Otse põhisisu juurde

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?  

Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt realiseerida. Kindlasti on sel Austraalia elul oma hind, mille peame maksma. Ei hakka sellest pikemalt rääkima, sest selle peale mõeldes hakkavad suured krokodillipisarad mööda põski alla veerema. See tunne rebib sind kaheks suureks mitte iialgi kokkusaavaks ja -ühenduvaks tükiks! 

Kui sellest elustiili erinevusest mööda vaadata ja sellest hoolimata Eestisse tagasi tulla, siis mis linna, kohta? Mida tegema hakata? Kas Andres suudaks endale piisavalt väljakutsuva töö leida? Raske uskuda. Samal ajal peast halliks minemata ja pidevalt finantsilise poole pärast muretsemata? Raske uskuda. Eriti meie reisikire juures. Ja 40 aasta vanuselt poole vanemana välja nägemata? Ma näen, et Austraalia mehed ja naised on sügavas raugaeas oluliselt kobedamad ja krapsakamad, kui just pensionile jäänud Eesti vanainimesed. Kes me olla tahaksime? Kas vanapaar, kellel on tervist ja vahendeid, et oma vabameelsete sõpradega tantraseksi laagrites käia või need, kellel on tervist külapoodi jalgrattaga sõitmise jagu ja pensioni jagub vaid parim enne möödas asjade soetamiseks? Eriti arvesse võttes asjaolusid, et ükskord kui me pensionile jääme, siis riiklikke pensione suure tõenäosusega üldse enam ei eksisteeri...

Võib-olla me olemegi kromosoomdefektiga eestlased? Valged varesed, mustad lambad? Egoistid, kellele lähevad ainult enda väärtused korda? Tänu meietaolistele kaoksid riigid, ühiskonnad, rahvused...Inimesed elaksid The Beach taolistes kommuunides? Ma pean tunnistama, et olen juba pikemat aega defineerinud enda olemasolu mikroväärtuste abil, elu eesmärgiks on saanud: olla hea ja mänguhimuline perenaine oma lemmikutele, ustav ja seiklushimuline abikaasa, pühendunud ja palju koos asju tegev lapsevanem. Alles palju-palju hiljem tulevad aatelised altruistlikud kõikidele kasulikud ühiskondlikud väärtused. Kui sa enda peale ei mõtle, ei tee seda keegi teine sinu eest. Mitte et mul need asjad alati hästi välja tuleksid või ma pereelus perfektne oleksin. Ehk siis, kuidas saad sa olla riigile kasulik, kui su enda kodus valitseb kaos ja oled pereeluliselt õnnetu inimene? Selliseid inimesi on päris palju. Karjääri teed sajaga, annad endast kõik ja tihti teiste heaks, aga valentinipäeval pole kedagi suudelda. 

Ja kui isegi tuleks Eestisse tagasi, kas Austraaliaga jätaks igaveseks hüvasti? Ma ei suudaks. Andres ka ei suudaks, ma tean teda. Ta on kohati väga saavutamishimuline. Minu meelest on ta erialaselt liiga võimekas, et Eestisse tagasi tulla ja näiteks mõnda Eesti-Soome vahelist transporti korraldama hakata. 

Kuidagi peab ju ometi võimalik olema elu kahe riigi ja mandri vahel jagada. Aga mis elu see oleks? Maa ja taeva vahel, lennufirmade miilisüsteemiga boonuspunkte teenides? Lapsed ja koerad ja kassid vajavad stabiilsust, kodu, ja isegi väsid nii füüsiliselt kui emotsionaalselt pidevalt lennus ja külas olles. Vaevalt saab end kahe riigi vahel jagada ja kui isegi saab, on see väga kurnav ja tühjaks tõmbav. 

Arvestama peab asjaoluga, et meie sõprade ja pere elu pole meie siinoleku ajal päris igapäevane ja rutiinne. Oleme harvad eksootilised külalised, kelle jaoks võetakse aega ja kellele pühendatakse tähelepanu, sõidetakse pikad maad maha, et meid üle katsuda, plaanitakse oma puhkus meie külaskäigu ajaks, aga Eesti tegelikkus on ikka nii, et inimesed elavad samas linnas, vaata et isegi samas linnaosas, kuid kokku saadakse haruharva ja vaid väga olulisel põhjusel või kui teise näojooned hakkavad tõesti juba vaikselt ununema...

