Otse põhisisu juurde

"The Thorn Birds"/"Ogalinnud"/"Поющие в терновнике"

Lõpuks! Lõpuks sain selle põneva Austraalia novelli lõpuni kuulatud ning soovitan seda ka teistele. Pealkirjaks on "The Thorn Birds" või eesti keeli "Ogalinnud" ning tegemist on ühe tuntuma Austraalia novelliga. Kui ema detsembris külas käis ning me mööda Lääne-Austraalia teid ringi kimasime, ütles ema, et Austraalia ongi selline nagu ta on endale ette kujutanud! Punane tolm, eukalüptid, eksootilised loomad, soolajärved, lõõmav päike... Siis mainis ema, et selline kujutelm sellest kandist tekkis "Поющие в терновнике" raamatut lugedes. Keskkooli ajal olevat antud raamat neil kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud. 
Issand-issand ja ma polegi seda lugenud, mõtlesin mina ja otsustasin esimesel võimalusel "Ogalinnud" kätte võtta. Kahjuks väikese beebiga koos elamisel on lugemine suursuguseks luksuseks, seega tõmbasin endale "Ogalinnud" venekeelses audioraamatu versioonis ning kuulasin telefonist kõrvaklappidega igal vabal hetkel (põhiliselt jalutuskäikude ajal). 
Piltidel minu ema kujutelm Austraaliast: 




Eks mingi hetk oli viimasest kuulamisest nädal aega möödas ning pidin oma mälu veidi värskendama. Aga ei jätnud pooleli! Raamat ise oli väga põnev ning palju äratundmisrõõmu pakkuv - eriti need pikad ning põhjalikud Austraalia looduse ja eluolu kirjeldused. Või kuidas Teise Maailmasõja eel lambapidajad elasid ning igasuguseid huvitavaid nüansse nende igapäevaelust. Näiteks, et karjastel polnud aega lammaste kastreerimisega eraviisiliselt tegeleda ning tihtipeale tõmmati lambapoisil munandid karjase hammastega küljest ära. Oeh. See võis küll võigas olla. Autor maalib väga tõese pildi Austraalia Outbacki elust, kust ei puudu tulekahjud, dekaadipikkused põuad, tööliste nappus ja üleküllus, naabrite vahelised tülid ning muud draamad jne. 

Aga noh, ei saa mainimata jätta fakti, et raamatus kirjeldatakse värvikalt keelatuid suhteid ning vahekordasid - katoliikliku preestri ning noore tüdruku vahelisi. 50 halli varjundi fännidel soovitan aga sellest raamatust kauge kaarega eemale hoida, sest see pole mingi keelatud seksi Piibel. 

Igatahes, raamat on eelmise sajandi Austraalia elu kirjeldav. Moraal ja kombed olid ka väga teistmoodi, peakangelased ei istunud oma iseloomude ja käitumise poolest, aga arvesse peab võtma, et mis tollel ajal oli kombeks ja mis mitte. Kuskilt lugesin, et "Ogalindude" autori sõnul on peakangelanna prototüübiks tema enda lihane ema ning ta vihkas igat pisiasja oma emas ning sisuliselt ka novelli peakangelast. Ma ka ei salli selliseid kannatusi ihaldavaid ja sõnaahtraid naisi ja võin isegi surmkindalt kinnitada, et isegi lõpuks, kus peakangelanna kannatused läksid ERITI suureks, ei tundnud ma talle üldse kaasa. Täiesti ebasümpaatne tuim ja külm inimene. Aga raamat on ise väga lugemisväärne! Need, kes tahavad end Austraalia kirjandusega kurssi viia, võiksid just nimelt "Ogalinnud" raamatuga seda teekonda alustada. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...