üks ja ainuõige tõde. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust