Otse põhisisu juurde

Laulu- ja tantsupidu 2014

Käisime Danieliga tantsupeo peaproovil ja pühapäevasel laulupeo kontserdil. Tantsu- ja laulupidu on kaks väga omanäolist ja erinevat üritust, mis moodustavad kokku ühe terviku. Kuidas oli ja mis tunne jäi, küsis Andres mitmeid kordi ja lubasin temaga muljeid jagada. Kõigepealt pean tunnistama, et hoolimata minu valitsevast arvamusest, et lapsega saab pea igat asja teha ja kõiksugustel üritustel osaleda, muutsin ses osas oma arvamust. Eks Danieli huvitasid alguses ka need ilusad kirjud  igast nurgast välja jooksvad tantsijad, kuid viimasel pooltunnil tegeles tüüp minu juuste sakutamise ja nahkkoti rihma närimisega. Õnneks pakkus minu käekoti rihm talle piisavalt kaua huvi...koguni pool tundi uuris ja lasi minul rahus südamega tantsuplatsil toimuvat jälgida. Kokku olime tantsimist jälgimas ligemale kaks tundi, sellest esimesed 1,5 tundi olid väga rahumeelsed. Seda muidugi vanema mätta otsast vaadatuna, ei tea, kas meie kõrvalistujatele meie osalemine rahumeelsena tundus? Teistele kirglikele kultuuritarbijatele soovitan taolistele massiüritustele siiski mingisuguse abikäega minna. Mitte üksinda. Lapsega. Pärast ongi nii, et ühe käega segad piimapulbrit pudelisse, jalgade vahel hoiad rabelevat beebit ja teise käega üritad talle kätte sattunud esemeid ära võtta. 





Sisulise poole pealt rääkides, siis etenduse peaproov oli võimas ja ilus! Kahju, et kõikide etenduste piletid nii varakult ja kiirelt välja müüdi, oleks tahtnud päris etendust ka näha.  Ja nii hullumeelne on mõelda, kui palju need tantsijad ja ürituse organiseerijad tantsupeo õnnestumise nimel vaeva näinud ja kui palju tantse ja samme harjutades higinäärmeid kulutanud! Ja neid inimesi on nii palju - kes kulutavad oma jalataldu, pühenduvad ja panustavad Eesti kultuurikihi paksenemisse. Paksud ja peenikesed, haritud ja harimatud, noored ja vanad, ilusad ja koledad! Tantsupeo osalised esindavad tõelist Eesti läbilõiget. Ma mäletan sellest ajast, kui me Andresega rock'n'rolli õppima hakkasime, kui oluline on tantsupaari vaheline sünergia ja klapp. Minu jaoks tundub inimvõimete piire ülene, et nii paljude inimeste vahel selline klapp ja sünergia tekib, et sa tegelikult suudad nad mingitesse mustritesse vormida ja mitte ainult mingisse suvalisse mustrisse, vaid sellesse, millel on sügavam, tõsisem ja läbimõeldud kontseptsioon. Väga ainulaadne! 

Laupäevasele laulupeo kontserdile kahjuks ei jõudnud, sest lapsel tuli uneaeg peale ja leidsime, et kahel päeval osalemine võib väikese mehe täitsa läbi tõmmata. Pühapäevasele see-eest läksime oma lõbusa seltskonnaga varakult. Bussid olid inimestest pungil ja pidime hoopis takso võtma. Taolised meeletud massiüritused väsitavad täiskasvanud inimesedki ära, mis siis veel kahest seltskonnas olnud titest rääkida? Päike oli muidugi liiga intensiivne, päikesekreemi polnud ja seetõttu pidime teise titeemmega pidevalt puude varjus lapsi päikesekuumusest maha jahutamas käima. 

Aga laulupidu oli hoogne. Ja väga rahvuslik. Lõpmatud rahvuslikud motiivid ja tundus, et paljud osalejad, ja mitte ainult esinejad, olid oma riietuse pikalt ette ja põhjalikult läbi mõelnud. Sellest ei saa aru, kui mitmekihilise ja rikkaliku kultuuriga territoriaalselt väike Eesti on, seni kuni sa ei näe kõiki neid, üksteisest täiesti eristuvad, omanäolisi ja eripalgelisi kihelkondade rahvariideid ühel platsil - on küll sarnaseid läbivaid elemente, kuid suures pildis on kõik väga erinevad. 

Mäletan üsna elavalt oma kooliaegseid kogemusi, mil sai laulukaare all laulmas käidud. Meil olid mõlemal korral seto rahvariided seljas. Ühel aastal oli sellele aastale sarnane ilm, kuum ja tuulevaikne, me olime oma uhketes mustades rahvariietes. Millegi pärast saime oma väljanägemise tõttu palju tähelepanu, turistid muudkui tahtsid meiega ja meist pilti teha, kuid lihtsamalt riietatud laulukaaslased näitasid meie suunas näpuga ja ütlesid miskit, et näe setud...Tol hetkel kõlasid need kommentaarid pigem üleolevalt, kuid võib-olla olime hoopis meie oma kompleksides kinni ja arvasime, et igasugune tähelepanu on pigem negatiivse tähendusega kui positiivne märk. Kes teab!? 

Eestlased on laulurahvas. Kõiksugused laulupeod on täiega moes. Isegi meil Perthis korraldati sel aastal vabariigi aastapäeva auks ühislaulmine. Seal kõlanud laulud olid väga patriootilised ja pigem väga minoorsed. Aeglased. Nii et sul oli aega, et iga jumala reake enda jaoks läbi mõelda. Vaheajal tõusis üks vanem tädike ja palus, et kas saaks äkki vähe tempokamalt neid laule laulda.  

Kaasaegsete Eesti noorte slängi kasutades võib nende suurte pidude kohta öelda, et need olid täiega fined! Läksid hinge ja ajasid nii mõnelgi korral ihukarvad püsti. Samuti andis laulupeol osalemine kinnitust, et Eestis on väga palju sarnases suunas ja stiilis mõtlevaid inimesi - kes väärtustavad oma päritolu, austavad traditsioone ja viivad kõike seda kaunist põlvest põlve edasi. Eks mingil määral mõjutavad sellised üritused ka pealtvaatajaid ja nakatavad pro-Eesti ning rahvuslikkuse epideemiasse!









Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr