Otse põhisisu juurde

"The Thorn Birds"/"Ogalinnud"/"Поющие в терновнике"

Lõpuks! Lõpuks sain selle põneva Austraalia novelli lõpuni kuulatud ning soovitan seda ka teistele. Pealkirjaks on "The Thorn Birds" või eesti keeli "Ogalinnud" ning tegemist on ühe tuntuma Austraalia novelliga. Kui ema detsembris külas käis ning me mööda Lääne-Austraalia teid ringi kimasime, ütles ema, et Austraalia ongi selline nagu ta on endale ette kujutanud! Punane tolm, eukalüptid, eksootilised loomad, soolajärved, lõõmav päike... Siis mainis ema, et selline kujutelm sellest kandist tekkis "Поющие в терновнике" raamatut lugedes. Keskkooli ajal olevat antud raamat neil kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud. 
Issand-issand ja ma polegi seda lugenud, mõtlesin mina ja otsustasin esimesel võimalusel "Ogalinnud" kätte võtta. Kahjuks väikese beebiga koos elamisel on lugemine suursuguseks luksuseks, seega tõmbasin endale "Ogalinnud" venekeelses audioraamatu versioonis ning kuulasin telefonist kõrvaklappidega igal vabal hetkel (põhiliselt jalutuskäikude ajal). 
Piltidel minu ema kujutelm Austraaliast: 




Eks mingi hetk oli viimasest kuulamisest nädal aega möödas ning pidin oma mälu veidi värskendama. Aga ei jätnud pooleli! Raamat ise oli väga põnev ning palju äratundmisrõõmu pakkuv - eriti need pikad ning põhjalikud Austraalia looduse ja eluolu kirjeldused. Või kuidas Teise Maailmasõja eel lambapidajad elasid ning igasuguseid huvitavaid nüansse nende igapäevaelust. Näiteks, et karjastel polnud aega lammaste kastreerimisega eraviisiliselt tegeleda ning tihtipeale tõmmati lambapoisil munandid karjase hammastega küljest ära. Oeh. See võis küll võigas olla. Autor maalib väga tõese pildi Austraalia Outbacki elust, kust ei puudu tulekahjud, dekaadipikkused põuad, tööliste nappus ja üleküllus, naabrite vahelised tülid ning muud draamad jne. 

Aga noh, ei saa mainimata jätta fakti, et raamatus kirjeldatakse värvikalt keelatuid suhteid ning vahekordasid - katoliikliku preestri ning noore tüdruku vahelisi. 50 halli varjundi fännidel soovitan aga sellest raamatust kauge kaarega eemale hoida, sest see pole mingi keelatud seksi Piibel. 

Igatahes, raamat on eelmise sajandi Austraalia elu kirjeldav. Moraal ja kombed olid ka väga teistmoodi, peakangelased ei istunud oma iseloomude ja käitumise poolest, aga arvesse peab võtma, et mis tollel ajal oli kombeks ja mis mitte. Kuskilt lugesin, et "Ogalindude" autori sõnul on peakangelanna prototüübiks tema enda lihane ema ning ta vihkas igat pisiasja oma emas ning sisuliselt ka novelli peakangelast. Ma ka ei salli selliseid kannatusi ihaldavaid ja sõnaahtraid naisi ja võin isegi surmkindalt kinnitada, et isegi lõpuks, kus peakangelanna kannatused läksid ERITI suureks, ei tundnud ma talle üldse kaasa. Täiesti ebasümpaatne tuim ja külm inimene. Aga raamat on ise väga lugemisväärne! Need, kes tahavad end Austraalia kirjandusega kurssi viia, võiksid just nimelt "Ogalinnud" raamatuga seda teekonda alustada. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust