Eesti asjad, millest Austraalias elades puudust tunneme

Kas pole imelik, et pole kaks aastat Eestis käinud ja kui siia tuled, siis jääb selline tunne nagu polekski kunagi ära olnud? Inimesed ei vanane, suhted püsivad ikka lähedastena, kohad hüppeliselt ei muutu, eluolu jääb suures plaanis samaks, vaid uusi inimesi sünnib pidevalt sõpruskonda juurde, keda Eestisse reisimisel peab üle vaatama. Arvasin, et saan Eestis tohutu kultuurišoki, aga tegelikult on kõik asjad ja inimesed endised. Me kuidagi sobime sellesse keskkonda. 

Alles mõni päev tagasi otsisin Rimi poes suluguni juustu taga ning mõtlesin end segaseks, kus see olla võiks. Küsisin Andrese käest, et mis sa arvad, kus kohas see juust olla võiks? Eemal tegutsenud poemüüja kuulis meie arutelu ja tuli meie juurde küsimusega, kas ta saab meid sellega aidata. Aitaski. 

Üks asi mõlgub küll meelel, et kuidas Eesti inimesed oma keskmiste palkadega hakkama saavad. Hinnad on päris krõbedad. Ma julgen isegi väita, et paljud toidukaupade hinnad on samad, mis Austraaliaski. Bensiin on siin muidugi Austraalia keskmisest hinnast kallim. 

Eesti keelt kuuleb kõikjal: poes, baaris, ühistranspordis. Imelik on seda tõdeda, et meie salakeelest saab terve riik aru. Väga harjumatu ja kui olen pidanud mõne teenindajaga vestlema, on aeg-ajalt ikka mõned inglisekeelsed väljendid läbi tunginud nagu näiteks yes please. Ma loodan, et pole kellelegi tõusiku muljet jätnud - et noh, eesti keeles ei sobi rääkida jne. Samas Eesti noorte keel koosneb pea poole jagu inglisekeelsetest sõnadest ning väljenditest. 

Ja need valged ööd! Ei lähegi päris pimedaks. Valged ööd võiksid kuuluda maailma imede nimekirja. Nii kihvt nähtus! Esimestel päevadel olime veelgi rohkem põhjas, Lohja kandis Soomes ja seal oli kell 11 õhtul nii valge, et pidime akendele ribisid, kardinaid, tekke ja muid katteid ette panema, et mingisugunegi õhtu/öö tunne saabuks ning tudule saaks minna. 

Põhjamaine jahedavõitu mentaliteet peegeldub igas elusfääris. Näiteks kui lendasime Finnairiga Singapurist Helsingisse ning blondipealiste stjuardesside abi/teenust vajasime ning osutatud teenuse eest abipakkujaid tänasime, siis maksimaalne emotsioon, mida nende näolt leidsime oli nii imeliselt tagasihoidlik õhkõrn naeratus...et selle naeratusega tegid teenindajad raudselt Mona Lisale silmad ette. Suur kontrast: võrreldes jutuka ning paljunaeratava Austraaliaga on põhjamaine minimalistlik suhtlusmaneer ikka väga tagasihoidlik. 

Oi, siinse kandi rammus söök! Mul oli meelest läinud, kui palju eestlased liha ja muid lihavariante sisse söövad. Meeletu. Eriti veel jaanipäeva paiku, kerkis üles küsimus kas mõni siga selle aja paiku üldse ellu jääb või kõik pistetakse vardasse? Oleme Eestis üle nädala aja olnud ja vöökohas on sääne tunne justkui oleks 10 pluss kilo juures. Austraalias sööme tunduvalt rohkem värskeid ja praktiliselt töötlemata sööke: puuvilju ja juurvilju, liigume iga jumala päev ja leiba sööme väga palju vähem, kui seda siin süüakse. Leib on Eestis kohustuslik element nii supi kui ka prae juures, aga toimib suurepäraselt ka tavalise vahepala rollis või oote asemel. Uhh. 

Kliima. Ma tahaks tuhandes erinevas keeles vanduda, aga siis tulevad meelde reisieelsed mõtisklused sellest, et jah, tõenäoliselt sajab jaanipäeval traditsioonilist jäist horisontaalvihma ning Perthi talv on Eesti suvest ikka soojem. Viimasel ajal on minu prohvetlikud mõtelused realiseerunud. Raadiost kuuldavad laulud "Kui on suveaeg, päike meelitab meid" kõlab hetkemeeleolus tõelise parastamise ning sarkasmina. Juunikuus hoopis lumi on maas ja ostsime Danielile korralikud villased sokid. Oleme talvemütsi otsingutel. Me samas ei ole nii väga pettunud, oleksime hoopis üllatunud, kui siin kuum oleks. Eks troopilise kuumuse otsinguil reisimegi mujale, siia tulemisel on muud pühad eesmärgid ja ilmateema enam sügavalt korda ei lähe. 

Ma unustasin vahepeal ära, kui lopsakas loodus võib parasvöötmes olla ja ongi. Puud ja metsa alustaimestik ning üldse kõik rohelised elukad peavad tegema meeletu kasvuspurdi, et pärast talve taas ellu ärgata ja endale keha kasvatada. Taimestik on tõesti väga rikkalik ning sitke, eriti kui seda Lääne-Austraalia omaga võrrelda. Ja see metsalõhn! Kui saaks, paneks purki ja hakkaks metsalõhna tööd rabavatele metsakaugetele välismaalastele lõõgastusvahendina müüma! 

Perekond ja sõbrad on põhilised põhjused, miks Eestisse kolimist üldse arutlenud oleme. Sest selliseid inimesi, kellega jutt ja nali, nutt ja hala klapiks, ei ole väga lihtne leida. Vahetu siiras suhtlus ja mustakarvaline huumor sobib mulle nii hästi! Ei ole mingeid pealesurutud viisakusest suhtlemist või pingutatud sõprussuhteid. Need inimesed, kes sind näha ja katsuda tahavad, ja on selle lahusolemise aja üle elanud, nendega lähebki jutt edasi sealt, kust viimati pooleli jäi. Ustavad sõbrad ja sinust alati hooliv pere on tõeline väärtus. 

Mõni päev tagasi sõitsin esimest korda uue rongiga. Superluks! Nagu oleks kuskil Lääne-Euroopas olnud. Kahetunnine rongisõit Tallinna läks kui linnutiivul. Kiisumiisu häälel öeldud peatused ja reisijate info oli natuke veider ja harjumatu, aga see on tõesti väheoluline...sest rongid on uued ja teenus kvaliteetne. 

Saun on tõeline paralleereaalsus. Ma ei saa aru, kuidas me selleta Austraalias hakkama saame, sest just saunas räägitakse asjadest nagu nad on ja ollakse nii vaimselt kui ka füüsiliselt avameelsemad, lõõgastunud. Pole midagi paremat, kui kuumas saunas läbihigistatud keha puhtaks pesemine ja pärast karastusjoogi tarvitamist asemele asetamine. Ma olen nüüd pea iga päev saunatanud ja tunnen end 10 aastat nooremana. Vana nahk koorus ussinaha kombel juba esimesel korral. 

Kultuuri on palju: olgu need teatrietendused, muusika esitamised või üle Eesti laiali olevad ehitised. Ainuüksi Andrese kandis on mitu vana mõisa, mis ehitati umbes siis, kui Kolumbus Ameerika avastas. Paneb mõtlema. Praktiliselt igal suvalisel talul on pikem ja kirevam ajalugu, kui näiteks Perthi kesklinnal.