Otse põhisisu juurde

Lendamine beebiga Austraaliast Aasiasse, Aasiast Euroopasse

Enne pikka Austraalia-Aasia-Euroopa lendu pea 8-kuuse beebiga ei osanud ma endale isegi ette kujutada, mis meid sel teekonnal ees ootab. Mõtlesin küll, et taoline ettevõtmine võib raskeks kujuneda, sest lendamine on juba täiskasvanulegi niivõrd stressi-ja väsimustekitav, mida veel rääkida tuttuuest inimesest, kelle senised sõidud on piirdunud enamjaolt mõõdukate vahepeatuste ning puhkusepausidega rohkete autosõitudega.

Väljalennu päeval magas beebi Daniel rahutut und - ärkas kell 3 öösel üles, teadmata seda, et kogu pere peab nagunii kell 4:30 ärkama, et kuueks lennujaamas olla. Selle aja peale, kui me lennujaama sõitma hakkasime, oli poiss juba pikalt üleval olnud ning hakkas oma väsimuse- ja unevingu välja laskma. Õnneks sel hetkel me ei teadnud veel, et 12 tunni pärast läheb olukord palju dramaatilisemaks, muidu oleksime oma reisi ära jätnud. Lend Perthist Singapuri kestis üle viie tunni ning meie õnneks oli lennuk pooltühi. Minu ning Andrese vahele jäi vaba iste, kus me Danieli koibi sirutasime, temaga mängisime ning tal suure inimese kombel turvavöödega kinnitatult istuda lasime. See oli hea!


Kuigi tund aega enne kohalejõudmist hakkas Daniel kriiskama, nii väsimusest kui ka samast olukorrast tüdinenuna ning tema kussutamine, temaga lennuki peal kõndimine, silmade ereda valguse eest peitmisest, unelaulu mõmisemist ei olnud mingit kasu. Ta oli väsinud ja tüdinenud ning andis meile sellest väga kõva kisaga teada. Eks tol hetkel oli päris piinlik kaasreisijate ees, kuid ehk need inimesed, kellel on lapsed, saavad aru, et tihtipeale on olukord kontrolli alt väljas ning normaalse balansi taastamine pole sinu kätes. Kuigi nägime mõlema palju vaeva, et laps maha rahustada, siis ainuke asi, mis teda päriselt vaigistas, oli lennuki pealt maha astumine ning uude situatsiooni minemine.

Mõtlesime tükk aega, et mida nüüd teha. Esialgselt, olles naiivsed ja rumalad vanemad, planeerisime Austraalia-Aasia lennust väsinud lapsega linna peale minna. Sest omast kogemusest teadsime, et lennujaamas passimine venib kui tatt, kui sinu lennuni on aega ja sul pole mingit põnevat tegevust! Lähme ikka linna peale, vähemalt läheb aeg ruttu, kordasin mina üsna veenvalt ning surusin Andrese pihku linnakaardi. Mõeldud ja kahjuks ka tehtud. Pagas hoiule antud, mugavad teksad jalast ja fliisid õhukeste suveriiete vastu vahetatud, laps pestud ning toidetud, läksime skyrailiga Singapuri kõige populaarsemasse ja rahvarohkemasse ostukeskusesse, sest kasvuhoonekuumuse ning -niiskusega väljas ringi jalutamine tundus veelgi piinarikkamana.


Esimene mõte tagasi lennujaama minna tekkis juba pärast paari peatust. Rong oli paksult higiseid singapurlasi täis, niigi väsinud laps hakkas süüa tahtma – hull kisa ja nutt andis meile sellest teada. Rahustasime, mis me rahustasime, aga olukorda leevendas vaid Austraaliast reisile kaasa võetud püreepakikesed, mida me talle ülerahvastatud Singapuri ühistranspordis sisse andsime. Noh, mõneks ajaks oli õnn ja rahu meie kaaslased, kui beebi Daniel otsustas, et ta tahaks kukkurkotist välja tulla, veidi jalgu sirutada ja mängida. Oli väga raske.

Jõudes sellesse ostukeskusesse tegime ühe väga kiire tiiru, käisime laste hooldamise ruumis, puhkasime seal jalgu ning närvi ja läksime tagasi – lennujaama. Aitab sellest linna peal olemisest! Täielikud tropid ikka, et üldse kuskile ronisime, arutasime meie tagasiteel ja ütlesime, et teistmoodi ju ei õpi, kui vaid oma isiklikust valusast kogemusest.

Jõudsime kell check-ini alguseks tagasi Singapuri lennujaama. Olime rampväsinud ja tüdinenud, mõelda vaid, meie lennuni on veel vähemalt 6 tundi! Selle aja jooksul õppisime Singapuri kõiki WC-sid eriti põhjalikult tundma. Sest väikese lapsega on sul pidevalt miskit asjatada vaja: kord mähkmeid vahetada, siis vanemate ruumist keeduvett võtta, rokaseid riideid vahetada, nohuse nina protseduure teha...ja selle juurde võib lisada ka enda hügieeniga seotud toiminguid.