Kuhu kolida, kui Perthi miljonilinnast Eestisse tagasi tulla? Mulle väga sobivad Austraalia linnad. Need on piisavalt rohelised ja hästi arenenud infrastruktuuriga, inimesed elavad eramajades ja sa ei tunne end üldse kui suurlinnas, Lasnamäe/Annelinna taolised korterelamud on üldjuhul mõeldud mingisugustki peavarju otsivatele ja immigratsiooniameti otsust ootavatele paadipõgenikele. Tallinnas elades oleksime mõlemad perest kaugel, Tartu on liiga vaikne ja rahulik linnake, kus võib küll ülikooliaegset tudengielu elada, kuid kus meietaolistel rahututel tegelastel hakkaks pärast paari kuud väga igav. Maal elamine oleks ju ka üks alternatiiv - mõnus ja looduslähedane, kuid kuna olen ise pool oma elust maal elanud ja kaevust vett toonud/joonud, isegi hetkel, kui käsil rahulik lapse kasvatamise periood, ei kujuta end ette metsade, aasade vahele elama. 

Vaadates Eesti hinnataset peab sul olema tugevalt üle keskmine sissetulek, sest alla keskmisega loed kuu lõpus sente. Võlgu ei tahaks ka elada, sest just esmamulje järgi tundub, et väga suur osa Eesti elanikest elab üle oma võimete, rahmeldades elu eest, et oma hiigelsuured laenud tagasi maksta. Inimesed muidugi avameelselt sellest ei räägi, isegi purjus peaga, kui palju nad pangale võlgu on. Aga vaadates neid kalleid brände, mida eestlased kanda ja osta armastavad, millega ringi sõidetakse ja mis töökohal ollakse, suudad oma lihtinimese loogikaga paika panna, et selliste asjade jaoks sellisest tavalisemõõtu palgast kindlasti ei jagu. Eestis olles jääb see brändikultus täiega silma, iga suvaline väikese alevi tüdruk on selgelt  oma reaalsest maksejõuekusest üleriietatud. 

Üks päev kui autoga linnast maale sõitsime, kuulsime raadiost mitu korda reisilaenu reklaami. Et reisi nüüd, maksa hiljem. Täiesti ajuvaba. Kas sellel reklaamil on tõesti mingi sihtgrupp? Kes see ostab reisi nüüd, aga maksab selle eest hiljem, järelmaksuga, laenulepinguga? Reisimine on ikka "luksuskaup"- kui ei jõua, siis ei saa endale lubada. Nagu luksautod ja kallid juveelid. 

Kuna Eesti ilma peale ei saa kunagi kindel olla, siis peaks vähemalt kord aastas mõnda eksootilisse või/ja päikesepaistelisse riiki reisima, et oma patareid täis laadida. See on kindel, et reisimine on meie eluviisiks kujunenud ja ma ei suudaks väikeste, aga ka suuremate väljasõitudeta elada. Austraalia sissetulek ja elustiil soodustab kõiksuguseid välitegevusi ja looduses olemist ja reisimist. Eestis elades ja siin töötades oleks mõnda arenenud riiki reisimine meile ülejõu käiv. Kui me just mõlemad mingi suurettevõtte tippjuhina ei töötaks.

Millest me ilma jääksime, kui Eestisse tagasi tuleksime? Detsembris täitub meil viis aastat Austraaliasse ümberasumisest ja kuigi alguses valdas meid tugev ahvivaimustus, siis viimastel aastatel olen hakanud märkama ka Austraalia ühiskonna pahupooli ja nõrgemaid külgi. Kõik pole nii roosiline ja perfektne nagu esmapilgul tundus. Austraalia no worries mentaliteet hakkab räigelt häirima, kui oled ise sunnitud mingeid bürokraatlikke protseduure läbima või kasvõi kodumasina garantiiparandust ajama, inimesed on sunnitud tolerantsed olema, sest ebatolerantsus on seadusega karistatav, lapsed on nii hoitud ja kaitstud kõikide potentsiaalsete ohtude eest, et neil ei lasta korrakski omapäi midagi teha ega avastada ja eks austraallased on kergelt lihtsameelsusesse kalduv baila-baila rahvus, kes pühendab võhivõõraid ja pooltuttavaid liiga palju ja sügavalt oma eraelulistesse peensustesse. Mäletan nii selgelt, kuidas minu töökaaslane Melbourne haigla aegadest rääkis juba esimesel nädalal mulle sellest, kuidas ta mehe seksuaalfantaasiaks on rinnapiimaga täis pritsida saada. Ma olin sõnatu. 

Selline kiire ja pealiskaudne ülevaade peas valitsevatest mõtetest. 

Kommentaarid

  1. Eks te võite ju sealt edasi liikuda, või ka Austraalia-siseselt ümber asuda :)

    Paar kommentaari:
    * edukultus on paljudes endistes Idabloki-riikides veel nö. ausees, mentalideedi ja mõtlemise muutus ei toimu ju üleöö ;)

    * Ei pea kõvasti üle keskmise palk olema, inimesed peaksid aru saama, et rikkad väljamaalased, kelle poole alt-üles vaadatakse KOGUVAD ka raha ning investeerivad-mõtlevad oma plaanid läbi, enne kui nad uisapäisa raha kulutama hakkavad. Väikeses riigis ONGI elu kallis, kõike on ju vähem vaja, ent imporditasusid (sest enamikke välismaised asju me ju impordime Eestisse) maksad vaat et rohkem kui suured riigid (ja ei, seal pole ainult firmaomaniku kasumiahnus, seal taga on lihtne majandus).

    * Mind paneb alati imestama inimeste arvamus, justkui Eestisse tagastulek peaks olema pusletükkide kokkusobitamine. Et kui sobis enne, siis sobib ka nüüd. Teie olete ju MUUTUNUD ning ka RIIK on muutunud, sellepärast te end võõrkehadena tunnetegi ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tunnen, et meil on hetkel seal väga hea, kus me elame ja oleme ning ei näe väga mõtet Austraalia-siseselt ümber asuda. Vähemalt mitte ümberasumise enda pärast.

      Ma olen nii väsinud sellest väitest, et väikeses riigis PEABKI kõik kallis olema. Ei pea. See ei ole seadus. Missugused imporditasud Eesti hinnad nii lakke ajavad? Eriti arvestades faktiga, et Eesti asub EL-is ja selle majandustsoonis. Võta näiteks Maxima kett ja nende Läti-Leedu-Eesti turg, nad ostavad kõikide riikide poodidesse samad kaubad sisse. Baltikumi turg on ju näiteks Soome turuga umbes samas suurusjärgus...

      Kustuta
  2. Aga minu meelest on hoopis niipidi, et vahepeal ära läinud eestlased tulevad Eestisse külla ja loodavad, et meie RIIK on muutunud, kuid peavad kurbusega avastama, et tegelikult ei ole. Kui nad ise samas on. Ja see teebki tagasituleku keeruliseks.

    Mis puutub austraallaste lihtsameelsusesse, siis minu meelest ühe pooletoobise haiglatöötaja põhjal ei saa selliseid järeldusi teha. Ka meil Eestis leidub selliseid, kes kahe esimese tuttav oldud tunni jooksul on kõik privaatseimad faktid ette laulda jõudnud. Siiski ei saa selliste põhjal terve rahvuse kohta veel põhjapanevaid järeldusi teha. Kusjuures Austraalia puhul on igasuguste hullude (normist kõrvalekalduvate) arv juba sellepärast suurem, et seal on üle 20 korra rohkem elanikke kui Eestis.

    Selleks, et nautida finantsilises mõttes Austraaliaga võrdväärset elu, peaksite tõesti Eestis mõlemad vähemalt keskastme juhtideks hakkama. Kui sellestki veel piisaks... Olen kuulnud ka tegevjuhtidest, kelle palk vaid ca 1000 neto (ju siis väiksem firma, aga siiski!). Mitte lihtsalt masendav, vaid lausa depressiivne.

    Nautige Austraaliat ja ärge tagasitulekuga kiirustage :)

    Sinu vana kursaõde

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma loodan, et sa ei võtnud minu haiglatöötaja näidet surmtõsiselt, sest vihkan elus kõige rohkem, kui inimesi, rahvusi jm stereotüpiseeritakse ja kastitesse jagatakse. Ei saa tõesti üldistada, näide oli rohkem selle jaoks, et kuiva teksti veidi kirevamaks teha :) Ma olen sealse elukeskkonna ja inimeste olemisega nii rahul, mõtlesin, et kui ma väga pro-Austraalia teksti teen, siis hakkavad eestlased mind kividega loopima ja vihkama. Et oleks tasakaal!

      Meie käest küsitakse tihti, kuna tulete ja kas üldse, sellepärast tahtsingi oma mõtted kokku võtta ja kuskile kirjalikult jäädvustada, et mõned küsijad meie mõttekäigust ning otsustest paremini aru saaksid.

      Minu meelest oled sa veel täitsa noor kursaõde :) Kas sul on Austraalia tung ja igatsus peal?

      Kustuta
    2. Ei võtnud muidugi, õnneks ma ju natuke ikka tean ka sind :) Ja loen aeg-ajalt siit blogist ka su tegemiste kohta.

      Selliste mõtiskluste kirjapanek on hea teraapia meile kõgile, kes Austraalias elanud/elavad. Ja tahaks salaja loota, et silmi avav ka mõnele kodusele patrioodile :)

      Ma olen õnneks Eestisse tagasi sulandunud ja saan täitsa normaalselt hakkama, aga neil teemadel mõtlen tihti. Võtan häälekalt sõna muidugi ka!

      Kustuta
    3. Mulle tegelikult meeldivad sinu häälekad tähelepanekud, sa oled kuidagi liiga tasakaalukas selles temaatikas. Tavaliselt neil inimestel, kes Eestisse tagasi tulnud, jäävad hapud viinamarjad kätte ja siis igal võimalusel üritatakse Austraaliat maha teha..."ah, ma tegelikult ei tahtnudki sinna jääda". Sina oled kuidagi liiga normaalne ses osas.

      Kustuta
  3. Eestis tööd on, aga mitte igale erialale. Ja osad ametid kahtlemata üle-, osad alamakstud. Nii et kolimise rahaline pool sõltub sellest, mis ala inimesed te olete.

    "Millest me ilma jääme?" - ma oma tuttavate pealt näen, et probleemid tekivad siis, kui lapsed kooli lähevad. Siis peate mõtlema, kas teie lastest saavad eestlased või ei saa. See on vist põhiline probleem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Andres on transpordikorraldaja (logistik). Viimastel aastatel töötanud lennutranspordi peal ja pidevalt öelnud ja rõhutanud, et Austraalia on talle huvitavaid projekte pakkunud. Võrdleb seda kogemust Eestis töötatud ajaga ja ütleb, et Eesti mahud on liiga väikesed ja midagi erilist ei toimunud. Samal ajal, kui Austraalias osaleb ja korraldab suurte kaevandusfirmade/projektide logistikat ja tegeleb maailma tasemel lennunduslogistikaga :) Mina olin ajakirjanduse suunitlusega, pole seda ammu teinud ja vaevalt Eestisse tagasi tulles selle ala peale läheksin.

      Kui nüüd rääkida lastest eestlaste kasvatamine, siis hetkel ei põhjusta see mingit südamevalu ja me ei muretse, kas lastest IKKA SAAVAD EESTLASED. Tähtsaim on lastest eelkõige normaalsed inimesed kasvatada, kultuuriline pool ja rahvusriikide olemus on globaliseeruvas maailmas nagu nii veidi tagaplaanile jäänud. Me pole kunagi endale laste saamisel üllast eesmärki võtnud - Eesti riigile kodanikke juurde sünnitada. Pigem ikka endale ja egoistlikel kaalutlustel.

