Otse põhisisu juurde

Eestlased Austraalias: pigem orjatööl või ikkagi paradiisis?

Vaatasin hommiku kohvi kõrvale ära TV3 dokumentaali "Eestlased Austraalias: orjatööl ja paradiisis". Tõepoolest, nagu on juba mitmed siin elavad ja seda saadet näinud eestlased kommenteerinud, et võrreldes eelmise üllitisega on tegemist väga tasakaalustatud ja neutraalse projektiga. Häiris natuke, et Austraalia eestlased nii palju inglisekeelseid väljendeid ja sõnu kasutavad (mis on eesti keeles täitsa olemas!), aga see on puhtalt minu enda isiklik draama ja kiiks, et mind ajab kirglikult keema, kui inimesed ei oska ja ei viitsi korrektselt rääkida ning kirjutada. Valesti/halvasti, lohakalt kirjutamine on minu jaoks absoluutselt andestamatu surmapatt, sest kui sa kirjutad, siis on sul rohkem aega asju läbi mõelda, mida ja kuidas sa seda teed. 

Näed, unustasin end jälle ära! Kui nüüd selle dokumentaalse saate juurde tagasi tulla, siis mul on paar mõtet, mis kogu vaatamise ajal peas keerlesid. Kõigepealt, ma ei salli labaseid üldistusi. Neid oli ikka liiga palju. Kus on teie faktid ja argumendid, inimesed? Ma ei saa aru, kas mõnedel inimestel loogika üldse ei tööta? Loogiline, et Austraalia majandus on osa globaalsest majandusest. Tule jah siia arbuuse korjama ning saad rikkaks. Kuid kuna globaalsel majandusel pole juba teab, kui kaua asjad suurejooneliselt mäkke läinud, siis on väga loogiline, et need asjaolud on ka Austraalia majanduse üldist käekäiku mõjutanud. Miks võtta eelduseks, et Austraalia ongi mingi imedemaa - lõppematute šokolaadimägede ja piimajõgedega? Ei ole ju. 

Saate pealkiri on väga eksitav ja labane - need kaks valikut. Must või valge. Surm või elu. Sest tegelikult on Austraalia minu nägemuse ja kogemuse kohaselt hoopis täiesti tavaline heaoluriik, kus tuleb kõvasti vaeva näha, pingutada, end tõestada, et kusagile jõuda. 

Farmides orjavatest noortest on muidugi väga kahju. Ikkagi valged inimesed! Minu jaoks on selles süüdi kõigile teada tuntud liberalism-kapitalismi kaksikvennad. Nõudlus ja pakkumine paneb asjad paika ja miks keegi peaks sind eriliselt kohtlema, kui oled kahvanäoline töötaja, kes ei suuda teiste nobenäpuliste töötajatega samas tempos püsida? Saates oli seda farmi-vingu jälle liiga ohtralt. Seda farmitööorjust oleks saanud tasakaalustada näiteks mõne linna kõrghoones töötamise näitega. Siin on küll neid eestlasi, kes riietatult ülikonda lille liigutamise ees kõva raha teenivad. 

Muidu, kui nüüd üleüldise haaravuse ning huvitavuse kohapealt kommenteerida, siis asi hakkas mingil hetkel venima ja samad väljaöeldud avaldused korduma. Sel korral välditi küll igasugu kriminaalset, madalalaubalist ja naeruväärset kontingenti...Kuigi kui saate reporter endale "Eestlased Austraalias" Facebooki grupis intervjueeritavaid otsis (küsimusega kes tahaks TV-ga rääkida?), mõtlesin, et oi küll tuleb sinna saatesse üks kirju rahvas ja peamiselt ikka need, kes on edevad ja lollid. Aga õnneks olid pea kõik väga mõistlikud ja ladusa jutuga inimesed. 

Kui nüüd minna selle juurde, mis on Austraalia meie, Saarte, jaoks - kas paradiis või orjapõlv, siis vaadates tagasi meie mitmeaastasesse seiklusesse selle mandri erinevates osades, võin kahtluseta kinnitada, et kui on vaid kaks valikut - kas paradiis või põrgu, siis pigem paradiis. On küll olnud neid raskete ja (austraallaste meelest) vähetasustatud tööde perioode, aga Austraalias pikemalt elades, visa ja püüdlik olles, on sul alati võimalus oma sissetuleku ning sotsiaalstaatuse "kastist" välja rabeleda. Kui nüüd päris aus olla, siis ühtegi orjuse momenti polegi olnud! Oleme hoolikalt valinud, kuhu, kuidas ja mis tingimustel tööle asume, alati on mingi rahavaru olnud ning seetõttu pole sattunud sundolukorda - kus ei saa tööd valida, vaid pead esimese ettejuhtuvaga nõustuma. Kahjuks on aga paljud töö- ja puhkeviisaga Austraaliasse tulnud noored just sellises situatsioonis: sa pead end liigutama, ja kiiresti, elu eest, et järgmise nädala üüriraha välja teenida. 

Raha teema. Oh, need suured numbrid, mis saates inimeste kõrval välkusid! Ikka tahaks ju teise inimese rahakotti piiluda... Nii kui Eesti sõbrad veidi purju jäävad, siis küsitakse julgemalt, et ütle nüüd palju sa seal Austraalias siis teenid. Palju peame sulle maksma, et sa Eestisse tuleksid! Eestis elavate inimesteni jõuab sõnum justkui raha ongi peamine põhjus, miks eestlased Austraaliasse lähevad ja sinna elama jäävad. EI OLE! Üldse ei ole. 

Viimasel ajal, eriti siis kui kodune kliima kipub pingeliseks minema ja väsimus varjutab ratsionaalse mõtlemise, oleme mõelnud, et mida me siin teeme ja kellele me seda teeme? Kas tõesti kaalub hea ja mugav Austraalia elu üle Eesti sugulaste, pere ja sõprade keskel elamise? Mis keelt räägivad meie lapsed, kui nad suureks kasvavad? Kas tõesti kohtume oma peredega vaid iga kahe aasta tagant paariks nädalaks? Kus koolis lapsed õpivad?

Ja siis mõtled selle peale, millest kõigest jääksime meie ja lapsed ilma, kui me Eestisse koliksime. SEE elukvaliteet. Aastaringselt hea ilm. Abivalmid võhivõõrad. Erinevast rahvusest ja kultuurist sõbrad. Reisisihtkohad, kuhu saaksime (keskmist Austraalia palkade teenides) aastas kasvõi mitu korda reisida. Multikultuurne ja kättesaadav köök. Odavad ja head veinid. Kõike salliv ühiskond. Stressivähene töökeskkond. Kindlustatud pensionipõlv ja kopsakad säästud. LOODUS. Lapsed kasvavad üles avatud ja sõbralikus keskkonnas ja on seetõttu ise ise avatud ning sõbralikud. 

Nimekiri on lõpmatult pikk. 

Siiani on kaalukauss Austraalia poolel. Aga iial ei tea, kuidas võivad maitsed ja tunded ajaga muutuda. Vanemaks saades kipuvad eelistused muutuma...Kes ütles, et pole võimalik samaaegselt Austraalias ja Eestis elada. Tõestame?

Ma loodan, et kaks kuud Eestis olemist ning Eesti rütmis elu elamist muudavad minu arvamust tagasi kolimise osas. Et pärast seda tahaks veelgi tugevamalt Eestisse elama asuda. Et Eestis olemine kinnitab fakti, et ükskord peame selle pulli ära tegema! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…