Singapuri lennujaam on muidugi nagu omaette väga jõukas ning hästi arenenud riigike riigis. Igasugused huvitavad meelt lahutavad installatsioonid, näitused, rohelised aiakesed, uinaku tegemise pimedavõitu oaasikesed, igas kõige suvalisemas WC-s on tahvelarvutid, et hinnata selle konkreetse WC teenindust ning kogemust, käte steriliseerimise vahendid on kõikjal, kuhu silm vaatab. Kui sa oled vähekegi segaduses ning eksinud pilguga, sinu juurde astuvad vormiriietes lennujaamatöötajad, kes aitavad sind ÜKSKÕIK mida sa nende käest ka ei küsiks! Ulmeline. Kõik on viimseni läbi mõeldud ja rohkemgi veel. Ainuke asi, mis veidi häiris või ebamugav oli, et lapseruumid olid mõeldud, kas isa ja lapsele või ema ja lapsele. Ei olnud sellist ühist ruumi, kuhu oleksime tohtinud mõlemad minna, kuigi viimases oma lennu ootamise järgus me sellest enam ei hoolinud ning Andres vantsis minuga kaasa.

Singapuri lennujaamas on võimalik võtta endale lapse käru (ei ole sugugi traditsioonilise käru väljanägemisega) ning sellega sisuliselt lennukisse minna. Me ei viitsinud Austraaliast oma käru kaasa võtta ning laenutasime selle tasuta sõiduriista oma väsinud rüütlile. See oli jällegi mõnus kergendusmoment meie saagas, sest poisile meeldis väga niimoodi ringi sõita ja vaadata, samal ajal peaaegu horisontaalses asendis olles. Mingi hetk jäi ta magama – olles olnud üleval peaaegu 24 tundi (kokku tegi selle aja jooksul umbes 2-3 tundi lühiuinakuid)- kuid ärkas juba tund aega hiljem hullumeelses hüsteerias: kus ta on, kes ta on ja miks ta ikka veel oma pimedas toas soojas voodis pole? Silmad olid pahupidi, võiks isegi öelda, et ta magas, seetõttu ei tulnud tema rahustamisest midagi välja. Ainuke asi, mis teda maha rahustas, oli piim. Mul jooksid korra üle terve keha külmavärinad, sest laps oli tõesti väga ebatemalik ja rahustamatu ning närviline. 


Pikal 11-tunnisel Singapur-Helsinki lennul saime kohad lastega reisivate inimeste sektsiooni ning kohe pärast õhkutõusmist toodi meile seina külge kinnitatav lapsevoodi, kuhu Daniel silmapilkselt unne vajus ning magas õndsalt vähemalt 6-7 tundi. Huvitav on tõdeda, et vahet pole, kui väsinud ta ka poleks või mis kellajal magama poleks läinud, bioloogiline sissetöötanud kell on kõigest üle. 

Pärast seda 30 tundi beebiga teel olemise kogemust, kaalun tõsiselt, et teeme oma reisimistesse väikese pausi ning kuigi mõtlesime juba sel sügisel mõne eksootilise, kuid beebiga turvalise reisisihtkoha valida, siis üle 5-8 tunni ei tahaks enam kunagi beebiga lennukis olla. Kui see just eralennuk pole! Mõtlen hirmuga selle tagasilennu peale, kui pean Andreseta hakkama saama. Selle aja peale on Daniel kindlasti veelgi püsimatum. 

Kui nüüd rääkida inimestest, keda häirivad lastega reisivad ja üldse oma kodust lastega välja astuvad inimesed (kelle hulka ma alles mõni aasta tagasi ise kuulusin), siis mul on nendest täiesti savi. Elu on selline. Võta või jäta. Lapsed ei saa pimedas keldris või kodus teiste eest varjatuna üles kasvama. Ma olen pidanud üsna mitmel lennul teiste inimese norskamist, kõvasi mängivat muusikat, lärmakat käitumist ning liigset tooli allalaskmist taluma. Ometigi pole ma neile öeldnud, et miks te, kombetud matsid, oma pesast välja tulete? Lapsed nutavad, kui neil on valus, ebamugav, kaka on püksis või on nälg. See on laste kommunikeerimise viis ja sinna ei ole midagi teha. Sellest ei saa enne aru, kui ise lapsed saad. Ja kui sul on lapsed, siis sa lihtsalt ei lase end teiste laste nutust häirida, vaid vaatad nutva lapse vanemat kaastundliku ning mõistva pilguga. 

Singapuri The Social Tree juures tehtud pildid:




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust