Käigud Eesti looduses

Kuigi Eesti ilm pole välitegevusi soodustanud, otsustasime ühel vihmasel ja pilvisel päeval härjal sarvist haarata ja Andrese kodukandi ümbruses ühe pikema jalutuskäigu teha. Andrese andmete kohaselt pidi kavatsetud tiiruke vaid 6-7 km pikkune olema, selliseid käike teeme Austraalias praktiliselt igal nädalavahetusel ja sellepärast tundus, et mis see siis ära ei ole! Laps kandjaga selga, vee unustasime muidugi maha, mul 3 numbrit suuremad talvesaapad jalas, Andresel veidi mugavamad jalatsid, laps ootusärevalt seljas ringi vaatamas. Esimesed 8 km möödusidki üsna rahulikult ja meie kohal tiirutanud tumedad vihmapilved ei lasknud end korraski lõdvaks. Sadama hakkas alles viimaste kilomeetrite peal. Samal ajal, kui Daniel otsustas, et aitab sellest naljast. Tahaks normaalse beebi kombel soojas toas mänguteki peale klotsidega mängida, mitte vihma ja tuule käes oma poolsegaste vanemate seljas olla. 

Me lisasime gaasi, aga viimane kilomeeter sadas horisontaalvihma ja kuna olime keset põldu, polnud kuskile varjuda. Vaid taamal paistvad metskitsed ja rumalad rebasekesed tundsid end selles karges ilmas hästi. Me olime väsinud, tüdinenud, laps vingus ja tahtis pidevalt asendit vahetada ja ma mõtlesin salamisi selle peale, kui eriliselt ja hästi maitseb pärast sellist retke must leib...Meil oli üks hädaabivariant või viimane õlekõrs: kutsuda Andrese õde endale järgi, kuid otsustasime, et teeme ettevõetud asja omal käel (jalul) lõpuni. 

Lõpuks kui jõudsime suurfarmi kanti, varjusime külma vihma eest vanasse kaalumajja. Koju oli veel 700 meetrit. Küll need meetrid venisid! Koju jõudes ja distantsi kokku arvutades saime teada, et tegime ühe pea 12 km jalutuskäigu. Jalad surisesid ja kehal oli mõnus olla. Hingel ka, ikkagi värske õhk, lõbus seltskond ja see väärtuslik koosveedetud aeg. Selline see Eesti elu ongi: valus, aga väga mõnus. 

Mõned päevad hiljem sõitsime Värska kanti. Nendes Andrese kodukandi, Jõgevamaa metsades on oluliselt vähem seeni, kuid minu kodu metsades. Värska metsad on kuivad ja seal on näiteks isegi palju lihtsam ja parem jalutada. Rasked kummikud jalas ja päike vahelduva pilvisusega tagant välja piilumas, tegime Värskas kiired kukeseene tiirud ja leidsime tunni aja jooksul piisavalt seeni, et nendest õhtul kaste valmistada. 

Selle lühikese aja jooksul nägime Põlvamaa metsas kõikvõimalikke metsloomi: nugis, metssiga, rebane, jänes, metskits...Ühel korral oli rebane meist vaid mõne meetri kaugusel ja kuigi me alguses ise teda ei märganud, oli Daniel väga sügava ja keskendunud pilguga reinuvaderit jälgimas. Mõtlesime, et mida ta küll niimoodi vaatab, hetk hiljem hakkas rebasepoiss jooksma ja meiegi märkasime loomakest enda kõrval. 

Kukeseene kilo pidi turu peal €25, me saime mõne kilo väikese vaevaga ja täiesti tasuta! Rääkisime kohalike seene kokkuostjatega juttu ja selgus kurb tõsiasi, et viimase paari aastaga on inimeste moraal ja eetika täiesti alla käinud. Raha nimel kakutakse imepisikesi seenekesi kasvõi pintsettidega koos juurtega maa seest välja, paljud kohalikud ei tolereeri sellist seene korjamise kultuuri ja väidetavalt pidi üha rohkem linnainimesi, aga ka vaesematest naaberriikidest seenelisi Värska kanti tulema. Seeneärikas arvas, et paari aasta pärast pole seal kandis enam sellist rahateenimise võimalust, kuna järjest suuremad metsaalad on maha võetud ja kohtades, kus seened endiselt kasvavad, on inimesed oma egoismi ja hooletusega korralikku hävitustööd teinud. Kurvaks tegi küll. Sest Värska seenemetsad on LE-GEN-DAAR-SED!

Kui nüüd selle metsakäigu emotsionaalsest poolest rääkida, siis mul ei ole sõnu. Eriti, kui sa elad kiire elutempoga rahvarohkes kohas ja siis mingil hetkel satud männimetsa. Tunne oleks justkui teisel planeedil. Laps lõpetab oma jonni, mees saab alamagamise nähtudest jagu, naisel kaovad kõik tervisehädad kui võluväel. Kogemus on ainulaadne ja väga rahulikuks tegev. Kägu kukub sulle sada ja viiskümmend aastat, samblik krabiseb jalgade all, loomad hüppavad iga põõsa tagant välja. Täielik idüll! Olen küll paljudesse kohtadesse reisinud ja ringi käinud, aga nii südamelähedast ja õnnelikuks tegevat teist kohta pole veel leidnud...