      Kustuta
    2. Ma korra veel torkan siia ühe infokillu. Kui ma Aussist tagasi tulin ja mõned kuud olin siin elanud, kandideerisin tööle - nimesid nimetamata - ühe suure päevalehe teemaportaali, kus ma ei osutunud valituks, sest tahtsin liiga kõrget palka. Olgu öeldud, et minu nahaalseks palgasooviks oli tookord vähemalt 750 kätte. Kui see pole masendav, siis mina enam ei tea, mis on :D

      Kustuta
    3. 750 eurot on tõesti palju tahetud! Uskumatu, et sa üldse mõtlesid SELLISE ULMELISE palga küsimise peale..Häbi, häbi. Tegelikult mul on küll häbi, sest kui mu mees Austraaliasse ära lendas ja küsis palju mul raha võiks minna, siis ma leidsin, et 500 euroga ei tule küll toime. Rõhutan siinkohal, et mina ei pea kommunaale ja muid asju Eestis olles maksma, vaid mul on puhtalt enda lõbule suunatud kulud. Eesti on päääris kallis. Ja 500 eurtsi ei saa kõik eestlased ka kätte...

      Kustuta
  4. Eestisse tasub siis tagasi tulla, kui kopp fosforiiti kaevandama hakkab. Sinnamaani tõstetakse meil iga aastaselt X-makse ja tõesti pensioni peale ei looda ka mina. Selles mõttes tundub selle riigi saatus pigem kurvapoolne.
    Riik mis üritab mingi sisetarbimise ja maksude pealt ära elada ei saa kaua kesta...või siis jah, jääb pikaks ajaks lihtsalt virelema. Tõstetakse ju rahulikult makse näiteks gaasile, mis otseselt teeb inimese rahakoti tänu talve kliimale palju hõredamaks. Näited on ikka väga palju, kus tunned,et see riik pole enam inimsõbralik...Nii et jah, parem eemale hoida:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle meeldib siia külla tulla ja Eestis aega veeta, puhata, suudan kuu või kahe siin oldud kuu jooksul miinustest kõrvale vaadata, aga kui peaks püsivalt tagasi kolima, siis ei usu, et meid riigikorraldus ja muud tingimused rahuldaksid. Kui oled muud elu näinud, siis on tõesti väga raske Eesti ellu integreeruda. Kuigi ma Eesti elu ainult mustades toonides ka ei näe, siin on ikka päris palju head :)

      Kustuta
  5. Mina, vastupidiselt vist kõikidele teistele, ei saa üldse aru, mis probleem sellega on, et kas "lastest saavad eestlased või ei saa".

    Ei peagi tingimata saama! Jah, küllap nad räägiksid eesti keelt, sest nende vanemad suhtlevad omavahel selles keeles, aga kool-sõbrad ja muu oluline on seotud juba hoopis teise riigiga. Nende kodumaa ei olekski ju enam Eesti.

    Ma ikka kogu aeg loodan, et Eestil hakkab paremini minema, et seal elavad inimesed muutuvad sõbralikumaks, naeratavamaks ja tolerantsemaks. Kuni ma ametlikest uudistekanalitest ikka veel loen, kuidas avalikult õhutatakse vaenu nii teiste rahvuste kui ka "normaalsest" erineva seksuaalse sättumuse vastu, ei teki mul tahtmist oma lastest iga hinna eest eestlasi kasvatada. Pigem püüaks võtta igast kultuurist ainult parima osa. Eestis on kibestumust hästi palju ja seda on sealt ära tulemata palju raskem märgata.

    Aga külas on muidugi tore käia. Nagu Viktoria ütleb - kui harva minna, võetakse su jaoks aega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen sinuga 100% nõus! Aga niimoodi mõtlevadki ainult need Eesti inimesed, kes on mõnda aega välismaal elanud või elavad. Ma olen mitmes seltskonnas Eestis oleku ajal kuulnud, kuidas eestlased pole vähemuste tolereerimiseks küpsed ja valmis, kuidas näiteks maainimeste meelest on kõik homoseksuaalid nahkvestides perverdid, kes otsivad endale noori ohvreid (selliste arvamusavaldustega õigustatakse iseenda rumalust ja väiklust) ja kuidas eestlased ning nende kultuur on ülivõrdes kultuur, seda peab elu hinnaga edasi kandma ja pärandama ning sa oled riigireetur, kui midagi muud omaks võtad.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…